Töö-toanaaber on puhkuselt tagasi.
Keelekool ilmutab elumärki, mina üha tugevamat muret, sest aega on kole vähe.
„Sarema jutto ramatus” on lugu, kuidas vallast võeti nekruteid, poisid jooksid metsa, jäid seal nälga ja haigeks, pärast olid viletsad kogu elu, aga üks lahke poiss läks asja uurima, leidis, et soldati elu on mitmeti parem kui talupojal (hea leib alati laual, põlluharimise asemel marsi ja seisa vahis, ülemus ei ole härra, vaid samuti sõjamees, sõjas alati surma ei saa ja kui ka saab, siis ühekorraga, mitte kurnava haiguse läbi), ja kõik kiitsid tema eeskujulikku teenistust ning temast sai algul kirjutaja, siis kapral, loo lõpuks oobersti adjutant, ning tema eeskujul mindi järgmistel aastatel nekrutiks rõõmuga, aga need metsajooksnud kidusid ja kahetsesid kogu eluaja.
(Tegelikult see nii lahe ei olnud, 1810. a paiku olid surmapõhjused Inglise mereväes sellised: pooled surnuist võttis haigus, kolmandiku peks ja vigastused, ainult kümnendik hukkus lahingus. Kuigi samas võib arvata, et Nelsoni-aegses mereväes oli distsipliin hulga karmim kui Kutuzovi-eelses maaväes.)
Luce kirjutas nooruses eraldi raamatu nõiavitsast (Bemerkungen und Muthmassungen über die Wünschelruthe, Neuwied und Leipzig 1790, link – seal teeb ta lühikokkuvõtte seni nõiavitsast kirjutatust ja kirjeldab oma katset elukutselise vitsamehega – vennad Luced üritasid Saksamaal elustada sünnilinna maagikaevandusäri –, aga katse on rohkem stiilis „tunnetame kätega, kuspool on kuum ahi”, nagu tudengiajal kirjeldasin literaadi Ingvar L. nädalalõpukursust, sest Luce lasi vitsamehel jalutada toas, kus oli kivimeid täis kapp, ja linna taga endiste kaevanduskäikude kohal, nii et kui raamatust üldse midagi teada saab, siis ainult seda, kuidas katset korraldada ei tohi). Aga hiljem, ühes „Sarema jutto ramatu” loos, kirjutab ta terve lehekülje (lk 77–78) sellest, mida ta arvab nõidumisest (ma ei viitsi raamatu iidset tüpograafiat järgi nõkerdada nagu ükspäe, täpitähed ja kõik s-id on tänapäevased). Eelmine mõisahärra on tulnud kunagisi valdusi vaatama ja näeb, et ühes vanasti väga ligadi-logadi talus elab nüüd usin uus peremees:
„Sarema jutto ramatu” I osa esmatrükist on möödunud 209 aastat ja II osa omast 204, aga näe, ikka ajakohane!
Luce kirjutas nooruses eraldi raamatu nõiavitsast (Bemerkungen und Muthmassungen über die Wünschelruthe, Neuwied und Leipzig 1790, link – seal teeb ta lühikokkuvõtte seni nõiavitsast kirjutatust ja kirjeldab oma katset elukutselise vitsamehega – vennad Luced üritasid Saksamaal elustada sünnilinna maagikaevandusäri –, aga katse on rohkem stiilis „tunnetame kätega, kuspool on kuum ahi”, nagu tudengiajal kirjeldasin literaadi Ingvar L. nädalalõpukursust, sest Luce lasi vitsamehel jalutada toas, kus oli kivimeid täis kapp, ja linna taga endiste kaevanduskäikude kohal, nii et kui raamatust üldse midagi teada saab, siis ainult seda, kuidas katset korraldada ei tohi). Aga hiljem, ühes „Sarema jutto ramatu” loos, kirjutab ta terve lehekülje (lk 77–78) sellest, mida ta arvab nõidumisest (ma ei viitsi raamatu iidset tüpograafiat järgi nõkerdada nagu ükspäe, täpitähed ja kõik s-id on tänapäevased). Eelmine mõisahärra on tulnud kunagisi valdusi vaatama ja näeb, et ühes vanasti väga ligadi-logadi talus elab nüüd usin uus peremees:
[Tallopoeg.] … Peäle sedda ei ussu ma mitte ühtegi noidmissest, sest ma nään ja kulen kül, et Saksad sest ühtegi ei moista, ja need moistaksid sedda wissiste, kui se üks tössine assi olleks, nemmad luggewad paljo ramatud, ja teadwad keige asjade sees ennam, kui meie, sepärrast arwan minna ikka, et tallopoiad, kes ennast nisugguse kunsti töga kiitwad, tühja uskwad, kes ennast on lassnud nisugguse könnega petta, ehk kül isse petjad on, ja teisi sega tahtwad petta.
Herra. Sul on öigus kül! monnekorda on ni sugguse tühja kunsti mehhed agga tiggedad innimessed, kes ähwardawad sedda, mis neile melehaigusseks [= pahameeleks] on olnud, noidmissega kätte maksta, kellest nemmad agga ühtegi ei moista, egga ühtegi ei woi moista, sest et nisuggune pahha kunst, Jummal olgo tännatud ! koggoniste mailmas ei olle. Rummalad innimessed lassewad ennast sega kohkutada, ja kui neil siis önnetus on, siis uskwad nemmad warsti, et se neile nisugguse kurja innimestest peab pandud ollema. Sandid ja laisad innimessed uskwad hea melega noidmist, et nemmad sega omma laiskust ja rummalust woiksid wabbandada, kui endine perremees siit perrest on teinud.
„Sarema jutto ramatu” I osa esmatrükist on möödunud 209 aastat ja II osa omast 204, aga näe, ikka ajakohane!
No comments:
Post a Comment