Aga inimene mõtleb, jumal juhib, ütleb rahvatarkus.
Õigemini inimene plaanib, Estonian Airil läheb lennuk rikki.
Oletatavasti, sest ega ma tea, sest kogu selgitus oli võileib ja totsik jooki.
Aga mis see muud oli, kui et lennuk oli katki läinud. Näiteks ei läinud käima või oli mootor küljest kukkunud või oli lendur kaotsi läinud. (Usutavasti leht kunagi kirjutab.)
Ja et Estonian Airil on ainult viis lennukit ja ta ei saa võtta lumehangest järgmist nagu Aeroflot, siis lendab asemele maailma iks nurgast lennuk, mille kerele on firmanimi maalitud kogu kõrguses ja pikkuses, aga on sellest hoolimata seni täiesti teadmata. Ning läheb järgmisel hetkel meelest (mistõttu ma selle igaks juhuks ära pildistan):
Ja senikaua, kuni ta kohale lendab, istub lennukitäis inimesi ja ootab. Ehk nagu laulis South Parki kokk: and you wait and you wait and you wait and you wait... and you wait and you wait and you wait...
Ja lennuki küljes tervitab halva endena sissekäigutorus paistev ukse hädalingi ingliskeelse kirja OPEN kõrval olev türgikeelne silt, mis on umbes nagu MÜGÜRÜK.
Ehk see tähendab, et väljalennu kellaaega 9.20 tuleb suhtuda väga ettevaatlikult.
Näiteks kell 9.15 seisab rahvas veel lennujaamas ja peale ei lasta ja lennuteenindaja raadiotelefonist kostab, et lennukis ei ole vetsupaberit.
Kell 9.24 istun siiski juba oma kohal 17F (B737-s on A- ja F-kohad akna all, A vasakul ja F paremal) ning võin imetella klapplaua alla kleebitud silti:
Ja kuulata meeskonna türgikeelseid ütlusi (neid, mida Estonian Airi lennukites öeldakse musta kasti uurijate elu kergendamiseks inglise keeli, teate küll, poording kompliit näiteks).
Ja vahest kallis lugeja ei usu, aga praeguse muudatuse salvestamisel on Bloggeri kinnitussõna äärmiselt asjakohane uyyyuh.
Juba kell 9.54 võtab lennuk paigast. (Vahepeal mootorid juba käisid, aga jäid siis uuesti vait.)
Juba kell 10.04 rebib lennuk end emakesest asfaldist lahti. Rebin turvavöö nii pingule kui saan – türgi lennuk ikkagi. (Mitte et mul türklaste vastu midagi oleks... [kunagi ammu-ammu-ammu oli türgi sõbratar] ...aga parem tiib akna taga on üsna väsinud ilmega.)
Ma ei mäleta, kui kaua muidu lennuk TLL-st BRU-sse lendab (sõiduplaani järgi läheb reis OV 175 esmaspäeva hommikul kell 6.40), aga pärast paari elamusrohket manöövrit paneb lennuk rattad maha umbes kell 11.10 (NB! ajavahe).
Mis omakorda tähendab, et koti saab kätte alles kell 11.35 ja siiamaale sõitva rongini on aega 51 minutit.
Kotisabas seisab minu kõrval üks teenekas poliitik, kelle nime ma ei mäleta, kelle erakonda ma ei vali ja kelle seinasuurune näopilt Ekstra viinapoe ukse kohal lubas avada kõik uksed, aga kes sõitis turistiklassis ja kes sööbis eredalt mu ema mällu 1960. aastatel Tartu Riiklikus Ülikoolis, kui TRÜ komsomolisekretärina kellegi nn personaalküsimust arutades üle kogu aula kriiskas: Kas see on Nnnnnnõukogude üliõpilase käitumine??
Lennureisi kõrval on asjaolu, et rong siiamaale seisab kahes kohas kauem kui vaja ja jääb 10 minutit hiljaks, täiesti kökimöki.
Bussi peale, kott korterisse, kapist silt kaasa, tööle. Olen kella juures kell 16.44, mis, arvestades seda, et lennuk lahkus Tallinnast 3 tundi ja 24 minutit sõiduplaanist hiljem, ja et ma pidanuks kohal olema hiljemalt 14.30, on suhteliselt hea tulemus (vrd 3 tundi ja 24 minutit ning 2 tundi ja 14 minutit).
Veel toredam on see, et kohtan kella juures praegust osakonnajuhatajat, kellele saatsin hommikul meile (koos sõiduplaani pildiga), et jään teadmata aja hiljaks. Saatsin meile ka eesti kolleegidele ja toakaaslasele ning, nagu töömeilist selgub, on mitu neist need edastanud plaani- ning personaliosakonnale.
Meile läbi kaevates leian, et toimumas on suuri muutusi ning kahe nädala pärast tuleb mul oma kotkapesaga hüvasti jätta, sest meie tuba kolitakse miinus viiendale korrusele. Võib-olla peaks binokli jätma järgmisele asukale.
Seda segadust, mis juunikuu jooksul sündima hakkab. Loodame, et telefoniraamat hoitakse ajakohasena.
No comments:
Post a Comment