Eile õhtul toppisin madratsi ja madratsikatte vahele vahtkummist 10 mm matkamadratsi, lootes, et see jäigastab madratsit sedavõrd, et see vajub läbi vähem ja seljavalu enam ei tekita. Ja nii ongi!! Läksin magama umbes pool üksteist, magan ilma vähkremata, ärkan täiesti välja puhanuna – kell neli. Aga see on selgesti liiga vara.
Nii et siis Mööbli-Mardi poodi uut madratsit vaatama. Algul uurime kardinaid (saamata sotti, kuidas neid tellida saab, sest Saksamaa tuba on raudselt 15 cm kõrgem kui meil), siis uurin veidi seinalampe (kolikambri seinalambid on praegu kuplita, sest tuvastasin, et üks rippus kohal ainult juhtme küljes; tuleb vahetada), siis madratseid. Lahe, et tootesarja kataloog on kenasti kohe ostja sirvida, mitte nagu odavmööblipoes Ise Käristad Esemed Autosse, mis oli jälk elamus. Pikali heita ja proovida tohib. Uus tuleb ka raam, sest vana raam on mõlemalt poolt murdunud ja vahepostide otsas, samuti madratsialune lattraam (vana näib olevat 10 × 2 cm laudadest või õigemini prussidest).
Siis ülejärgmise rongi ja uute piletitega ülejärgmisse jaama, turu asemel on täna mängupäev, toomkiriku surnuaias* on õunakaupmehe asemel vändakardiralli (mis meie sealoleku ajal püsib pidevalt stardieelses seisundis, vaesed lapsed), turuplatsil hüppab üks seljakotiga mees üle pööritatava köie. Kella kõrts – tänavu 13., üldse 116., praeguses majas 96. kord.
(* Nädal enne selle kirjutamist oktoobris sirvisin pildiraamatut Deutschland Stunde Null (varemeis Saksamaa 1945) ja seal olnud ainsal naaberlinna fotol oli samas kohas ajutine tuletõrje veevõtutiik.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment