Naaberlinnas, mulle uusi pükse.
Keset Siimu tänavat on moeetenduse punane tee. Keskajal jooksis seal solgikanal, õigemini solgistunud Kangruoja, millel oli kurb saatus läbistada keskaegne linn ja Siimu tänav oli selle alumine ots. Punase tee eesmärk on reklaamida Siimu tänava mõlema kaubamaja kaupu, mis parasjagu on allahindluses, st reklaamida kaupu, mida keegi seni osta tahtnud ei ole, täpselt nagu N. Liidu reklaamfilmides. Keegi seal küll ei kõnni (nagu kaks aastat tagasi), mis on ka täitsa loogiline, mine või kõnni ise.
Kella kõrts.
On palav, enne rongi oleme jälle jaama kõrval ostukeskuse jäätisekohvikus. Eelmine kord nädal tagasi olin näoga suure mustvalge ja omapärase kaadrilõikega foto poole, mis kujutas suurt võrdlemisi lagunenud romaani kirikut, torn viltu ja kõver. Foto imeliku kaadrilõikega olid kaotatud inimmassid ja ühtlasi ka müüride jalamid. Täna istume teises kohas ja mu vastas on teine sama suur ja sama „kunstitaotluslik” mustvalge foto, kus teine Itaalia turisti-neodüümmagnet – nagu habemega naljas: „Eelmine aasta, kui seal käisime, oli seal suur üleujutus, paadid tänavatel, ja mõelda, see aasta oli uuesti!”
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment