- Algul magamistuba (niisama tolm)
- Siis suur tuba (tolm + koerakarvad + koerakrõbuskid)
- Siis linnupuuri ümbrus, alune ja tagune (suled, seemnesodi, mädanud ja kuivanud õunad, linnusitt, koerakarvad)
- Siis esikus mahavõetud lambikupli järelkoristus (klaasikillud)
- Siis elutuba jätkub (niisama tolm)
- Siis köök (tolm) ja tagatuba (paberipuru, liiv).
- Siis rõdu (lehed, muld, linnusitt)
- Siis magamistoas mu öölaua ümbrus, alune ja tagune (niisama tolm)
- Ja siis saatuslikult mu läpakas, arvestamata, et uue tolmuimeja väike hari on palju jäigemate harjastega kui vana. Täheldan, et koos tolmuga ja klahvide vahele uppunud juustega (mis osa ulatub nüüd otsapidi välja) on kadunud ka keset klaviatuuri olnud ümmargune (ø 5 mm) kursori juhtnupp.
- Tolmukott välja, pintsetid kaasa, rõdule. Tõstan kotist torthaaval tolmu välja kilekotti ja uurin läbi. Vahel sulgen tolmukoti ja raputan, et suuremad tükid tõuseksid pinnale. Kui kott on peaaegu tühi, aga nuppu ei ole kuskil, toon teise kilekoti ja uurin esimese koti tolmu hoolikamalt läbi. Edasi tuleb puru (mida on uskumatult palju), mida siis jaopärast valan esimesse kilekotti, silun õhukeseks kihiks ja sobran kaks korda läbi. Nupp ilmub muidugi alles poole tunni pärast, täitsa lõpus; ta on minetanud sinise värvi ja kaetud tolmu- ja liivakihiga, ainult kuju järgi saab aru. Pesen kraanikausis vee (kontrollides, et sõel oleks ikka ilusti paigas) ja Cutaseptiga.
- Minu kommentaar: „Kes otsib, see leiab!” — E vastus: „Kes tolmuimejaga läpakat ei puhasta, see ei pea otsimagi!”
Ühes õunamädandla likvideerimisega linnupuuri tagant ja alt jäi kodutuks parv äädikakärbseid, kes nüüd lendlevad kurvalt ümber linnupuuri.
No comments:
Post a Comment