Täna sõidame pikalt mööda siinkandi maastikke, nii et seda nägu. Mäletan kümne aasta tagant, et Eeslilinna pääseb peale rongi ka mingi bussiga, mis sõidab üle tunni ja läbistab arvukaid küli. Probleem selles, et see peaks minema raudteejaamast, aga ei jaama bussiplatvormide skeemilt ega kohapealsel vaatlusel esmaspäeva õhtul selgunud, kust. Seega tuleb bussile minna linnast, mis tähendab, et sõidame linna, istume ümber linnaliini bussi peale, sõidame sellega ümber nurga, istume 100. bussi peale. Kõike varavalges, ärasõit on enne kolmveerand kaheksat.
See-eest on udu veel maas, eriti kui jõuame suurest linnatagusest metsast välja lagedale. Ühes kohas on tee remondis, selle möödasõit on jube keerutamine, kus näeme veel küli, kuhu buss muidu ei satuks. Ühes kohas omandab bussijuht kuklasilmad ja käratab tagaistmel olijale, et võtku koer istmelt ära. Aga ta saab selle kohe tagasi, sest satub kitsal külavaheteel sõnnikut vedava traktori taha, kes logistab täpselt bussi ees välja maanteele ja sealgi veel pikalt, kokku täpselt kaks kilomeetrit.
Eeslilinnas on sild remondis; ma ei vaadanud hoolikalt, mida bussipeatuste kohta öeldi, nii et kui buss keerab järgmiselt sillalt Eeslilinnast hoopis eemale, tuleme esimeses peatuses maha ja kõnnime linna jala, kaks kilomeetrit. Muidugi selgub, et silla juures oli lihtsalt vasakpööre keelatud ja buss sõitis lähima ringristmikuni, käis siis Eeslilinnast läbi ja sõitis uuesti samalt ristmikult läbi edasi. Aga vahepeal bussipeatusi ei ole ja midagi teha ei ole kui kõndida. Kõnnitee on paiguti nii kitsas ja äripäeva hommikune liiklus (tänu sillaremondile) nii tihe, et mul on täitsa kartus, et äkki jääb vasak varrukas autodele ette. Aga ei jää.
Eeslilinnas selles tuhandeaastases kirikus, mille otsas on eesel, siis sõjamuuseumis. Siis tagasi linna, korraks ka automuuseumis, millest väljudes märkab ema vaatepilti, kuidas ratastel seifi ehk rahaveoauto kuller tassib kaht kilekotitäit münte – linna pankade juures seda kunagi ei näe.
Siis selgub, et rong linna läheb üsna varsti, nii et lõuna asemel kohvikust kaasa sai ja raudteejaama. Rong on nüüdisaegne; ei teagi kohe, kuhu liinile Eeslilinna muinasaegsed rongid on pandud.
Linnas istume ümber teisele liinile ja sõidame riigipiiri äärest läbi endisesse terasetehasesse, mis nüüd on muutunud ülikooliks. Olen seal varem käinud korra (2009), kui seal oli ümber vana kõrgahju plangul veel silt, et lähemale tulek on eluohtlik. Kahjuks ei ole kaasas kaugusmõõturit, saaks teada, kui kõrge ahi on (82 või 90 m, ütleb Wikipedia; 1965–1979 ehitatud kõrgahje oli algselt kolm, aga 1996 võeti kõrgahi C koost lahti ja viidi Hiinasse – selle alusmüür on alles). Teen palju kunstpilte, käime kohvikus kooki söömas, siis rongiga kolm kilomeetrit tagasi, jalutame pisut lõunaosariikide suurimas linnas.
Siis 205. bussiga linna tagasi. Ka see läbib uskumatuid külavaheteid, mõnda mitu korda. Ja uskuge või mitte, kogu see mitmetunnine lõbu (7 bussi, 3 rongi, puhast sõitu 2 h 41 min) on ainult 4 €.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment