K, 405. päev: liftiga külla

Käime toanaaber C-ga ning tulevase toanaabri S-ga (rootslane) külas toas miinus viiendal korrusel trepi taga, mis on määratud meie jaoks. Eesmärk on valida, mis lauda keegi tahab (sest kolimispäeval on nii C kui S puhkusel). Toa senised asukad pakivad usinasti. Aga võrreldes sellega, et kunagi töötasin Eestis 12 m² toas koos nelja muu inimesega (kellel kõik olid arvutilauad ning peale selle oli toas veel kaks raamatukappi), on ka see kökimöki. Vähemalt praegu paistab, et mõttelõnga katkemisel ei pea jõllitama seina, vaid saab ka uues toas harjumuspärasel viisil korraks aknast välja kiigata. See tuleb silmatervisele väga kasuks.

Personaliosakond teatab, et mul tuleb Estonian Airi türgi viguri [tahtsin siia panna lingi rahvalikule Eeslitalli-laulule, sest seal on sõnad "õpetas kunsttüki, / Kuuba saarelt toodud triki", aga kahjuks ei ole seda Internetis] tõttu hilinetud kahe tunni hüvitamiseks võtta tagantjärele pool päeva puhkust. No mitte just täpselt sellises sõnastuses, aga mida teha. — Damn the electric fence!

Tulevasele tõlkesüsteemile on nimi ära valitud, aga et tarkvaratoodete nimesid ei või väljaspool maja mainida, siis ma seda siin igaks juhuks ei maini. Nõndapaljukest siiski, et just enne puhkusele minekut oli ettepanekute tähtaeg ja minagi saatsin kolm, sh mainides naljaga pooleks kunagi pakutud pahaendelist nime (mis saadud olemasoleva süsteemi nime tagurpidi lugedes ja tähendas kurjakuulutavat ettekuulutust; üks põhjendusi oli tollal see, et süsteemi kõik hädad saab halvaendelise nime kaela väänata); naljaga pooleks seepärast, et tingimustes on selgelt kirjas, et nimi peab olema positiivne ja soovitatavalt ka teemakohane. Viimase nõude täitmisel nime valikul on alati hea heita pilk antiikmütoloogiasse, eriti Olympose ja panteoni nurga taga luuranud väikejumaluste poole.

Aga minu ettepanekud ei lähe kuhugi. Valituks osutunud nime keskel on ätt-märk. Kõigile asutuse töötajatele tuleb meilis arendamisrühma kuulunu kirjutis, mille saaks kokku võtta viide sõnasse: mulle see nimi ei meeldi, aga mis on laiali harutatud kaheksale leheküljele. Ma ei viitsi seda läbi lugeda, keegi teine ilmselt kah mitte. Kahju inimesest, et sellise vaeva nägi. Täna tuleb meilis direktori noomiv kommentaar, et selline kiri ei olnud ilus.

Aga, nagu ülal öeldud, on suurim jututeema hoopis eelseisev majasisene kolimine.

Õhtul Kirikmäe prismas. Panen mobiilifirmale posti vastuse, et tahan jah, et minu number oleks telefoniraamatus, ja ühtlasi parandan ära valesti kirjutatud perekonnanime (see on kirjutatud hispaania moodi, väidetavalt olevat olnud keski kloun sama nimega, ja ma olen täiesti kindel, kui mu vanaisa oleks sellest teadnud, oleks ta nimede eestistamisel võtnud mõne teise perekonnanime).

Jõuan negatiivide skannimisel 1986.–1987. a karbiga ühele poole ja jätkan mõni aasta tagasi võetud viimaste filmidega (siis jäi filmifotokas suisa kõrvale). Ehkki tarkvara võimaldab pildi jumet mis tahes neutraalhalli ala järgi paika ajada, on kallite õpingukaaslaste rühmapildil keerukas värvustik: taustal on roosade õitega kaetud põõsad ja rohelised puud; värvid tulevad iga proovimisega täiesti suvaliselt nagu mängufilmis Reekviem (1984). Pildi uurimisel selgub, et ega kellelgi midagi täiesti valget seljas kah ei ole. Väänan üht- ja teispidi, saades vahepeal sisevõttel tulvama laest ebamaise roosa valguse; sügava ohkega nõustun lõpuks pildiga, kus pole viga muud, kui et näovärv on pisut rohekas.

Zürichis on mingil kloostri või kiriku välisseinal mingi legendi teemaline maal, mille ihuvärv on tõmbunud aja jooksul pruunikasroheliseks, ehk siis kujutab pühakuid kohtumas roheliste mehikestega.

Aga ega rohelisel näovärvil midagi viga ole. Muinas-Egiptuses kujutati rohenägudena tervisest ja elujõust pakatavaid isikuid (eriti Osirist).