Hommikul ema saatmas lennuväljale. Sinna taksoga, aga on külm ja äratulek on tüsilik: algul mäletan bussiaega valesti ja jään maha; ootan peatuses ½ h järgmist, seletades ühele naaberlinna külalisele, kuidas saab bussist pileti.
On vaja osta üht-teist leheputkast, lennujaamas kõike ei ole (nt hambapastat). Siis sõidan linna jaama, jaamast ülejäänud asjad, saan ühtlasi sõimata, et ma olen putkas enda ajalehega, et sisenemisel oleksin pidanud tõstma oma ajalehe pea kohale ja hõikama, umbes nagu onu Remuse jutus surnu, kui teda vaatama tullakse.
Jaamast äratulek on keerukam, bussiplaanirobot – mis alles ükspäe ebameeldiva üllatusena uuenes (kadus lühivalikust ära ja tuli otsida rakenduste seast üles) – ütleb, et kõnni 500 m bussi peale, mis sõidab jaamast mööda, sõida sellega läbi kõleda jaamataguse linnajao lõpp-peatusse ja kõnni siis 77 m kaugusele järgmisse peatusse, kuhu tuleb 4 minuti pärast järgmine buss. Seda 77 m kaugust peatust näen, 20 m kauguselt välja keeravat ja sinna sõitvat bussi samuti, sest minu buss, saadananahk, hilineb 4 minutit. Teoreetiliselt aitaks väga kiire jooks, aga peatus on teisel pool maanteed. Tulen jala, 2 km.
Kavatseme minna pärastlõunal pikale jalutuskäigule lõpuga hiinakas Vana Tao, mille eel läheme koertega niisama välja, aga Šp kisub kangelaslikult metsani. Jalutuskäik hiinakasse oli kole pikk, aga õnneks möödume Ookeanist. Arutame, mitmes kord see juba on – käesoleva blogi läbikaevamise tulemusel selgus hiljem, et 20. kord üldse ja sees 16. kord.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment