K, 419. päev: septembrikuus on tuba uus

Tööl on kolimine. Eile pakkisin asjad kasti ja igaks juhuks printisin välja neljapäevaks üles antud toimetused. Kolimise juhendis oli kirjas, et kolimispäeval ei ole mõtet enne kella poolt kümmet saabuda. No ja kui ma täna kell pool kümme uude tuppa astun, ei ole seal asjadest kippu ega kõppu. Käin endises toas vaatamas, kas arvuti on ikka lahti ühendatud – on. Tulen siis uude tuppa tagasi ja asun paberi peal toimetama. Umbportugalikeelsed kolimismehed tulevad alles kell pool üksteist. Siis tulevad ka kaks itiinimest arvuteid ühendama ning pool kaksteist saan normaalselt tööle asuda.

Päeva nael on kirjakoht, kus meningiidi määratluses infection of membranes of brain and spine, mis ei ole päris korrektne (spine asemel peab olema spinal cord), on tõlkija saanud mõne toreda sõnastiku (näiteks Silveti) kaasabil tulemuseks aju ja lülisammast ümbritsevate membraanide nakkus. Minu esimene reaktsioon on napp: "Ooo!!" Et omasõnaga on see ju ajukelmepõletik ja jutt on kesknärvisüsteemi kelmetest ja kust seal see lülisammas. Ja inimene on ometi vaeva näinud, leidnud, et korrektne oskuskeel on lülisammas, mitte selgroog, aga, näe, pähe ei ole tulnud, et jutt on hoopis seljaajust. Kirjutan üpris kurja tagasiside, et miks inimene pole asju järele vaadanud, kui ise ei tea. Samas tekstis on tõlkija veel arvanud, et upper arm on käsivarre ülaosa; tegelikult on jutt õlavarrest ehk piirkonnast küünarnuki ja õla vahel. — I very sorry, I spreche English very poor. (A. Rüütel)

Ja korra kõnnin uude tuppa minnes trepist kogemata keldrisse kah.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis.

* * *

Aga päeva huvitavaim ülesleidus on hoopis selline. Nimelt oli jaanitulel arutlus, milline peaks olema Eestist väljas toimuva jaanitule muusika, kas eesti- või välismaine, kas Marko Matvere ikka sobib, millele ma juurde tähendasin, et no suur osa rahvalikku muusikat on ju tegelikult Eesti suhtes välismaist päritolu. (Näiteks eks ole isegi Lõbusa õllepruulija esialgne (1935) tekst In München steht ein Hofbräuhaus (mp3).)

Ja vat siis tänane ülesleidus.

Nimelt teada-tuntud vanema põlvkonna joomalaul Täna on N-l sünnipäev, / seda ei juhtu iga päev. / Sünnipäevalaps, / võta veel üks naps! on mu arusaama järgi tegelikult samal svingiviisil kui laul, mida Saksamaal lauldi 1938. aastal [poolsalaja] sõnadega Lamberts Nachtlokal ning mis algselt ilmus 1937. aastal muusikalis Me and My Girl ja mille algne pealkiri oli The Lambeth Walk. Helilooja oli Noel Gay ning – hehee – see oli Churchilli lemmikviis!