T, 3458. päev: veinikeldris ja kontserdil

Päeval emaga jõe ääres veinikeldris. On väga palav, oleme pool tundi varem kohal, tuleb piletimüüja, räägin talle, et mul on poole kaheks kinni pandud ekskursioon kahele. Maksan ja valin, kui põhjalik on degusteerimine ekskursiooni lõpus.

Siis veidi enne algust teatab piletimüüja, et kas me teame, et keldris on +12 °C; vastame, et teame, ja paneme kampsunid selga. Ka piletimüüja paneb selga kampsuni, võtab ümber musta pleedi ja omandab hämmastava sarnasuse nahkhiirega. Rohkem inimesi ei tule, nii et meil on 2 külastaja peale eraekskursioon, prantsuse keeles, mida siis kokkuvõtvalt tõlgin. Iga kord küsib giid, kas küsimusi on, aga ei oska ja ei ole.

Veinikelder ütleb endal olevat mäe sees, vabriku ja poe taga kilomeetri keldrit, mis kohapeal selgub olevat siiski mitte nii, et käik ulatub sirgjoones kilomeetri kaugusele: kolm u 50-meetrise vahega käiku ulatuvad u 100 m kaugusele, aga selle maani on kolm põikkäiku, mis on mäeküljega paralleelsed. Seega on oma silmaga nähtud ligikaudu 600 m käike ja neist läbitud u 350 m.

Ka siin on vana tuttav pressfilter.

Saab teada, et ühtesid odavamaid marke tehakse õues suurtes tünnides ja teisi ühes koopanurgas 10…35-kuupmeetristes, seest epopindega betoonmahutites, mida luugi kaudu poetakse seest puhastama (giid viitab meie selja taga töölise poole ja itsitab; tööline itsitab ka ja pomiseb, et ikka keegi temast väiksem).

Tünnid näikse olevat tühjad, eks varsti tule uus saak.

Vahuveini on valmimas 24 000 pdl, mille mõlemad pildid ebaõnnestuvad äärmiselt. Selle objektiiviga mine muidu kui pimedasse tahes, eks ju (f/1,8), aga väga pimedas ei saa pildiotsikust aru, kui pilt on udune, eriti kui olen eelmisest võttest unustanud sisse käsitsifookuse.

Pärast vaatame kodus üle lustaka siinkandi veini tutvustusfilmi (kus on see sommeljee ja veinikuninganna, paras paar), kus ühes jaos seletatakse vahuveini tegemist (mida tehakse šampuse tehnoloogia järgi, aga teise tootmiskoha tõttu ei saa seda nimetada šampuseks). Nali selles, eks ole, et esimesel käärimisel tekib pudeli põhja sodi, mida keeratakse (veerand pööret päevas) nii, et see vajuks vastu korki (mis on kroonkork nagu õllepudelil), siis võetakse kork ära, pannakse uus kork (õige kork) peale ja uuel kääritamisel tekib sisse rõhk. Mulle jäi aga segaseks, et kuigi esimesel käärimisel on kork allapoole, peab esimese korgi avama siiski, kork ülespoole, muidu jookseb vein välja, aga püsti keeramisel vajub sade ju uuesti põhja. Noh, kohapealse seletuse, tugevasti roostes museaalsete seadmete ja filmi ühismõjul selgub, et pudel on kork allapoole viimase hetkeni, keeratakse vahetult enne kroonkorgi avamist, mil 2 bar rõhuga lendab koos korgiga minema ka veidi veini ja sade, siis lastakse pudelisse juurde veidi vedelikku (väljalennanud osa jagu), kus on käärimise soodustamiseks suhkrut ja mille retsept on, nagu giid mitu korda ütleb, firmasaladus, lõpuks lüüakse ja seotakse traadiga peale uus kork. See on juba tavaline vahuveinipudeli kork ja algselt silindri-, mitte seenekujuline; seenejalg tekib lehtri kaudu surumisel ja -kübar traadiga kinnisidumisel. Et õhuruum pudelisuus on väike, lööb kork pudelisse sisse rõhu 4 bar. (Vat huvitav, kas lõpliku käärimisega rõhk veel tõuseb: Wikipedia seletab, et valmis šampuse pudeli siserõhk on 6,2 bar ja korgile mõjub jõud 160 N.)

Ja sellest ei olnud ma ka täpselt aru saanud, et vahuvein on algusest lõpuni samas pudelis, seda ei villita ümber ega midagi, ainult enne sildi kleepimist pestakse tolm ära.

Ekskursiooni lõpus on degusteerimine, mida oli valida mitu sorti: ekskursioon, ekskursioon + 1 klaas vahuveini, ekskursioon + 1 klaas vahu- ja 1 klaas vahuta veini, ekskursioon + 1 klaas vahu- ja 2 klaasi vahuta veini ning ekskursioon + 1 klaas vahu- ja 3 klaasi vahuta veini. Valin variandi d – esiteks et me oleme viimase paari aastaga (alates sellest, kui eelmine veinikelder lõpetas Eestisse tarnimise) lasknud neil saata oma vahuveini laiali kastide kaupa ning teiseks tahan maitsta paari nende valget veini, sest meie veinikapp on pooltühi. Ütleme kohe juurde, et degusteerimise klaasid on väikesed degusteerimisklaasid, nii 10 cl, mitte 20 cl nagu Saksa restoranis või 25 cl nagu siinkandi traditsiooniline Rooma-aegne valge veini klaas või 33 cl nagu meil kapi otsas. (Millega meenub, et ega meil praegu punase veini klaase ei olegi; üks 6-klaasine komplekt oli, aga sellest läks aegade vältel 5 klaasi katki, ning praegused tavalised veiniklaasid on kohaliku poe sarjast „maailma joogiklaasid”.)

Vahuvein on täitsa okei. 2 vahuta veini saame valida u 5 margi hulgast, millest valgeid ongi täpselt 2 tk (ma ei ole siinkandi tavalises punases eriti kindel, sellel on imelik pruunikas varjund ja meelest ei läe ka 2010 veinikeldris nähtud äädikakärbeste parved). Esimene ei ole suurem asi. Teine on, ostan 4 pdl ja topin omale seljakotti.

Sellega on ekskursioon läbi ja lahkume, umbes nagu „Šveigis” konjaki mustaks teeks väitmise kohas, enne kui need mitu klaasi hakkavad mõjuma. Silt ütleb, et sooja on +34 °C; kaugus bussipeatuseni on just paras.

Lõuna ajal tagasi toas selgub aga, et kalad (kuivatatud särjed) kadunud. Kalade saatus: aprillis 2015 sõin, juulis 2015 mitte, ostsin kaasa. Enne kui jõudsin sööma hakata, selgus, et pakk on kingitud ära. Oktoobris 2015 ei söönud, ostsin kaasa. Enne kui jõudsin jõulu paiku sööma hakata, selgus, et vahepeal on parim enne möödunud, pakk on ära visatud. Kevadel 2016 ostsin kaasa, sõin. Suvel 2016 ei söönud, ostsin kaasa mitu pakki, paar kingiks, kaks omale. Ühe parim enne oli 30.8., pärast seda oli külmiku peal ühtäkki ainult üks pakk. Teise parim enne oli 13.9. ja lootsin, et see on täna veel alles, aga ei, selgus, et see on eile ära visatud. Kuivatatud kala, rõhutan, see ei rikne päevapealt. Mõtlen, et äkki peaks järgmise viima tööle. (Aga läheb paremini, E toob järgmine kord mulle Eestist uue paki, parima endega 1.11, selle söön kenasti ära.)

Õhtul kontserdisaalis hooaja avakontsert. Saksa keele õpetajat ei ole, aga see-eest on tema asemel härrasmehel jalas varvassussid, mida see ajab rõdu ääre peale. Publikul on üldse suverõivad, lühikesed püksid ja roheline särk kaasa arvatud, üks on tulnud otse lennujaamast, on pärast bussipeatuses, kohver kaasas, kohvri küljes on alles lennukisilt. 1. rea keskel n-ö kurt vanamees on. Solist on üks Saksa sopran, kes aastaid tagasi plaadil etendas väga elavat Öökuningannat; täna on orkester pisut liiga äkiline, ta kipub sinna alla kaduma; muidugi on kavas olev foto väga vana nagu harilikult.