R, 407. päev: nööp

Sajab.

Hommikul selgub, et need kaks tööd, mida ma eile hommikul palehigis tegin, olid alles tänaseks. Imestasin eile pisut tõesti, kuhu jäävad tähtaja peatsest kukkumisest teatavad meilid.

Lohutan toanaabrit, kes läheb täna puhkusele ja seega töötab +1. korrusel viimast päeva (sest kolimine toimub ta puhkuse ajal), et tänane vihmailm pakub vaate poolest sujuva ülemineku −5. korruse tuppa, kuigi hiljem läheb pilvede all õhk selgeks ja nähtavus on üle 20 km (20 km kaugusel olevad künkad on selgelt näha).

Toanaaber hakkab kokku panema pappkasti, millega sõnastikud ja muud asjad kulgevad uude tuppa. Küsib, kas ma oskan. Olen nõutu, näen sellist lahendust, kus otsaklapid on kahes osas ja kõigil põhjaklappidel on murdejooned, esimest korda. Ütlen, et tavaliselt kasutan teipi. Talle tuleb üks kolleeg appi ja üheskoos väänatakse kast kokku. Jälgin mängu. Pärastpoole saan toanaabrilt kalendrisse meeldetuletuse kasta lilli (mis tuletab meelde Mr Beani päevaraamatus mitu päeva järjest olnud sissekannet nagging thought... ning siis äkki suurte tähtedega OH MY GOD!!!! ja plaane, mida teha üürileandja koera, keda Mr Bean oli unustanud toita, maiste jäänustega, umbes nagu et panna sõiduteele, las mõni auto sõidab üle, nagu jäänuks koer auto alla).

Kui jutt juba liiklusvahenditele läks, siis täna õnnestus lõpuks mul ära näha ka siinmaa bussipiletikontroll! Nende Eesti kolleegidell on siit paljutki õppida. Näiteks seda, et tegutseda kahekesi ja läbi kammida buss siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku igas peatusevahes. Peatuses lähevad kontrollid maha ja tulevad siis teisest uksest uuesti peale, nagu õiged mehed muiste, ning kui bussi uksed on kinni, teatavad, et piletid, palun, ja kontrollivad uute sõitjate pileteid. Jäneste isikuandmed tähendatakse ruudulisse vihikusse üles. Minu selja taga on üks, see küsib, palju trahv on; nagu aru saan, 40 € (vähem kui üleriigiline kuukaart). Kontrollid teevad oma ränka tööd Kirikmäe prismast raudteejaamani ja minu vaateulatuses (istun bussi keskel ukse juures) jääb neile vahele umbes neli jänest, kes suhtuvad asja täiesti rahulikult. Etwas Kultur mußt sein. Ei mingit bussi peatamist peatuste vahel ega politseid mängiva erafirma autos kinnipidamist.

Samas meenuvad näiteks vennasrahva soomlaste piletikontrollid Helsingi metroos. Nemad tegutsesid vähemalt neljakesi ja olid erandita umbes viiekümnesed pisut ülekaalulised tädid. (Täti on Soomes leebe sõimusõna, ärge kasutage.) Neil oli seljas sinine vorm ja ehkki juba perroonil pidi olemas olema kehtiv pilet, asusid nad kontrollima alles rongis. Ja kannatust oli neil ka: kord juhtusin nägema, kuidas raudteejaamast selle kohani, kus metroo maa peale tuleb, ootas kontroll, kuni keemiatudeng, kes vandus, et tal on pilet olemas, aga ei leia üles, piletit oma keemiaraamatute vahelt otsis – ja üles leidis. Ning kui sinisevormised tädid perroonil reas seisid ja rongi ootasid, siis nägid kõik, kellel silmad peas, et pileteid hakatakse kontrollima. Ei mingit salatsemist ega inimeste usalduse petmist. Ilmselt on kaugel maal Soomes piletikontrolli eesmärk muu kui kellegi kauka täitmine.

* * *

Ja ka täna tuleb siin kahjuks meenutada Estonian Airi esmaspäevast türgi vigurit. Leht kirjutab, et ka täna toimus samalaadne kamm (ehkki ei täpsustata, mis Aasia riigist asenduslennuk seekord saabub). Ei tea, kas lennufirmade kohta ikka peetakse pingerida nädala keskmise summarse hilinemisajaga lennuki kohta? — Loen ka kommentaare (ise ei kirjuta) ja eriti meeldib mulle kell 16.07 lisatud arvamus, et Estonian Air võiks sellise harva sündmuse puhul nagu lennuki graafikukohane väljumine jagada reisijatele meeneid, toidukuponge ja raha.

Raadios räägib elulisest küsimusest: miks on meestenööbid paremal ja naistenööbid vasakul? – Olevat kaks teooriat: 1) et mehed panid vanasti riidesse ise ja naisi pandi; ning 2) et meesterõivastel olid nööbid paremal sõjalistel põhjustel (vasakus käes oli kilp või mis iganes) ja XIX sajandi lõpu naisliikumised leidsid, et teeme kõike teistmoodi kui mehed, paneme nööbid kah teisele poole! Raadio ütleb, et need kaks teooriat olevat ühtmoodi usutavad; minuarust on need pigem ühtmoodi ebausutavad. Muide, enne kinnitusnööbi leiutamist (Saksamaal 13. sajandil; ilunööpi tunti muistses Indias, Hiinas ja Roomas tuhandeid aastaid varem) pidid inimesed oma rõivaid kinnitama (avaruse kahanemise järjestuses) kas sõlgedega, vöödega või ...õmblemisega (ehk siis hommikul õmbles teenija tähtsa tegelane riietesse ja õhtul harutas jälle välja).