P. 3470. päev: viisipidamisest

Avastan omaaegse diiva Florece Foster Jenkinsi (1868–1944), temast tänavu tehtud filmi ning YouTube’ist tema autentsed laulunäidised. Võib öelda, et Edith Artois ei esinenud Carnegie Hallis ning uues filmis mängib Meryl Streep rohkem Hyacinth Bucket’d, autentne helisalvestis on lihtsalt õudne. Kuivõrd päriselt ei ole teada, kas diiva ise mõistis, et ei pea viisi ega rütmi ning ta diktsioon on arusaamatu (link), on see tugev näide, et Dunningil ja Krugeril oli õigus.

Tegelikult algas kõik sellest, et hakkasin täna köitma kontserdikavu, mille aastate 2014–2015 köite vahele kleepisin ka ühe rohke pealehakkamisega kontserdi kava. Edith Artois pidas rütmi ja diktsioon oli tal selge, aga intervalle võttis üsna suvaliselt (seegi oli autentne, sest näitleja ei pidanud viisi); Hyacinth Bucket üritas kapriisika harrastuslauljana jätta muljet, et on suur staar (see oli näitlemine, sest näitleja on laulnud paljudes muusikalides ja vähemalt ühes operetis ja vähemalt ühes ooperis); Florence Foster Jenkinsi lauldud meloodia üldiselt järgis õiget, aga kõrgemad noodid olid vähemalt pool tooni madalamad ning diktsioon oli halb, võõrkeelse teksti asemel oli lihtsalt mõmin. Tema elukäik oli üldiselt kurb, sest algul esines pr Jenkins kitsas seltskonnas ja tema andunud fännid summutasid naeru aplausi taha ning kirjutasid mitmemõttelisi arvustusi („laul oli erakordne”, „midagi sellist ei ole New Yorgis veel kuuldud” jne), siis aga üüris oma oskustes veendunud diiva Carnegie Halli, piletid müüdi otsekohe välja, ent kriitikud enam tema võimuses ei olnud ja kirjutasid, kuidas lugu oli, ning diiva heitis seepeale kurvastusest hinge.