Ilma poolest on täielik Eesti september. Taevas sõuavad madalad vihmapilved, sooja on 13 °C, radiaator tuleb sisse keerata.
Hommikul on prantsuse keele eksam. Buss tuleb jube täis ja ma jään palju kordi magama, aga maha õiges peatuses siiski saan.
Eksami ülesehitus on täpselt sama kui kontrolltööl, ülesanded siiski mitte. Eks näis.
Pärast lõunat uue, tarbehalduse osakonna tutvustus, võtan valvelauast kaasa pappkasti (ning pärast hetkelist kõhklust igaks juhuks teisegi). Lõpetan töö ja pakin asjad kokku. Hea tahtmise juures saaks asjad toppida ühte kasti, aga jagub ka kahte. Toanaabri lillepotid, seinakalendri ja ammustest toanaabritest jäänud Euroopa Liidu sloveenikeelse kaardi viin samuti (uues toas kaarti ei ole).
Käin Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade poes ja tulen sealt sama targasti tagasi. Toidupoodi ei viitsi kõndida (sest sealt ei ole midagi olulist vaja kah).
Skannin pilte ning loendan ära, mitu inimest on jäänud mu jaanitulepiltidele. Mitmetunnise hoolsa tööga saan tulemuseks, et 143. Võib-olla on mõnd, kes õhtu jooksul ümber riietus, loendatud kaks korda, ja usutavasti on mõni summasisene inimene ja käimisvõimetu imik jäänud loendamata. See-eest ringisaalinud lapsed peaksid olema selle arvu sees, sest lõkke süütamisest edasi olid nad kõik tuld sussitamas nagu üks mees.
(Vastuseks küsimusele: jah, mul on suhteliselt palju vaba aega, ja sellel lihtsal põhjusel, et mul ei ole telerit! Sest mida teeb keskmine inimene õhtul, kui koju tuleb? – Hakkab telekat vaatama, vt video...)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment