Kuuldavasti on täna rahvuspüha paraad, aga see mind ei huvita ja telekat mul ka ei ole.
Pärastlõunaks jääb vihm järele. Kõnnin jaama (sest riigipüha tõttu käivad bussid harvemini, kui jõuaks jala), kus kell neli koguneb eesti matkaseltskond, kes kõnnib M-chi jaamast jaanituleplatsile. Tuleb kokku viis inimest (neist üks kreeklane). M-chi jaamas lisandub veel üks. Kõnnime esimese lahtioleva kohvikuni (see on üsna kaugel) ja kohe seejärel vallandub järjekordne vihmavaling. Kohviku nimi on Latino Café ja suhkrupakkidel on peal portugalikeelsed sententsid.
Edasi viib tee vaikselt mäkke, mäe otsas on kohalik vabadussammas, mis kaugemalt meenutab Tehumardi sammast ja pisut lähemalt Maarjamäe sammast ning mille otsas istub algul vares. Samba juures on uhke universaalvaade, mida olenevalt vaatesuunast või kaadrilõikest saab kohandada vajadust mööda nagu tuntud fotot, kus üks sõdur surub vangile püssitoru kuklasse ja teine annab välipudelist juua (ning mida on esitatud alati ainult kahe tegelasega, et näidata kas asjaomase riigi sõdurite julmust või siis lahkust). Nimelt on esiplaanil veisekari, aga tagaplaanil on ühel pool orus pastoraalne maastik (koguni kirik on), teisel pool aga kiirtee ja linn. Et siis rahulik maavaade, piltnik keerab end pisut ning saab teise pildi maa ja linna sulandumisest või mis iganes.
Lehmad ja kiirtee viivad mõtte muidugi Indiale, meenutan, et 1996. a väitis India korterinaaber, et tänaval lebotavad lehmad Dehlis tänapäeval enam probleem ei ole. (Kuigi ma ei tea, mida ta sellega mõtles: kas lehmad enam tänaval ei pikuta või pole see kellegi jaoks enam probleem.) Veised on punased ja nende hulgas on ka pull, mis tekitab arutelu, kas see Red Bull ka tiivad annab (aga keegi ei taha teda torkima minna).
Eemalt hakkab ajama koledaid pilvi, aga paistab, et nad lähevad mõne kilomeetri kauguselt mööda.
Siis jõuab tee mäe otsas metsa, tee hargneb umbes kuueks ning rahumeelses arutelus, milline ots on õige, tuleb korraks taskust välja ka kompass, mis mul on taskus täiesti juhuslikult (eelmisest korrast, kui mul oli seljas sama ülerõivas). Siis läheb tee pikkamisi mäest alla ja on väga märg, eriti selles kohas, kus käin mina. Tee peal on voolujälgi (täna on kõvasti sadanud ka siin).
Jaanitule plats on jõekäärus, õigemini jääb jõgi võsa taha. Kaljunõlva seest jookseb välja mitu allikat, on kaks tiiki, ja kuni 22.37-ni, mil ma ära tulin, ei kukkunud mitte keegi vette! See on uhke saavutus. Isegi keegi laps ei kukkunud, kuigi neid on kohal väga palju ja nad olid pidevas Browni liikumises.
Jaanitule enda plats on kividega piiratud ring, mille keskel on koldesüvend, mis olnud alguses vett triiki täis. Puid on napilt, aga lähedal oli metsa langetatud ning metsa all on kuuselatvu ja muud peenemat sodi küll. Hunnik saab suur ning leiduvad ka pisike saag ja nn "pooleteise käe" kirves. Ja taas kord on kogu seltskonnas ainult umbes kaks inimest, kes teavad, mispidi kirvest käes hoida (ehk kes siis kokkulohistatud latvu ja muud risu laasivad). Kirves läheb kasutamise peale teravamaks (või siis saab seda tõesti vastu kivi (liivakivi) teritada). Märg on, pihku tulevad villid. Suur austus virkadele saagijatele, sest selle saega saab väidetavalt saagida kuni 1 cm jämedusi oksi, mille mahanühkimiseks kulub mitu minutit, samas kui kirvega saab 2–3 cm jämeduse oksa maha kuni 4 hoobiga.
Vihma sajab ainult natuke. Sööki ja jooki jätkub. Kemps on. (Küll aga diskrimineeriva sildiga uksel: „Mees, pissi metsas!” – minuarust on see umbes sama diskrimineeriv kui, ütleme, „Neeger, ära tule!” ehk veel puhtam diskrimineerimine kui vahetegemine maailmavaate või usundi põhjal, sest inimese anatoomia ei ole tema enda valida. Kui ääre peale sattumine on probleem, saaks selle lahendada näiteks valgustuse paigaldamisega muidu pimedasse kempsu. – Silditegija näitas seda silti juba enne uksele riputamist, et vohh! milline tore silt, ja ma olin nii keeletu – selline silt, aastal 2007, Euroopa südames! –, et ei osanud kosta ööd ega maad.)
Rahvast tuleb muudkui juurde (pean ära lugema, mitu inimest jäi pildi peale). Tuli saab vettinud nottidest ja lõkkesse vett kallavatest lastest hoolimata üles. Sobivas hämaruses jagatakse laiali laululehed, pannakse konservmuusika (Marko Matvere, Singer Vinger jpt) kinni ning tõmmatakse akordion valla. Pikemate lugude kohal ei tea keegi, mis salm parasjagu läheb, igaüks laulab seda, mis parasjagu meenub (ja kuidas meeldib: mulle näiteks meeldib laulda „Läänemere lainte” eelviimases salmis ainult kass on jäänud truuks mul surmani, mis meenutab seda hämarat tudengiaega, kui käisin ajuti laulmas kirikukooris (sest pärast teenistust anti süüa) ja liturgialaule aeti laulma alla koguduse sekka, kus rahvast oli vähe ja ma võisin täies rahus laulda näiteks teksti, et ja anna talle oma jaa-aa-hu, ja ainult üks kord ainult üks inimene vaatas üle õla tagasi). Tuntud ütluse ega inime massina vastu saa ütles mu teada üks vanamammi Muhu kirikus, kui ta jäi orelist poolteist salmi maha.
Laulud on pealkirja järgi tähestiku järjekorras ja sisaldavad muuhulgas rahvaliku laulu "Nõia elu", mis oli lemmiklugu ühel mu sõbral ...kui ta oli 3-aastane, ja kujutan elavalt ette, kuidas ta seda esitaks praegu, mil ta amet on vandeadvokaat. Mis ühtlasi tuletab meelde, et tudengipõlves sattus kord olema tore mereteemaline pidu, kus hilisem ühe Eesti linna garnisoni ülem laulis ülima kaasaelamisega laulu sellest, kuidas heeringas elas kuival maal ja läks põhja soolalastiga üks kaljas kahe mastiga.
Laste lemmiklaulude ja -lugude kohta veel lugu, kuidas ühe sugulase vanaema oli usin kirikuskäija ja võttis kord kaasa oma 3-aastase tütrepojagi, aga see ei mallanud paigal istuda, vaid jooksis ühe vaikse koha peal mööda vahekäiku altari ette ning hüüdis: „Eh-heh-heh-hee ja piraki!!” Täiesti tõsilugu. Ning kirikuteema lõpetuseks lugu, mis kuuldud u 1994 raadiosaatest, kus inimesed said Kersnale helistada ja tõsilugusid rääkida, seal siis keegi rääkis, kuidas soome tuttava põngerjas olla kirikus mustakuuelise papi ilmumise peale teatanud valjusti: „Voi v.ttu, Batman!”
Kell 22.37 asun jaama poole teele. Vaatepilt tagasi on tore: laulud ja lõke kõrge kalda all. Astun läbi pimeda metsa (siin laiuskraadil valgeid öid ei ole, kuigi tööl viimatine sloveeni toanaaber arvas, et siin on õhtuti ikka hulk maad kauem valge kui Sloveenias), kuni parklani on tee ääres küünlaid (mis päris kõik ei põle) ja näen, et mingid täpid helendavad õhus ringi. Adudes, et purk õlut ja kaks topsi veini õhtu jooksul ei suuda tekitada nägemusi, mõistan ühtlasi, et need on ringilendavad jaanimardikad. Korraga võib neid metsa all õhus näha 5–30 tk, mis mulle, kes ma olen jaaniussi teadlikuna näinud elus üheainsa korra, on selline elamus, et võtab judinad seljale. Ja neid jätkub kogu kahekilomeetrise metsatee jooksul; huvitav, kas neid saaks pildistada? Videole kindlasti saaks (valguskordistiga), fotokaga katsetada ei ole aega, rong ei oota. Ja rongini on lõkkeplatsilt oma 5 km maad marssida (ma bussiga ei taha minna, eriti pärast jaanimardikate nägemist).
Metsas on hämar, paistab poolkuu, see natuke valgustab, igaks juhuks on kaasas taskulamp, aga seda läheb vaja ainult siis, kui astun mingi puntra otsa, mis osutub minu fotokakotiks, mis on seletamatul ja märkamatul kombel vöö küljest pudenenud (käib ära, lennuki turvakontrollis jube mugav). Kell 23.32 läheb viimane rong tagasi, õigemini umbes kell 23.38. Siis veel jala korterisse. Läbikõnd kokku umbes 20 km.
Summa summarum: jaaniõhtu siinmaal oli täiesti traditsiooniline eesti jaanituli. Märg oli ja jahe oli ja grill oli ning ainus, mida ei olnud, olid sääsed!
No comments:
Post a Comment