P, 409. päev: Burg Eltz

Käin jalutan Saksamaal ja vaatan Eltzi linnust, üht kahest Eifeli linnusest, mis jäid uusajal maha lõhkumata, ja mida ei ole kunagi vallutatud.

Unustan hommikul maha raamatu ja sõiduplaani, kaardist rääkimata. See tuleb meelde alles poolel teel jaama. Sõidan kohaliku rongiga (mis meenutab suurt, aga puhast trammi ega lehka suitsu järele nagu kiirrong sõidul siitmaalt T. linnakesse) Moselkerni. Raamatus on kirjeldatud täpselt, kus tee kuskilt ära keerab, aga see jäi maha, eks – aga samas on Eltzi linnus nii oluline vaatamisväärsus, et viitu on iga natukese aja takka. Moselkerni jaamast Eltzini on 6 km.

Poolel teel (õigemini natuke lähemal) on restoran ja hotell, kus hetkeks peatun ja pisut keha kinnitan, siis astun edasi. Veidi peale restorani seisab kolm traktorit koos inimeste vedamise haagisega, millega ilmselt hotell eksootikahõngulist transporti pakub. Saksamaa autonumbrite alguses on piirkonna lühend, Moselkern kuulub Cochem-Zelli ringkonda ja selle lühend on COC, mis, arvestades asjaolu, kui palju pildistavad inglise poissmehed Tallinnas viita Kiek in de Kök (mis nende tõlgenduses on kick in de kok), võib inglis­keelsetele turistidele omajagu lõbu valmistada. (Teatavasti on Soome pildis­tatuim laev üks Turu sadama puksiir, millel rootsi­keelne nimi Fart, isegi mul on sellest pilt →.)

Eltzbachi org läheb kitsamaks ja hämaramaks ning hoian silmad lahti, et äkki näen jäälindu, keda raamat kinnitab selle oja ääres elavat. Aga võta näpust! Nurga tagant keerates avaneb sootuks teistsugune erakordne vaatepilt: umbes 50 m eespool kuseb inimene keset teed!! No teen näo, et ei näinud midagi, keeran ringi ja ootan nurga taga viis minutit, kuni saabub matkaseltskond, kelle karjed kostavad umbes kilomeetri kaugusele. Kui uuesti lähen, on tundmatu kuseja kadunud ja näen noort vesipappi.

Siis läheb tee vaikselt mäkke ning see on parajalt ligane. Nimetatud matkaseltskond (kellest ma tõusul mööda läksin) kõnnib osaliselt plätudes ning üks eriti lootusetu meesterahvas küsib mu käest, kas ma tean, kas Eltzi linnus on kaugel. Vastan umbmäärase nicht weit ning rõõmustan, et mul on jalas mudakindlad B+-klassi jalavarjud.

Tee on üsna kitsas ja kole ning mõtlen, et linnus ehitati kaubatee äärde ja võimalik, et see kaubatee ongi sama tee. Viimane pool kilomeetrit on lauge ja vastu tuleb palju mäkke rühkivaid jalgrattureid, kes sugugi ei tea, mis neid ees ootab.

Ja siis ongi linnus ise.



Piletit küsin saksa keeli, aga ilmselt käib siin nii palju välismaalasi, et piletimüüja küsib üle: Do you understand German?, ja kui vastan, et vabalt saan, siis vaatab mind umbusuga.

Linnuses elatakse edasi ning avatud on ainult osa. Nagu pildilt näha, on hooned kõrged; ja kael jääb valusaks.

Hoovis on rahvast just nii palju, et võib loota, et peagi hakkab eks­kursioon (oma käel ringi kolada ei saa). Tuleb noorsand ja teatab, et saksa eks­kursioon hakkab kohe, inglise omast on 4 inimest puudu. Üks ameerika tädi hakkab seepeale iga läheneja poole kisama: Do you speak English? Aga kohe tuleb noorsand uuesti ja saksa ekskursioon algabki.
Linnus koosneb neljast elutornist, mis on hiljem laienenud hooneteks, millel kõrgust kuni kaheksa korrust (+ kelder + pööning). Linnuses elas ühe suguvõsa neli haru, alguses olid kõik hooned eraldi, alles XIX saj ühendati hooned omavahel. Sama suguvõsa elab linnuses tänapäevani, praegune omanik on järjekorras 35. põlve esindaja (pildi peal on tema isa, 34. põlve omanik, üsna Olav Ehala nägu). Tänavu möödub esma­mainimisest 850 aastat, nimelt mainiti ühes 1157. a dokumendis isikut Rudolphus de Elze. Selleks ajaks oli, nagu kirjutab linnuste, losside ja kindluste sõnaraamatu sissejuhatus, muutunud elu linnuses juba nii austusväärseks, et aadlikud kasutasid linnusenime liignimena.

Ruume on linnuses 100, neist 40 olid köetavad (40% on keskaegse linnuse kohta väga palju), ja keskaegseid käimlaid on 14. Nendes olnud vihmavee-puhastussüsteem, et vihmasaju korral uhtus šahtid läbi.

Esimeses ruumis on relvakamber – kõik esemed on orignaalid ja just sellepärast ei jäeta uudistajaid omapead (giid tuleb järgmisse saali pärast inimesi). Teises on saali moodi elutuba, seinal mitu keskaegset maali, sh Cranach vanem. Selle peal on elukamber, mille nurgas kabel ja keskel viissada aastat vana voodi koos ligikaudu sama vana madratsiga. Arvutage ise, mitu põlvkonda tolmulesti on seal ilmale tulnud, kui tolmulest saab sigimisküpseks 20–30 päevaga.

Siis läheb ringkäik mööda käike nn rüütlisaali (mis oli tegelikult niisama kogunemissaal, alles XIX sajandil pandi sinna välja kolm raudrüüd). Uurin raudrüüsid lähedalt ja need on kriimudega! Ühel on koguni löögiauke. (Ennist jäi mainimata, et kassas võis muu kribukrabu seas osta puust ja rauast mõõku, papist või rauast raudrüükiivri, soomussärgi ja koguni terve raudrüü (Itaalia XV saj turvise nüüdisaegne koopia), mis maksis natuke alla 1800 € ja mille juures oli märkus tragbar, st seda saab kanda (kui rauast ülikond muidugi paras on, vastasel korral tuleb minna rätsepa asemel sepa jutule.... heheh).)

Muide, nii linnuse koduleht (kus on sisevaateid, vaadake) kui giidi jutt levitavad muinaslugu, et sadulast mahatõmmatud rüütel omal jõul enam sadulasse tagasi ei saanud. See ei ole õige. History Channeli raudrüü­saated on näidanud, et raudrüüs (30–40 kg ehk sama palju kui praegusaja sõduri täisvarustus) sai lahinguväljal teha kõike, sh joosta ja maadelda (kuigi pärast oli kere sinikaid täis). Pigem oli hellebardidega jalameestel lihtsalt mugavam mitmekesi mulgustada jalge alla tambitud raudrüütlit kui suskida teda hobusesadulas, kust ta oma raudnuiaga või kahekäe­mõõgaga neile lagipähe valas ning ka sõjahobune ette ja taha lõi.

Aga seda ma ei teadnud, et raudrüü all kantava rõngassärgi otstarve oli peale raskestikaetavate kehaosade kaitse ka see, et raudplaadid saaksid alusriiete peal vabalt libiseda. History Channeli andmeil oli vedelavõitu rõngassärki palju ebamugavam kanda kui püsikujuga raudrüüd. Raudrüü kõrghetk oli XVI sajandi I kolmandiku lõpus, kus jõuti punktini, kus mõõgaga enam raudrüü vastu ei saanud (võeti kasutusele sellised koledad asjad nagu sõjahaamrid, millega löödi rauast lihtsalt läbi). Aga siis hakaksid tormiselt arenema väiketulirelvad ning ainult saja aastaga jäi täisturvisest alles ainult kürassiir ja edasi ainult kiiver. Alles XX sajandi lõpus hakkas turvis tagasi moodi tulema, nimelt üha ulatuslikuma kuulikindla vestina.

Giidi kiituseks ütlen, et ta jutust ei jää sugugi muljet, et ta teeb päevast päeva ja tunnist tundi ühetaolist grammofonitööd.

Ringkäik viib läbi lastetoa ja lõpeb keskaegses köögis. Sealt otse (läbi paksu müüri) jälle õue. Käin varakambris, kus on väljas veel palju põnevat kilakola (kõik on ehtne). Söön (linnuses on kaks rahvarohket vabaõhusööklat). Ostan kassast kohaliku topograafilise kaardi (mida otsisin juba novembris). Näen mitut koera, sh kaht taksi. Linnusest 230 m põhjas ja 40 m kõrgemal on piiramislinnuse Trutzeltzi varemed ehk linnuse piiramine oli ennevanasti nii põhjalik ettevõtmine, et ehitati spetsiaalne pisilinnus. Aga piiramine ei olnud edukas, kuigi see kestis vaikselt mitu aastat (ülalnimetatud sõnastik nendib, et tulirelvaeelsel ajal olid "sõjad" enamasti väikesed üritused, kus osales vähe võitlejaid). Edasi on Eltzi linnus oma asukate poliitilise tähtsuse tõttu (kord XVI sajandil oli üks neist koguni keisri järel teine mees Saksamaal) jäänud puutumata. Ütle veel, et diplomaatial ei ole jõudu!

Seejärel astun piki ojaperve natuke ülesvoolu, tee on novembrist tuttav. All ojas pisut rohkem elumärki kui novembris. Üle silla ja pikk tõus mäkke. Mäe otsas on palav. Ajan kaardi pealt järge, kus peab ära keerama. Mäe otsas on küla, selles kiltkivist kabel ja pikk kasevibalik, lindid küljes. Edasi läheb tee ööbikulaululisse metsa ja selles üsna järsult alla orgu. Tee ääres on kaksteist pisipühamut, igaühel pildike ristikandmise loost ja otsas inglike, kahe kala vahel ja täpselt Konstantin Pätsi nägu (ma ei viitsi pilti teha, on palav).

Asula, kuhu tee välja jõuab (lõpp on väga järsk), on asjakohase nimega Müden (sks müde 'väsinud'), seal on mitu mitmesaja-aastast vahvärkmaja, aastaarvud viilul, kirik, mille peal suurelt silt 1923, ehkki raamatu järgi (nagu hiljem loen) ehitati see tegelikult XII sajandil), ja teivasjaam. Sõiduplaan jäi maha, aga siit käib ronge kord tunnis. Veab, ootama peab ainult 20 minutit (käin külas ringi, pildistan, ostan pudeli vett).

T. linnakese jaamas tuleb rongi vahetada. Teatatakse, et see jääb teetööde tõttu "umbes 28 minutit" hiljaks. No tegelikult jääb 25, aga seisab veel kahes kohas. Viimases jään magama ja kui silmad lahti teen, siis rong sõidab, aga akende taga on juba täitsa pime! Ehmatan, et ah nii kaua seisime. Aga siis jõuab rong siiski tunnelist välja...

Hilinemisel on siiski see hea pool, et bussi ei pea enam ootama 50, vaid umbes 10 minutit.

Müstilisel viisil näitab sammuloendur, et jaama kõnnitud 2 km-st (nullisin loenduri alles poolel teel) ja raamatu järgi 11 km matkast on saanud läbikäiguks täpselt 20 km, kuigi rongis loendur edasi ei lähe.