30.9.16

R, 3475. päev: kenasti mitu tundi enne

Hommikul küsin, et kus on lähetuse viimane allkiri; see tuleb kella kaheks p.l. Seega õhtul esimese asjana ostan rongipiletid, mis mõningase üllatusena on normaalhinnast ligi kaks korda odavamad (seotud konkreetsete rongidega, mille vahel on ümberistumiseks aega 20 min, millest teoorias on küllalt, aga praktikas võib kumbki esimene rong hilineda).

29.9.16

N, 3474. päev: kaks päeva aega

Täna saabuvad keelekursuselt kohalesõidujuhendid; bürokraatias on ära kadunud mõningad andmed ja näen paprelt, et majas, kuhu ma majutun, on see ainus asi, mille vastu olen allergiline. Elame-näeme; loodan selle peale, et äkki mitte lausa samas toas.
 
Uurin, kus see aadress asub; teekond on üsna pikk, läheb vanglast ja lennuväljast mööda; tee äärde jääb ka hiiglaslik surnuaed, kuhu peab kindlasti minema, seal on üks tähtis mälestusmärk. Asub otse lennuvälja lähenemiskoridori all, lennukid on seal maandudes – rein rechnerisch – 140 m kõrgusel (siin lendavad maandudes jaamast üle 350 m kõrguselt), aga võib-olla tuul kogu aeg edelast ei ole. Metroo läheb 600 m kauguselt, koolist 200 m kaugusele.
 
Aga minek veel täiesti kindel ei ole, sest lähetustaotlusele on viimane allkiri veel panemata. Noh, terve päev on ju aega ka veel. Rongipilet seepärast veel ostmatagi.

Õhtul kohalikul keelekursusel, kus saan kohe esimese tunni lõpus õpsile öelda, et järgmised kaks nädalat mind ei ole.

28.9.16

27.9.16

T, 3472. päev: asi kiireneb

Te ei kujuta ette, kui palju kirjavahetust on vaja, et saada keelekoolilt arve eraldi ainult majutuse ja kindlustuse kohta; kursusetasu maksab otse töökoht. Eriti kui vahepeal on mitmetunnine lõunavaheaeg.

Rääkimata lähetustaotluse esitamisest, mille on välja mõelnud keegi rahvavaenlane. See on keerukas ja väga segane ning esimene kord kaovad sealt rongipileti kulud, teine kord olin need pannud loogilisse kohta, mis oli aga vale (meenub, et sama juhtus ka varem, sest kesse Jaan Tatikas on välja mõelnud, et ise makstav rongipilet tuleb märkida mitte sõidukuludesse, vaid „kohapealsetesse muudesse kuludesse”?! – ainus muu kord ei aidanud lõpuks midagi muud, kui et tuli vaadata juhendit, kus seisis näitena, et sõidetaks lennukiga Vilniusse).

Kool saadab lõpuks õige arve; juhtunud on ka sedasi, et hostelis kohti ei ole ja mind pannakse erakorterisse.

26.9.16

E, 3471. päev: nädal jäänud

Järgmine nädal peaks algama Saksamaal keelekursus, aga ikka ei ole veel teada, mis ja kuidas. Ööbimiskoht peaks olema nende kaudu, aga kui mitte, on aega otsida hotell jäänud väga vähe: vaja on taotleda lähetust (see kestab mitu päeva), rongipilet on vaja osta (see peab olema ka pisut enne).

Niisiis küsin haldusosakonnast ja saan teada, et juba reedel on saadetud registreerimiskinnitus, lubatakse mul hakata suhtlema kooliga otse (kursuse maksab asutus otse, aga majutuse ja rongi pean maksma mina, see hiljem hüvitatakse).

25.9.16

P. 3470. päev: viisipidamisest

Avastan omaaegse diiva Florece Foster Jenkinsi (1868–1944), temast tänavu tehtud filmi ning YouTube’ist tema autentsed laulunäidised. Võib öelda, et Edith Artois ei esinenud Carnegie Hallis ning uues filmis mängib Meryl Streep rohkem Hyacinth Bucket’d, autentne helisalvestis on lihtsalt õudne. Kuivõrd päriselt ei ole teada, kas diiva ise mõistis, et ei pea viisi ega rütmi ning ta diktsioon on arusaamatu (link), on see tugev näide, et Dunningil ja Krugeril oli õigus.

Tegelikult algas kõik sellest, et hakkasin täna köitma kontserdikavu, mille aastate 2014–2015 köite vahele kleepisin ka ühe rohke pealehakkamisega kontserdi kava. Edith Artois pidas rütmi ja diktsioon oli tal selge, aga intervalle võttis üsna suvaliselt (seegi oli autentne, sest näitleja ei pidanud viisi); Hyacinth Bucket üritas kapriisika harrastuslauljana jätta muljet, et on suur staar (see oli näitlemine, sest näitleja on laulnud paljudes muusikalides ja vähemalt ühes operetis ja vähemalt ühes ooperis); Florence Foster Jenkinsi lauldud meloodia üldiselt järgis õiget, aga kõrgemad noodid olid vähemalt pool tooni madalamad ning diktsioon oli halb, võõrkeelse teksti asemel oli lihtsalt mõmin. Tema elukäik oli üldiselt kurb, sest algul esines pr Jenkins kitsas seltskonnas ja tema andunud fännid summutasid naeru aplausi taha ning kirjutasid mitmemõttelisi arvustusi („laul oli erakordne”, „midagi sellist ei ole New Yorgis veel kuuldud” jne), siis aga üüris oma oskustes veendunud diiva Carnegie Halli, piletid müüdi otsekohe välja, ent kriitikud enam tema võimuses ei olnud ja kirjutasid, kuidas lugu oli, ning diiva heitis seepeale kurvastusest hinge.

23.9.16

R, 3468. päev: lihtne lahendus

Täna tuleb uudis, et eile anti Harvardis libanobelid ja keemia libanobeli sai Volkswagen liigsete autoheitmete probleemi lihtsa lahenduse eest – auto tekitab heitmemõõtmise ajal automaatselt ja elektromehaaniliselt vähem heidet.

Postkontoris.

22.9.16

N, 3467. päev: ikka sellestsamast

Saan valmis eelmise nädala kahe esimese päeva pildid.

Töö-toanaaber on puhkuselt tagasi.

Keelekool ilmutab elumärki, mina üha tugevamat muret, sest aega on kole vähe.

„Sarema jutto ramatus” on lugu, kuidas vallast võeti nekruteid, poisid jooksid metsa, jäid seal nälga ja haigeks, pärast olid viletsad kogu elu, aga üks lahke poiss läks asja uurima, leidis, et soldati elu on mitmeti parem kui talupojal (hea leib alati laual, põlluharimise asemel marsi ja seisa vahis, ülemus ei ole härra, vaid samuti sõjamees, sõjas alati surma ei saa ja kui ka saab, siis ühekorraga, mitte kurnava haiguse läbi), ja kõik kiitsid tema eeskujulikku teenistust ning temast sai algul kirjutaja, siis kapral, loo lõpuks oobersti adjutant, ning tema eeskujul mindi järgmistel aastatel nekrutiks rõõmuga, aga need metsajooksnud kidusid ja kahetsesid kogu eluaja.

 (Tegelikult see nii lahe ei olnud, 1810. a paiku olid surmapõhjused Inglise mereväes sellised: pooled surnuist võttis haigus, kolmandiku peks ja vigastused, ainult kümnendik hukkus lahingus. Kuigi samas võib arvata, et Nelsoni-aegses mereväes oli distsipliin hulga karmim kui Kutuzovi-eelses maaväes.)

Luce kirjutas nooruses eraldi raamatu nõiavitsast (Bemerkungen und Muthmassungen über die Wünschelruthe, Neuwied und Leipzig 1790, link – seal teeb ta lühikokkuvõtte seni nõiavitsast kirjutatust ja kirjeldab oma katset elukutselise vitsamehega – vennad Luced üritasid Saksamaal elustada sünnilinna maagikaevandusäri –, aga katse on rohkem stiilis „tunnetame kätega, kuspool on kuum ahi”, nagu tudengiajal kirjeldasin literaadi Ingvar L. nädalalõpukursust, sest Luce lasi vitsamehel jalutada toas, kus oli kivimeid täis kapp, ja linna taga endiste kaevanduskäikude kohal, nii et kui raamatust üldse midagi teada saab, siis ainult seda, kuidas katset korraldada ei tohi). Aga hiljem, ühes „Sarema jutto ramatu” loos, kirjutab ta terve lehekülje (lk 77–78) sellest, mida ta arvab nõidumisest (ma ei viitsi raamatu iidset tüpograafiat järgi nõkerdada nagu ükspäe, täpitähed ja kõik s-id on tänapäevased). Eelmine mõisahärra on tulnud kunagisi valdusi vaatama ja näeb, et ühes vanasti väga ligadi-logadi talus elab nüüd usin uus peremees:

[Tallopoeg.] … Peäle sedda ei ussu ma mitte ühtegi noidmissest, sest ma nään ja kulen kül, et Saksad sest ühtegi ei moista, ja need moistaksid sedda wissiste, kui se üks tössine assi olleks, nemmad luggewad paljo ramatud, ja teadwad keige asjade sees ennam, kui meie, sepärrast arwan minna ikka, et tallopoiad, kes ennast nisugguse kunsti töga kiitwad, tühja uskwad, kes ennast on lassnud nisugguse könnega petta, ehk kül isse petjad on, ja teisi sega tahtwad petta.
Herra. Sul on öigus kül! monnekorda on ni sugguse tühja kunsti mehhed agga tiggedad innimessed, kes ähwardawad sedda, mis neile melehaigusseks [= pahameeleks] on olnud, noidmissega kätte maksta, kellest nemmad agga ühtegi ei moista, egga ühtegi ei woi moista, sest et nisuggune pahha kunst, Jummal olgo tännatud ! koggoniste mailmas ei olle. Rummalad innimessed lassewad ennast sega kohkutada, ja kui neil siis önnetus on, siis uskwad nemmad warsti, et se neile nisugguse kurja innimestest peab pandud ollema. Sandid ja laisad innimessed uskwad hea melega noidmist, et nemmad sega omma laiskust ja rummalust woiksid wabbandada, kui endine perremees siit perrest on teinud.

„Sarema jutto ramatu” I osa esmatrükist on möödunud 209 aastat ja II osa omast 204, aga näe, ikka ajakohane!

21.9.16

K, 3466. päev: vorstid ja pliidid – kaks sajandit tagasi

Eile laulis rasvatihane, täna hommikul bussi oodates kuulen, kuidas lauab väike-lehelind e silksolk.

„Sarema jutto ramatus” on ühes liigutavas loos sees arvake ära, mis? — Vorstitegemise õpetus! Meenutagem teadusraamatu „Eesti ajalugu II. Keskaeg” tõdemust, et Eesti talupoja jaoks kestis keskaeg umbes 1820. aastani – raamat ongi kirjutatud umbes samal ajal, rahvavalgustaja tööpõld oli suur. Jutus võrreldakse kaht valda, kus üks on väga vaene, aga teine, mis ometi samasuguse põllumaaga, on jõukas, sest nutika õpetuse järgi hakkasid talumehed, kes muidu logelesid pärast päevatööd kõrtsis, tegelema lisateenistusega – üks tegi müügiks sepatööd, teine puutööd, kolmas kasvatas humalaid, neljas vasikaid, viies kartuleid, kuues õunu ja marju jne – ning toiduga hakati tegema nii nagu Saksamaa talupojad – leivavilja ja liha hoiti, tapetud siga tehti singiks ja vorstiks ning seda andis süüa terve aasta läbi, mitte ühekorraga nagu enne, ja tavalise eine asemel (silk + leib) hakati osaliselt sööma ka kapsaid, kartuleid, herneid, kaalikat jne, nii et valla rahvas oli priske ja ei kartnud viljaikaldust nagu vaeses vallas.

Teises loos selgitatakse kui möödaminnes tuleohutuse algmeid – võib aimata, et XIX saj alguses tähendas keskmise saarlase arvates tuleohutus ainult seda, et lauritsapäeval tuld üles ei võetud. Loos pajatab juhuslik öömajaline, kuidas tema kodus on kõik teistmoodi – tulega ollakse ettevaatlik kogu aeg, ahjusuu ees on uks, nii et väikelapsed ja vanainimesed koldesse ei kuku, põletushaavu ravitakse. (Pliidid ilmusid Saaremaale alles XIX sajandi lõpus.)

Täitsa tänapäevane on ühe loo moraal, et võtke arsti määratud ravikuur ilusti lõpuni, ka siis, kui te olete saanud omast arust juba terveks. Peale selle on raamatu keskel ühes väga pikas jutus ka tervisenõuannete kogu (mille haigused on märgitud sisukorras eraldi), pool sajandit enne Kreutzwaldi „Kodutohtrit”, isegi triaaži algmed on (mis tõvega rutake kohe arsti järele; mis tõvega saab haige enda viia arsti juurde; mis tõvega tuleb tegutseda kohe, sest kõigepealt arsti juurde minekuks ei ole aega). Martin Körber kirjutab, et „Sarema jutto ramat” oli nii populaarne, et veel tema ajalgi, 1880. aastatel, oli see teise raamatuna olemas paljudes peredes, kus muidu oli olemas ainult lauluraamat.

20.9.16

T, 3465. päev: Saaremaa juturaamat

Rõve külm (krt, nädal tagasi oli +34 °C!), keeran radikad sisse: kohisevad, lähevad soojaks!!

Õhtul Kõrgmetsa elumajade juures laulavad rasvatihased nagu kevadel.

* * *

Loen, käsil on Google’i raamatutest leitud tõeline klassika, J. W. L. von Luce „Sarema jutto ramat” (2. tr, 1843 ehk „ueste la̔bbi wadetud ja teiſt korda tru̔kkitud”, trükitud Tallinnas), täispealkirjaga „Sarema Jutto ramat, mis marahwa ro̔muks ja kasſuks on u̔lespannud Johann Willem Luddi Ludſe, kolide u̔llewaatja.” Kuuldavasti üsna algupärased õpetlikud lood, kuidas headus, hoolsus ja sõnakuulelikkus viib priskemale ja rikkamale järjele kui riid, varastamine ja prassimine. Esimesest 11 loost koguni kolmes toovad majja õnne õunapuud (täitsa usutav, mu oma isa noorespõlves tõid õunad majja elektri, sest siis hakkasid vilja kandma vanaisa enne sõda istutatud õunapuud, mida ümbruskonnas oli vähe, sest need võttis 1940 külm ära; isa ladus korvi suislepaõunu täis ja sõitis jalgrattaga neid 10 km kaugusele turule müüma, elektri sissetoomise raha oli ühe suvega koos). Huvitav keelekasutus (Luce oli sakslane), palju vanu vorme, õ kasutus ei ole järjepidev (tüpograafia ja noh, Saaremaa), tunda on saare murret.

Esimese 10 loo dramatis personae:
  1. Wanna Mats (80+) ja Willem (eelmise tütrepoeg, kes uurib vanaisalt pika ea saladust)
  2. Jürri (10) ja „pisſoke” Mina (kellele mõisaproua kingib suure õuna, „Jurna” algatusel teevad nad seemned maha ja rajavad õunapuuaia ning muidugi „wimaks … ja̔i Ju̔rri perremehheks ja wo̔ttis Minad naeſeks, ſepa̔rrast et nemmad ollid lapſeſt ſadik teine teiſt armastanud”)
  3. vanamehed Hans (kelle poeg on ta majast sauna tõstnud) ja Ot (kellel on kodus täiuslik harmoonia), Andrus (Otti poeg), Hansu poeg (kelle Andrus ümber räägib ja kes kibedasti nuttes vanemad tagasi majja võtab)
  4. leskperemees Lars, tema poeg ja vaesestlapsest teenija Truto (kelle poeg kosib Truto hea südame pärast ning neil kõigil läheb hästi)
  5. Mart ja Liso (kes rajavad õunapuuaia)
  6. hea südamega Peter Lemet (kes ei tahtnud tee ääres nalja pärast puid täkkida ja kelle seda pealt näinud mõisahärra pani metsavahiks)
  7. kadunud hobust teise valda otsima saadetud Mihkel (12) ja seal kohatud „weike tu̔druk” Ha̔ddi (kelle headusest unistab Mihkel 9 aastat, kuni läheb talle kosja)
  8. „pisſoke” Lorets (kes leiab „kinnilakkitod ramatu”, mille vahel on 300 rbl; nad muidugi ei vaata, summa selgub hiljem), tema isa („armas tadikenne”, st taadikene) Andrus, koolmeister (kes rahatasku kaotas), linnahärra (kes raha pidi saama ja kes andis ausale Andrusele helde jootraha, 10 rbl)
  9. „pisſoke” Luddi ja tema isa (kes ei taha minna haakrikule, sest see on vargus; hiljem pannakse ta „kipriks u̔hhe huiſo pea̔le” ja tema pojad „wahhiks … nende asjade jure, mis ſelle hukka la̔inud laewa pea̔lt ſaid randa todud” ning nad said laeva päästmise eest kokku 32 rbl ausat tasu, rohkem kui nad saanuks röövitud kraami müümise eest, aga rannaröövlitest „ku̔llamehhed, kes temma u̔mber ellaſid”, jäid selle asemel „holetumaks ning jodikuks, ja ſaid waeſeks”)
  10. Ingel („kenna tu̔druk, terwe ja tuggew, ja priske ning punnane, ja ſea̔l jures olli ta ikka lo̔bbus”, mõisa karjatüdruk) ja Predik (kes läheb mõisa tegu tegema – NB! tolleaegne nimetus on „korraline” – ja teeb Inglile siivutu ettepaneku, et need on niikuinii härra loomad, ärme too neile pidevalt ette natuke heinu, paneme kohe hommikul suure hunniku, siis saame õhtul jutustada ja mängida; Ingel peab Predikole selle kohta epistli, nii et „Predik ha̔bbenes ennaſt, ja tallitſes ellajad o̔ige holega”; muidugi võtab veel samal leheküljel Predik Ingli naiseks ja vähem kui aastaga lepitab Ingel ära kogu Prediko pere, kes muidu kogu aeg riidles, nii et lugu võib lõppeda optimistliku moraaliga: „O̔nnis on ſe, kes mitte u̔kspa̔inis rikka, nore, priske ja terwe naeſe ſaab, waid o̔nnis on ſe, kes hea naeſe ſaab!”)

19.9.16

E, 3464. päev: esmaspäev

Tuulekojas kakerdab joodiknaaber, kui ust avan, lükkab selle lahti nii käbedasti, et kisub või mu võtme lukuaugust välja. Lähen üles jala, löön kuhugi sõrmenuki ära, verine.

18.9.16

P, 3463. päev: külm

Hommikul ema saatmas lennuväljale. Sinna taksoga, aga on külm ja äratulek on tüsilik: algul mäletan bussiaega valesti ja jään maha; ootan peatuses ½ h järgmist, seletades ühele naaberlinna külalisele, kuidas saab bussist pileti.

On vaja osta üht-teist leheputkast, lennujaamas kõike ei ole (nt hambapastat). Siis sõidan linna jaama, jaamast ülejäänud asjad, saan ühtlasi sõimata, et ma olen putkas enda ajalehega, et sisenemisel oleksin pidanud tõstma oma ajalehe pea kohale ja hõikama, umbes nagu onu Remuse jutus surnu, kui teda vaatama tullakse.

Jaamast äratulek on keerukam, bussiplaanirobot – mis alles ükspäe ebameeldiva üllatusena uuenes (kadus lühivalikust ära ja tuli otsida rakenduste seast üles) – ütleb, et kõnni 500 m bussi peale, mis sõidab jaamast mööda, sõida sellega läbi kõleda jaamataguse linnajao lõpp-peatusse ja kõnni siis 77 m kaugusele järgmisse peatusse, kuhu tuleb 4 minuti pärast järgmine buss. Seda 77 m kaugust peatust näen, 20 m kauguselt välja keeravat ja sinna sõitvat bussi samuti, sest minu buss, saadananahk, hilineb 4 minutit. Teoreetiliselt aitaks väga kiire jooks, aga peatus on teisel pool maanteed. Tulen jala, 2 km.

Kavatseme minna pärastlõunal pikale jalutuskäigule lõpuga hiinakas Vana Tao, mille eel läheme koertega niisama välja, aga Šp kisub kangelaslikult metsani. Jalutuskäik hiinakasse oli kole pikk, aga õnneks möödume Ookeanist. Arutame, mitmes kord see juba on – käesoleva blogi läbikaevamise tulemusel selgus hiljem, et 20. kord üldse ja sees 16. kord.

17.9.16

L, 3462. päev: neli korda naaberriigis

Kuidas me käisime kolm (või õigemini neli) korda Prantsusmaal.
 
Esimene on sada meetrit üle piiri, kus ootab E sõbranna, kes lubas meid sõidutada piiriäärsete vaatamisväärsusteni, mis muul kombel minekuks pisut liiga kaugel. Selgub, et ta käinud eile proovimas ja selgus, et plaane tuleb ringi teha, sest auto ei sõitnuvat ühe vaatamisväärsuse juures järsust mäest üles.
 
Seejärel siinmaal Hiire-Kati ausamba juures. Külatänava ääres istub pronkshiir suurel pronksist juustuviilul suure pronksist võilillelehe all; kiriku kõrval on teine mälestusmärk (kui ma ei eksi, siis täpselt kohas, millest lugulaul rääkis).
 
Teine on vana linnusega väikelinn, kuhu pidime minema eelmisel aastal, aga ei läinud, aga kuhu minekuks tegime põhjalikke ettevalmistusi ja mille Google’i tänavavaate sõudsin läbi nii põhjalikult, et on tunne, nagu oleksin seal käinud. Palju mitmesuguses maalilisuse astmes vanu maju, vaateid. Linnusest on järel uusaegsete suurtükitornidega ringmüür; linnusetuumikust on maa sees aimata keldrid ja alusmüürid. Linnakeses on Esimese maailmasõja ausamba kõrval kellegi aed, seal kasvab kõrvits ja on laudadest aiakuur. Kell lööb 12, turismiinfo uks tõmmatakse sekundi pealt kinni ja prantsuse pere istub jõe äärde maha sööma, pikk sai võetakse kõik välja ja.
 
Kolmas on sama ametlikult kaunis küla, kus käisime ratastega kaks aastat tagasi. On lõunaaeg, eks ole, seega läheme sööma, samasse kohta, kus kaks aastat tagasi võis osta jäätise. Aga ossamumeie, see koht on arenenud nüüd peeneks restoraniks, valmismenüüs on kolm käiku, peen teenindus, paras kogus, ligi kaks tundi.
 
Siis küla ühtpidi läbi, kirikus sees ka, linnamüüri peale ja tagasi, siis – et väheks jäi nagu pisut – linnamüüri ümber ring ka peale.
 
Neljas on piiri peal vana kabel.
 
Üldiselt on Prantsusmaa külavaheteed sellised, et Lifelog arvab sõidust 40 minutit jalgrattasõiduks.

16.9.16

R, 3461. päev: piki ja põiki

Täna sõidame pikalt mööda siinkandi maastikke, nii et seda nägu. Mäletan kümne aasta tagant, et Eeslilinna pääseb peale rongi ka mingi bussiga, mis sõidab üle tunni ja läbistab arvukaid küli. Probleem selles, et see peaks minema raudteejaamast, aga ei jaama bussiplatvormide skeemilt ega kohapealsel vaatlusel esmaspäeva õhtul selgunud, kust. Seega tuleb bussile minna linnast, mis tähendab, et sõidame linna, istume ümber linnaliini bussi peale, sõidame sellega ümber nurga, istume 100. bussi peale. Kõike varavalges, ärasõit on enne kolmveerand kaheksat.

See-eest on udu veel maas, eriti kui jõuame suurest linnatagusest metsast välja lagedale. Ühes kohas on tee remondis, selle möödasõit on jube keerutamine, kus näeme veel küli, kuhu buss muidu ei satuks. Ühes kohas omandab bussijuht kuklasilmad ja käratab tagaistmel olijale, et võtku koer istmelt ära. Aga ta saab selle kohe tagasi, sest satub kitsal külavaheteel sõnnikut vedava traktori taha, kes logistab täpselt bussi ees välja maanteele ja sealgi veel pikalt, kokku täpselt kaks kilomeetrit.

Eeslilinnas on sild remondis; ma ei vaadanud hoolikalt, mida bussipeatuste kohta öeldi, nii et kui buss keerab järgmiselt sillalt Eeslilinnast hoopis eemale, tuleme esimeses peatuses maha ja kõnnime linna jala, kaks kilomeetrit. Muidugi selgub, et silla juures oli lihtsalt vasakpööre keelatud ja buss sõitis lähima ringristmikuni, käis siis Eeslilinnast läbi ja sõitis uuesti samalt ristmikult läbi edasi. Aga vahepeal bussipeatusi ei ole ja midagi teha ei ole kui kõndida. Kõnnitee on paiguti nii kitsas ja äripäeva hommikune liiklus (tänu sillaremondile) nii tihe, et mul on täitsa kartus, et äkki jääb vasak varrukas autodele ette. Aga ei jää.

Eeslilinnas selles tuhandeaastases kirikus, mille otsas on eesel, siis sõjamuuseumis. Siis tagasi linna, korraks ka automuuseumis, millest väljudes märkab ema vaatepilti, kuidas ratastel seifi ehk rahaveoauto kuller tassib kaht kilekotitäit münte – linna pankade juures seda kunagi ei näe.

Siis selgub, et rong linna läheb üsna varsti, nii et lõuna asemel kohvikust kaasa sai ja raudteejaama. Rong on nüüdisaegne; ei teagi kohe, kuhu liinile Eeslilinna muinasaegsed rongid on pandud.

Linnas istume ümber teisele liinile ja sõidame riigipiiri äärest läbi endisesse terasetehasesse, mis nüüd on muutunud ülikooliks. Olen seal varem käinud korra (2009), kui seal oli ümber vana kõrgahju plangul veel silt, et lähemale tulek on eluohtlik. Kahjuks ei ole kaasas kaugusmõõturit, saaks teada, kui kõrge ahi on (82 või 90 m, ütleb Wikipedia; 1965–1979 ehitatud kõrgahje oli algselt kolm, aga 1996 võeti kõrgahi C koost lahti ja viidi Hiinasse – selle alusmüür on alles). Teen palju kunstpilte, käime kohvikus kooki söömas, siis rongiga kolm kilomeetrit tagasi, jalutame pisut lõunaosariikide suurimas linnas.

Siis 205. bussiga linna tagasi. Ka see läbib uskumatuid külavaheteid, mõnda mitu korda. Ja uskuge või mitte, kogu see mitmetunnine lõbu (7 bussi, 3 rongi, puhast sõitu 2 h 41 min) on ainult 4 €.

15.9.16

N, 3460. päev: linnas

Täna käime linnas all Papiorus. Seal on alguses huvitav ja lõpus ka, aga vahepeal tubli kilomeeter eriti ei ole. Tuvastan, et sama teed pidi läheb buss! Nii et ühe bussiga sinna lõppu, vaatame seal ringi (Pidalivärava tornis on saal ja selles 7-minutine Papioru ajaloo film; linnamüürisild üle jõe, võike ringkäik), järgmise bussiga tagasi, vaatame aknast välja teisele poole kui enne, lõpp jala. Papiorus ehitatakse uut raudteejaama; valmis on ka klaaslift, aga see on just see nädal remondis.

Loodusmuuseumi kõrvalt teise liftiga üles kohtumajade vahele. Kõrvalliftiga sõidab alla mustas kostüümis, laia äärega kübara ja nabani pärlikeega daam, keda viis minutit hiljem näeme Range Roveri roolis välja keeramas allmaaparklast. Ema arvab, et see on just asja võitnud advokaat. Kohvik, pärast tulevad kõrvallauda kaks pisut nukra välimusega härrasmeest. Pakun, et nemad on kaotanud poole omad.

Kommipoe II korruselt on kommilett kadunud, seda ikka Jaapani tütarlapsed pildistasid. Siis muuseumis kaks näitust (romantilised vaated; uued hanked). On teisipäev ja inimesi on vähe.

14.9.16

K, 3459. päev: mäe otsas kohvikus

Naaberlinnas mäe otsas kohvikus. Äripäeviti saab sinna eksootilise kohaliku bussiga. Linna päevapileti otsimine raudteejaama automaadist nõuab raudseid närve: tean, et see peab seal kuskil olema, aga no kus, eks ole. Mäe otsa läheb kohviku avatud olemise ajal üldse 3 bussi, neist südalinnast 2.

Seniks vaatame vana kirikut, millest kaks seina on roomaaegsed, kohati ka roomaaegse krohviga (kuigi suur osa säilinud roomaaegset krohvi taoti sõjajärgsel taastamisel maha); ma ei ole seal suure fotokaga varem sees käinud; vahepeal on valmis saanud suur orel, kuhu mõni aasta tagasi võisid inimesed osta vilesid. Orelirõdule viib kitsas järsk keerdtrepp, orelimängija ei tohi kõrgust karta.

Siis käime selles kirikus, kus on võlvidele ühte kohta lilleõie asemele joonistatud jänes. Mul on kaasas teleobjektiiv, selgub, et mitte niisama jänes, vaid pasunaga jänes, juures kiri „Lihavõtted 1993”. Ühele teisele võlvikannale on kustnik joonistanud lilleõie asemele autoportree. See kirik on peamiselt tuntud seetõttu, et krüpti on maetud tuntud humanist (kelle üleelusuurune kuju tallab jala alla tuleriita) ja seal käis leeris tuntud habelõug ja selle suur lääneaken on väga sarnane Kölni toomkiriku omaga, ainult selle vahega, et Kölni toomkiriku oma sel ajal veel ei olnud (aga oli olemas läänefassaadi projekt, pärgamendil, neli meetrit kõrge).

Siis Viljaturul plekist linnamakett, turuplats, linnakirik, mis on väljast efektsem kui seest. Sees on mitu plakatit, et see kuu täname pühapäeviti jumalat, et hirmus kurimoor tehti pühakuks. Ka seal on liiga lamedad võlvid lükanud liiga õhukesi seinu vertikaalist välja – miska meenub Tallinna dominiiklaste kloostri restaureerimisprojektidest seletuskiri, kuidas kloostrihoonete restaureerimiseelsel ülevaatusel 1950. aastate lõpus arvati, et kapiitlisaalis on algselt olnud keskpiilar, mis lammutati toidukaubastu laoks muutmisel (!) või varem (pärast kloostri sulgemist oli hoonetes palju igasugu muid asju, kanalast kõrtsini). Aga ennäe! Hoolikamal uurimisel selgus, et ei ole, see on niisama renessansisugemetega väga lame võlv, nii lame, et keskosa on läbi vajunud ehk pähe kukkumas. See siis lammutati, saalile tehti raudbetoonist võlvlagi, võlviroided riputati sinna külge.

Siis turuplatsi renessansspurskkaev ja selle küljes ahvid ning siis vaikselt bussipeatuse poole. Möödume veinipoest, aga sisse ei lähe, et pärast kohvikut lähme. Kõnnaku järgi tunnen 20 m kauguselt teiselt poolt tänavat ära eile mittenähtud saksa keele õpetaja, kes astub mingist uksest sisse. Lähen vaatama: sildil seisab, et läks arsti juurde (usutavasti hiljutise autoõnnetuse tõttu – et sõitis hommikuses ummikus ja äkki oli siinmaal haiglas, mis juhtus, ei mäleta, ja siia haiglasse toodi teda seepärast, et olnud riigipiirist üle 20 meetrit, ning nõuti talt kiirabi, uuringute ja ravi eest umbes kuut tuhandet eurot arvet ning just temalt, mitte kindlustuselt; E rääkis, et õpetaja olla neile pärast õnnetust ka rääkinud, et tal olla noorespõlves olnud raske jalgrattaõnnetus, see kõnnak tuleb võib-olla sellest). Ja et arsti juurde, ei jää me ootama, millal ta jälle välja tuleb.

Bussipeatus on lage ja päike lõõskab. Buss on väike ja mäkketõus on talle raske. Mäenõlval on tänavaid, kus korraga mahub sõitma ainult ühes suunas. Kohvik on bussi lõpp-peatuses. Äripäeval vaikne, külastajaid on ainult paar. Raamat kiidab kohviku kooke, mida hommikul küpsetatakse ja pärast serveeritakse. Kohviku keldriuks on aia poole, sinna tuuakse õlut ja muud kaupa; vaade oru poole on puude tõttu pisut ebamugavas suunas, kesklinna ei paista, kõige paremini paistab vangla.

Pooleteist tunni pärast läheb alla teine buss. Kohviku vastas on parklas ühes kohas autonumbri ja fotoga silt, et seda parkimiskohta tohib kasutada ainult Sarah-Ann.

Aga all linnas saabub buss iks kohta. Luureteabe järgi peaks minema kohe ka järgmine buss kesklinna, aga see on võib-olla juba läinud ja ma ei tea ka, kust ja mis suunas. Tuleb üks, aga sellel on otsaees vale suuna sihtkoht, vaatan kiiresti plaanilt. Seega astume linna jala.

Palav on. Näeme Rooma-aegset suurt sauna (mis oli suurem kui see väidetavasti suurim saun, millest sai valmis hoopis kasarm), raekoda, tornvarjendit, juhuslikult ka küüditatud sakslaste mälestusmärki. Uues naaberlinna imekohtade raamatus – kus oli seesama täna käidud kohvik – oli see sees, aga ma ei jätnud meelde, kus. Mälestusmärgi otsa on väikse toki otsa pandud ka poliitkorrektne lahtiütlus.

Siis Tõniste kirik ja selle võlvid. Palav, putkasid (et ostaks vett) ei ole.

Siis see kuninglik saun, õigemini kasarm. Selles algul väga palav kuuritaoline sissekäik, siis aga tunnelid (kus ei ole ühtki silti, mis järjekorras kõndida, sest kuigi on ette nähtud kindel trajektoor, ei ole see läbitav, sest vahepeal on jupp remondis. Vaatetorni projekteerija ei tea fotograafiast mitte mõhkagi – vähegi selge ilmaga on vaade tugevasti vastu valgust ja mõlema korra fotode heledused on nii segased, et pidin kasutama ebaharilikku võtet: vajutama nuppu Auto tone.

Lõpuks siis paleepargi putkast vesi. Müüja tuvastab võõramaise keelekõla ja ütleb inglise keeli, et kui tühjaks joote, tooge tühi pudel tagasi, ta annab meile pudelipandi raha (0,25 €). Sel hetkel näib, et äkki siiski jõuame järgmise rongi peale, kuhu siis tõttamegi.

Lähme otse perroonile; vagunisse astumisel küsin, kas midagi on jaamahoonest vaja, jõuaks minna veel tagasi ja tulla järgmise rongiga. Selgub, et veinipoes ununes käimata, aga tagasi enam ei lähe.

Saab teada, et sooja oli +31 °C. Õhtul Ookeanis.

13.9.16

T, 3458. päev: veinikeldris ja kontserdil

Päeval emaga jõe ääres veinikeldris. On väga palav, oleme pool tundi varem kohal, tuleb piletimüüja, räägin talle, et mul on poole kaheks kinni pandud ekskursioon kahele. Maksan ja valin, kui põhjalik on degusteerimine ekskursiooni lõpus.

Siis veidi enne algust teatab piletimüüja, et kas me teame, et keldris on +12 °C; vastame, et teame, ja paneme kampsunid selga. Ka piletimüüja paneb selga kampsuni, võtab ümber musta pleedi ja omandab hämmastava sarnasuse nahkhiirega. Rohkem inimesi ei tule, nii et meil on 2 külastaja peale eraekskursioon, prantsuse keeles, mida siis kokkuvõtvalt tõlgin. Iga kord küsib giid, kas küsimusi on, aga ei oska ja ei ole.

Veinikelder ütleb endal olevat mäe sees, vabriku ja poe taga kilomeetri keldrit, mis kohapeal selgub olevat siiski mitte nii, et käik ulatub sirgjoones kilomeetri kaugusele: kolm u 50-meetrise vahega käiku ulatuvad u 100 m kaugusele, aga selle maani on kolm põikkäiku, mis on mäeküljega paralleelsed. Seega on oma silmaga nähtud ligikaudu 600 m käike ja neist läbitud u 350 m.

Ka siin on vana tuttav pressfilter.

Saab teada, et ühtesid odavamaid marke tehakse õues suurtes tünnides ja teisi ühes koopanurgas 10…35-kuupmeetristes, seest epopindega betoonmahutites, mida luugi kaudu poetakse seest puhastama (giid viitab meie selja taga töölise poole ja itsitab; tööline itsitab ka ja pomiseb, et ikka keegi temast väiksem).

Tünnid näikse olevat tühjad, eks varsti tule uus saak.

Vahuveini on valmimas 24 000 pdl, mille mõlemad pildid ebaõnnestuvad äärmiselt. Selle objektiiviga mine muidu kui pimedasse tahes, eks ju (f/1,8), aga väga pimedas ei saa pildiotsikust aru, kui pilt on udune, eriti kui olen eelmisest võttest unustanud sisse käsitsifookuse.

Pärast vaatame kodus üle lustaka siinkandi veini tutvustusfilmi (kus on see sommeljee ja veinikuninganna, paras paar), kus ühes jaos seletatakse vahuveini tegemist (mida tehakse šampuse tehnoloogia järgi, aga teise tootmiskoha tõttu ei saa seda nimetada šampuseks). Nali selles, eks ole, et esimesel käärimisel tekib pudeli põhja sodi, mida keeratakse (veerand pööret päevas) nii, et see vajuks vastu korki (mis on kroonkork nagu õllepudelil), siis võetakse kork ära, pannakse uus kork (õige kork) peale ja uuel kääritamisel tekib sisse rõhk. Mulle jäi aga segaseks, et kuigi esimesel käärimisel on kork allapoole, peab esimese korgi avama siiski, kork ülespoole, muidu jookseb vein välja, aga püsti keeramisel vajub sade ju uuesti põhja. Noh, kohapealse seletuse, tugevasti roostes museaalsete seadmete ja filmi ühismõjul selgub, et pudel on kork allapoole viimase hetkeni, keeratakse vahetult enne kroonkorgi avamist, mil 2 bar rõhuga lendab koos korgiga minema ka veidi veini ja sade, siis lastakse pudelisse juurde veidi vedelikku (väljalennanud osa jagu), kus on käärimise soodustamiseks suhkrut ja mille retsept on, nagu giid mitu korda ütleb, firmasaladus, lõpuks lüüakse ja seotakse traadiga peale uus kork. See on juba tavaline vahuveinipudeli kork ja algselt silindri-, mitte seenekujuline; seenejalg tekib lehtri kaudu surumisel ja -kübar traadiga kinnisidumisel. Et õhuruum pudelisuus on väike, lööb kork pudelisse sisse rõhu 4 bar. (Vat huvitav, kas lõpliku käärimisega rõhk veel tõuseb: Wikipedia seletab, et valmis šampuse pudeli siserõhk on 6,2 bar ja korgile mõjub jõud 160 N.)

Ja sellest ei olnud ma ka täpselt aru saanud, et vahuvein on algusest lõpuni samas pudelis, seda ei villita ümber ega midagi, ainult enne sildi kleepimist pestakse tolm ära.

Ekskursiooni lõpus on degusteerimine, mida oli valida mitu sorti: ekskursioon, ekskursioon + 1 klaas vahuveini, ekskursioon + 1 klaas vahu- ja 1 klaas vahuta veini, ekskursioon + 1 klaas vahu- ja 2 klaasi vahuta veini ning ekskursioon + 1 klaas vahu- ja 3 klaasi vahuta veini. Valin variandi d – esiteks et me oleme viimase paari aastaga (alates sellest, kui eelmine veinikelder lõpetas Eestisse tarnimise) lasknud neil saata oma vahuveini laiali kastide kaupa ning teiseks tahan maitsta paari nende valget veini, sest meie veinikapp on pooltühi. Ütleme kohe juurde, et degusteerimise klaasid on väikesed degusteerimisklaasid, nii 10 cl, mitte 20 cl nagu Saksa restoranis või 25 cl nagu siinkandi traditsiooniline Rooma-aegne valge veini klaas või 33 cl nagu meil kapi otsas. (Millega meenub, et ega meil praegu punase veini klaase ei olegi; üks 6-klaasine komplekt oli, aga sellest läks aegade vältel 5 klaasi katki, ning praegused tavalised veiniklaasid on kohaliku poe sarjast „maailma joogiklaasid”.)

Vahuvein on täitsa okei. 2 vahuta veini saame valida u 5 margi hulgast, millest valgeid ongi täpselt 2 tk (ma ei ole siinkandi tavalises punases eriti kindel, sellel on imelik pruunikas varjund ja meelest ei läe ka 2010 veinikeldris nähtud äädikakärbeste parved). Esimene ei ole suurem asi. Teine on, ostan 4 pdl ja topin omale seljakotti.

Sellega on ekskursioon läbi ja lahkume, umbes nagu „Šveigis” konjaki mustaks teeks väitmise kohas, enne kui need mitu klaasi hakkavad mõjuma. Silt ütleb, et sooja on +34 °C; kaugus bussipeatuseni on just paras.

Lõuna ajal tagasi toas selgub aga, et kalad (kuivatatud särjed) kadunud. Kalade saatus: aprillis 2015 sõin, juulis 2015 mitte, ostsin kaasa. Enne kui jõudsin sööma hakata, selgus, et pakk on kingitud ära. Oktoobris 2015 ei söönud, ostsin kaasa. Enne kui jõudsin jõulu paiku sööma hakata, selgus, et vahepeal on parim enne möödunud, pakk on ära visatud. Kevadel 2016 ostsin kaasa, sõin. Suvel 2016 ei söönud, ostsin kaasa mitu pakki, paar kingiks, kaks omale. Ühe parim enne oli 30.8., pärast seda oli külmiku peal ühtäkki ainult üks pakk. Teise parim enne oli 13.9. ja lootsin, et see on täna veel alles, aga ei, selgus, et see on eile ära visatud. Kuivatatud kala, rõhutan, see ei rikne päevapealt. Mõtlen, et äkki peaks järgmise viima tööle. (Aga läheb paremini, E toob järgmine kord mulle Eestist uue paki, parima endega 1.11, selle söön kenasti ära.)

Õhtul kontserdisaalis hooaja avakontsert. Saksa keele õpetajat ei ole, aga see-eest on tema asemel härrasmehel jalas varvassussid, mida see ajab rõdu ääre peale. Publikul on üldse suverõivad, lühikesed püksid ja roheline särk kaasa arvatud, üks on tulnud otse lennujaamast, on pärast bussipeatuses, kohver kaasas, kohvri küljes on alles lennukisilt. 1. rea keskel n-ö kurt vanamees on. Solist on üks Saksa sopran, kes aastaid tagasi plaadil etendas väga elavat Öökuningannat; täna on orkester pisut liiga äkiline, ta kipub sinna alla kaduma; muidugi on kavas olev foto väga vana nagu harilikult.

11.9.16

P, 3456. päev: koristame

Põhjalik koristamine tolmuimejaga:
  • Algul magamistuba (niisama tolm)
  • Siis suur tuba (tolm + koerakarvad + koerakrõbuskid)
  • Siis linnupuuri ümbrus, alune ja tagune (suled, seemnesodi, mädanud ja kuivanud õunad, linnusitt, koerakarvad)
  • Siis esikus mahavõetud lambikupli järelkoristus (klaasikillud)
  • Siis elutuba jätkub (niisama tolm)
  • Siis köök (tolm) ja tagatuba (paberipuru, liiv).
  • Siis rõdu (lehed, muld, linnusitt)
  • Siis magamistoas mu öölaua ümbrus, alune ja tagune (niisama tolm)
  • Ja siis saatuslikult mu läpakas, arvestamata, et uue tolmuimeja väike hari on palju jäigemate harjastega kui vana. Täheldan, et koos tolmuga ja klahvide vahele uppunud juustega (mis osa ulatub nüüd otsapidi välja) on kadunud ka keset klaviatuuri olnud ümmargune (ø 5 mm) kursori juhtnupp.
  • Tolmukott välja, pintsetid kaasa, rõdule. Tõstan kotist torthaaval tolmu välja kilekotti ja uurin läbi. Vahel sulgen tolmukoti ja raputan, et suuremad tükid tõuseksid pinnale. Kui kott on peaaegu tühi, aga nuppu ei ole kuskil, toon teise kilekoti ja uurin esimese koti tolmu hoolikamalt läbi. Edasi tuleb puru (mida on uskumatult palju), mida siis jaopärast valan esimesse kilekotti, silun õhukeseks kihiks ja sobran kaks korda läbi. Nupp ilmub muidugi alles poole tunni pärast, täitsa lõpus; ta on minetanud sinise värvi ja kaetud tolmu- ja liivakihiga, ainult kuju järgi saab aru. Pesen kraanikausis vee (kontrollides, et sõel oleks ikka ilusti paigas) ja Cutaseptiga.
  • Minu kommentaar: „Kes otsib, see leiab!” — E vastus: „Kes tolmuimejaga läpakat ei puhasta, see ei pea otsimagi!”
Ka aurpuhasti, millega puhastasin linnupuuri tagust seina ja alust põrandat, andis otsad: paak hakkas lekkima, niisama seismise asemel susises vaikselt ja ajas kõigist liitekohtadest auru välja. Eriti jälk oli, et ka käepideme nuppude vahelt – katsu aga käes hoida, kui peopessa sisiseb 120 °C auru!
Ühes õunamädandla likvideerimisega linnupuuri tagant ja alt jäi kodutuks parv äädikakärbseid, kes nüüd lendlevad kurvalt ümber linnupuuri.

10.9.16

L, 3455. päev: Wir schlafen im Liegen

Eile õhtul toppisin madratsi ja madratsikatte vahele vahtkummist 10 mm matkamadratsi, lootes, et see jäigastab madratsit sedavõrd, et see vajub läbi vähem ja seljavalu enam ei tekita. Ja nii ongi!! Läksin magama umbes pool üksteist, magan ilma vähkremata, ärkan täiesti välja puhanuna – kell neli. Aga see on selgesti liiga vara.

Nii et siis Mööbli-Mardi poodi uut madratsit vaatama. Algul uurime kardinaid (saamata sotti, kuidas neid tellida saab, sest Saksamaa tuba on raudselt 15 cm kõrgem kui meil), siis uurin veidi seinalampe (kolikambri seinalambid on praegu kuplita, sest tuvastasin, et üks rippus kohal ainult juhtme küljes; tuleb vahetada), siis madratseid. Lahe, et tootesarja kataloog on kenasti kohe ostja sirvida, mitte nagu odavmööblipoes Ise Käristad Esemed Autosse, mis oli jälk elamus. Pikali heita ja proovida tohib. Uus tuleb ka raam, sest vana raam on mõlemalt poolt murdunud ja vahepostide otsas, samuti madratsialune lattraam (vana näib olevat 10 × 2 cm laudadest või õigemini prussidest).

Siis ülejärgmise rongi ja uute piletitega ülejärgmisse jaama, turu asemel on täna mängupäev, toomkiriku surnuaias* on õunakaupmehe asemel vändakardiralli (mis meie sealoleku ajal püsib pidevalt stardieelses seisundis, vaesed lapsed), turuplatsil hüppab üks seljakotiga mees üle pööritatava köie. Kella kõrts – tänavu 13., üldse 116., praeguses majas 96. kord.

(* Nädal enne selle kirjutamist oktoobris sirvisin pildiraamatut Deutschland Stunde Null (varemeis Saksamaa 1945) ja seal olnud ainsal naaberlinna fotol oli samas kohas ajutine tuletõrje veevõtutiik.)

9.9.16

R, 3454. päev: loen ja madrats

Körber kirjutab (Oesel einst und jetzt I, 1887, S. 184), et enne Campenhausenit olnud pooled Liivimaa õuekohtu asjadest Saaremaa piiritülid (enne teda oli mõisatel 20 257 lahustükki, pärast 173). Maamarssal von Buxhövden öelnud ligi pool sajandit hiljem 1836, et 25 aasta jooksul [1811–1836] ei olnud õuekohtus enam ühtki Saaremaa piiritüli.

Öö on äravajunud madratsi pärast juba ette jube, õhtul juba kardan, et varsti tuleb öö ja seljavalu; toon kolikambrist vahtkummist matkamadratsi ja topin selle madratsi ja madratsikatte vahele. Ikka parem kui mitte midagi.

8.9.16

N, 3453. päev: Segasumma residents

Järgmise nädala pisipuhkus on kinnitatud, keelekursuse asi ka nagu idaneb.

Õhtuse esimse koerajalutuse ajal juhtub, et joodiknaaber hakkab meile järele karjuma (et me talle ukse avaks) kohe, kui majast väljume, kuigi ta teab, et me tuleme kohe varsti tagasi, sest koerad kaua kõndida ei jaksa; kogu aeg karjub. Aga siis tuleb üks haleda südamega MB-juht (kes sõidab majja garaaži kaudu ja seda pidevat tsirkust ei tea), teeb talle ukse lahti (just siis, kui jõuame tagasi ka meie) ning see ütleb joodiknaabri selgituse peale, et tal polevat võtit, sõna incroyable. Krt, käigu uksest jala, siis saab teada, mis üldse on incroyable!

Pärast paari tunni pärast on joodiknaaber muidugi jälle maja ees platsis nagu kaks kopikat ja on läinud suisa segaseks, karjub meile, et me ukse avaks, kuigi uks on pärani.

Paneme paika järgmise nädala tegevusplaani.

Nüüd on madrats ära vajunud nüüd ka mul. Ronin hulk maad allapoole, et tagumik oleks seal, kus madrats ära vajunud ei ole, aga sellest ei ole palju kasu, sest jalad on nii üle voodiääre õhus ning kõrgemal kui kere ja selles asendis uinuda on raske. Kell näitab, et magan poole tunni kaupa veerand kaheteistkümnest kolmeni, alles pärast kolme magan põhjalikult. Vaen mõttes muid võimalikke variante: magada üldse põrandal või pista mingi asi madratsi vahele seda tugevdama.

7.9.16

K, 3452. päev: lausa lendan

Tööle erakordse kiirusega: uksest ukseni 20 minutiga (sh prügi välja – joodiknaabri sõimu ja sülitamise saatel, busside vahel alla minuti, teine buss peaaegu unustab õiges peatuses peatuda – aga õnneks, õnneks peatub u 20 m pärast peatust ja tulen otse mäest alla). Muidu karjus joodiknaaber oma pardist meile kogu teise korra koerajalutuse saateks ja kui tagasi tulime, seisis meile ukse vahele risti ette ja ilmselt väitis, et keegi mööda ei saa. Sai küll.

Tööl on plaadikoguga sahtel ära paranenud. Õhtul E-le poodi vastu.

Joodiknaaber on jälle maja ees, seekord on tal jutt leebem, lausa et s’il vous plait, madam, laske mind palun sisse, ma taha tänaval magada. Aga uni läheb tal kiiresti üle, sest kui viis minutit hiljem koertega majast väljume, tuleb uuesti välja ka joodiknaaber, maja ette kusele. Pärast hilisõhtul tuleb uuesti.

Õhtul 10 paiku on linnas kirmaski lõpu puhul ilutulestik, aga seda eriti ei näe, sest on madalas pilves.

6.9.16

T, 3451. päev: Ookean

Päeval tööl, õhtul – kaasas on ka töö-toanaaber – restoanis Ookean. Teisi külastajaid teisipäeva puhul ei ole ja nii saame öelda uhkelt, et terve restoran on meie päralt.

Etanool on analgeetikum, eks ole; nii et läbivajunud madratsist tekkinud seljavalu vähemalt paar tundi ei ole.

5.9.16

E, 3450. päev: naabrid

Joodiknaabril on viimasel ajal halvem kui tavaliselt. Ta on majavõtme ära kaotanud ja röögib igale möödujale – ajuti ringi karates ja kätega vehkides – midagi uksest. See kõlab tema häälduses umbes nagu „mämm-mämm-mämm PART, mämm-mämm-PART!!” Vanasti tallas ta all fonoluku nuppe, kuni keegi ta sisse lasi, aga nüüd on nähtavasti maja kõik viiskümmend korterit fotoluku välja lülitanud nagu meie. (Meil on fonolukuga muidugi ka see häda, et ega luku nimekiri ole üürnike, vaid omanike järgi, omanikul on majas viis korterit ja me ei tea, milline neist oleme nimekirjas meie.) Kui keegi uksest tuleb, kargab joodiknaaber ukse vahele ja kiilub mõlemad, tuulekoja ukse ja lukustatava välisukse avatud asendisse, millel on jälle see häda, et fuajeepõrand on kergelt libe ja kui riivi vajutada sama õrnalt kui joodiknaaber, võib uks vajuda kinni, nii et seda saab väljastpoolt avada ainult lukku keerates JA siis toore jõuga surudes.

Eile läbi saanud maailmaklassika järel võtan voodi kõrvalt virnast järgmise poolelioleva, mis on Saksa linnustest ja elutornidest, autoriks isand Krahe, kelle elutöö on kõigi allesolevate Saksa keeleala linnuste põhiplaanistamine ja kataloogimine. Uue raamatu üldosas on uusi leide ja järeldusi linnuseasjanduse kohta ning plaanide kataloogis on Saksa keeleala linnuste elutornid. Üldosas on linnusekavatiste jaos eraldi peatükk ordulinnuste kohta (kus eraldi mainitakse Kuressaare linnust, kuigi see ei olnud ordulinnus) ja saab teada, et poolakad hoolitsevad ordulinnuste eest kenasti, sest kaks sajandit allus Saksa ordu Poola kuningale, aga Baltimaades on jäetud ordulinnused lohakile, sest need kehastavad vihatud võõrvõimu. Tõesti, mõelda, Viljandi ja Rakvere linnus on lausa varemetes, Kursi ordulinnus suisa teadmata kadunud!

4.9.16

P, 3449. päev: klassika

Läbi saab maailmaklassika. Põnev on, et raamatu lõpus, kui enamik peategelasi on juba surnud, tuleb veel 50 lk ühe tegelase koolipäevast – jääb mulje, nagu ostnuks Thomas Mann liiga suure paki paberit ja tundis vajadust see kõik ilusti täis kirjutada.

3.9.16

L, 3448. päev: laupäev

Naaberlinnas, mulle uusi pükse.

Keset Siimu tänavat on moeetenduse punane tee. Keskajal jooksis seal solgikanal, õigemini solgistunud Kangruoja, millel oli kurb saatus läbistada keskaegne linn ja Siimu tänav oli selle alumine ots. Punase tee eesmärk on reklaamida Siimu tänava mõlema kaubamaja kaupu, mis parasjagu on allahindluses, st reklaamida kaupu, mida keegi seni osta tahtnud ei ole, täpselt nagu N. Liidu reklaamfilmides. Keegi seal küll ei kõnni (nagu kaks aastat tagasi), mis on ka täitsa loogiline, mine või kõnni ise.

Kella kõrts.

On palav, enne rongi oleme jälle jaama kõrval ostukeskuse jäätisekohvikus. Eelmine kord nädal tagasi olin näoga suure mustvalge ja omapärase kaadrilõikega foto poole, mis kujutas suurt võrdlemisi lagunenud romaani kirikut, torn viltu ja kõver. Foto imeliku kaadrilõikega olid kaotatud inimmassid ja ühtlasi ka müüride jalamid. Täna istume teises kohas ja mu vastas on teine sama suur ja sama „kunstitaotluslik” mustvalge foto, kus teine Itaalia turisti-neodüümmagnet – nagu habemega naljas: „Eelmine aasta, kui seal käisime, oli seal suur üleujutus, paadid tänavatel, ja mõelda, see aasta oli uuesti!”

1.9.16

N, 3446. päev: tihane ja Leatherman

Õhtul on rõdul jäänud tihane jalgapidi kinni; aga õnneks on kohe taskus valmis Leatherman Style PS, mille kruvikeeraja pistan sinna traadipilusse, mis tihast kinni hoiab, keeran ja tihane lendab minema.