Poodi minnes näeme, kuidas 2-kordse maja räästal on harakas; tuleb vares, harakas kukutab end räästalt alla põõsasse.
* * *
Oma kolm tundi mässan sellega, et otsin dokumentaalset selgitust, millal rajati viis tugikaart Katariina käigu lõpus, kolme keskaegse maja ning kloostrikiriku vahele.
Rahvapärimuse järgi olla need rajatud „vahetult” enne „Viimse reliikvia” filmimist. Filmis jalutab Gabriel nende alt läbi (märksõna „üks mees nägi unes”), ühe keskaegse maja ees ripub lonkava konnaga silt (vt allpool fotod). Lonkava Konna sisevõtted (märksõna „Ivo ei tule enam siia”) tehti samuti dominiiklaste kloostris, klausuuri idatiiva säilinud ja 1962. a paiku restaureeritud ruumides. Kooliajast mäletan, et see tagahoov – läbikäik muudeti tänavaks alles 1996 – oli üks esimesi kohti, mida põhikoolis vallandunud kollektiivse vanalinnahuvi ajel klassivendadega avastasime, ja kulus omajagu aega, kuni meelde jäi, kuidas pääseb „„Viimse reliikvia” tänavale” Müürivahe tänava poolt. Vene tänava poolt sai tulla kas läbi keeruga trepikoja või kloostri aida kõrvalt, aga esimene oli ohtlik ses suhtes, et mõni majaelanik võis tulla ja küsida, et poiss, mis siin kolad, ja teine ses suhtes, et kloostrikirikus oli garaaž ja majadevahelises kitsas läbikäigus sõitsid edasi-tagasi autod. Hiljem tekkis käigu keskaegsetesse hoonetesse klaasikoda, uuematesse mingi Itaalia restoran ja siis ükskord suvel 2002 näitasime külalisele ühel laupäeva hommikul üheksa paiku vanalinna ning kui pilt hauaplaatide juures tehtud ja ümber keerasime, nägime, kuidas täpselt kloostriportaalide vastas oleva elumaja hoovirõdule ilmus ringutama tuntud poliitik, ülakeha paljas (õnneks mitte n-ö täitsa Brian).
Teisalt lugesin kunagi kuskilt (hmh!), et keegi oletas neid kaari tunduvalt vanemateks, suisa XX saj algusest olevateks, või siis ajast, kui kloostrikiriku seinale riputati algselt kirikus olnud hauaplaadid, mis vahepeal olid kaunistanud üht villat Rocca al Mares (mille seas on üks vanimaid (1381) säilinud Tallinna hauaplaate*, mille omanik Kune (Kunigunde) Schotelmund elas Pika ja Pühavaimu nurgal olnud majas, mis tema laste või lastelaste ajal lammutati, et avada vaadet Suurgildi hoonele).
* Vanim Tallinna hauaplaat olla Nigulistes, giidifolkloori aineil aastast 1309, leitud Niguliste rekonstrueerimisel sõja järel varisenud piilari alt või seest.
v. Nottbecki andmeil („Geschichte und Kunstmäler der Stadt Reval”, II k „Kunstmäler der Stadt”, 1904, ptk „Die Grabsteine Revals”) oli v. Nottbecki eluajal (suri 1900) Tallinna vanim hauakivi pärit dominiiklaste kloostrist, raehärra Adolfi 272 × 166 cm plaat, surmadaatumiga 21.3.1330. See oli leitud 1874 kloostrikiriku lääneosa ümberehitamisel laohooneks (konsul A. Koch) ja olnud esialgu kasutusel laohoone põrandaplaadina, nagu paljudki teised kiriku hauaplaadid. 1892 ostis laohoone põrandaks olnud hauaplaadid ära linnapea parun Arthur Girard de Soucanton ja lasi need paigaldada Rocca al Mare mõisa, muinsuste alleele, mille nimetas Via Appiaks. Need olid seal – koos muude vana Tallinna muinsustega – heas korras kuni aastani 1944, mil kogu allee purustati; 1958.–1962. a restaureerimisel toodi plaadid tagasi ja vähemalt 50% säilinud kivid eksponeeriti kloostrikiriku seinal, praeguses Katariina käigus.
v. Nottbecki andmeil oli toomkiriku vanim aastaarvuga hauakivi aastast 1562 (nr 25, v. Nottbecki loetelus nr 13, 226 × 153 cm, orelivääri all) ja üldse vanim XIV saj lõpu fragment. Niguliste vanim aastaarvuga oli aastast 1360 (nr 182, v. Nottbecki loetelus nr 70, 231 × 157 cm lõunalöövis), kesklöövis oli ühel pinkidest osaliselt kaetud plaadil näha aastaarvust MCCC…, aga see võis olla ka MCCCC. Oleviste pikihoone vanim aastaarvuga oli aastast 1562 (fragment, nr 110) ja Bremeni (Maarja) kabeli põrandas oli plaat aastaarvuga 1542.
Oleviste õhk-keskkütte paigaldamisel 1958 kaevati kiriku ehitusloo selgitamiseks mitu aluspinnaseni ulatuvat šurfi, sh pikihoone kõigi piilarite ümber, kus ei olnud takistamas orelivääri poste või koori trepiastmeid. Pikihoone kesk- ja lõunalöövi vahelise keskmise piilari kirdenurga vundamendist leiti sinna osaliselt müüritud 1332. a hauaplaat. See jäeti kohale, põrandasse tehti vaatamiseks luuk, luugi avamiseks tuleb võtta kohalt pingirida (aruanne: ERA T-76.1.180).
No vat, vaja järele kontrollida. Mul muud dominiiklaste kloostrist pajatavat kirjandust siin ei ole kui von Nottbecki ja Neumanni ning Sten Karlingi ülevaated Tallinna ehitusmuististest. Ainus otseselt dominiiklaste kloostrist jutustav sõjajärgne raamat ilmus 1965 ja seda mul ei ole (olen seda lugenud üle öö 1993 – keegi vanematekodu naaber kolis ja ladustas osa mööblit lühikeseks ajaks trepikotta, raamaturiiuli koos raamatutega; mõtlesin, et ega ta öösel niikuinii koli**, niisiis laenasin selle raamatu, lugesin läbi ja pildistasin joonised ära ning viisin hommikuks riiulisse tagasi).
** Aga mõni aasta hiljem kolisin ise küll, 12 kuupmeetrit asju ja mööblit kell pool kolm vabariigi aastapäeva hommikul neljandale korrusele.
Aasta tagasi laadisin kultuurimälestiste arhiivist alla hunniku vanu restaureerimistööde ja uuringute skannitud projektdokumentatsiooni pdf-e; need olid mul täpsemalt liigendamata kui „Tallinna vanalinn”. Vaatan need läbi, dominiiklaste kloostrit ei ole. Avan arhiivi kodulehe, laadin alla kõik, mida seal on dominiiklaste kloostrist või aadressist Vene 12 (klooster on Vene 12/18, Katariina käik ja kloostrikiriku portaalid on Vene 12 hoovis).
Ja hakkan neid aga läbi sirvima. Lootuses, et kui kaared pandi sinna restaureerimistööde ajal (1958–1962), peab see olema mainitud. Dokumendid on skannitud piltidena, kirjutatud veneaegses masinakirjas, tuvastamata, otsi aga iseoma silmaga, muudkui loe.
No ja mis ma siis leian?
Kõigepealt leidsin (enda varudest, aasta tagasi alla laaditud dokumentidest) restaureerijate jaoks koostatud fotoalbumist (ERA T-0-76.1.10906, 1981, ümberpildistused M. Tiikvee piltpostkaartide kogust), kus sadakond Tallinna vanalinna vaadet hilisest tsaariajast (kindlasti ainult asutusesiseseks kasutamiseks, sellist albumit ei saanud avaldada – liiga palju oli peal maju, milles ENSV ajal oli üks või teine repressiivasutus või mis „hävis sõjatules” või kus oli elanud mõni riigivaenlane). Ühel on Katariina käigu vaade läänest itta – seal kaari ei ole, aga on hauaplaatide varikatuse nurk. Mis tähendab, et kaared ehitati pärast hauaplaatide riputamist seinale (mis juhtus üldiselt 1962, aga varikatus võis mingil moel olla olemas varem, nt seoses kiriku lääneotsas olnud ja 1874 ehitatud laohoonega).
Dominiiklaste kloostri arvukates (kümmekonnas) restaureerimisdokumentides kaartest ei õhkagi! Muidu on kuude kaupa üles loetud, mis tööd tehti ja mis jäid materjalipuuduse või tarneraskuste tõttu tegemata. (Peale selle väga põhjalikud šurfijoonised – joonistanud Kalvi Aluve – ja saab ka teada, et kloostrihoov ikka uuriti enne arheoloogiliselt läbi, mitte ei möllatud niisama ekskavaatoriga, nagu keski kuskil kirjutas (hmh!). Isegi – näen seda üldse esimest korda – on kloostri kavatise triangulatsioon, kus Aluve on joonistanud kloostri plaanile ringjoone, selle sisse h = a võrdhaarsed kolmnurgad ja üritanud leida seoseid. Ja sõna kavatis kasutatakse nendes dokumentides sageli, ning seal on veel huvitav sõna seitlijoon, mida ma mullu Tartu toomkiriku võlvidest kirjutamisel ei teadnud, vaja täiendada – nimelt on dominiiklaste kloostri ristikäigu võlvide seitlijoon Eestis erandlikult sirge.)
 |
| Vene 12 hoonete asendiplaan (ERA T-76.1.844, lk 14) |
Aga siis on üks kunstiajaloo seletuskiri Vene 12 majade kunstiajaloolise seisundi kohta (ERA T-76.1.844) ehk seletus, mida teha, kui neid peaks kunagi olema vaja kohandada otstarbekamaks kasutuseks kui mõne inimese elamine liiga suurtes korterites (ühes A-hoone korteris olnud kaks tuba, kumbki 30 m²). Aasta on 1968, koostaja Helmi Üprus. Seal on mainitud, et kunstiväärtuseta hoovihoone E ehk Müürivahe tänava poolt neljas hoone, kohe kaarte järel, esimene mittekeskaegne, ehitati 1932. Ja kolm Vene tänava poolset hoonet, A, B ja C ehitati 1937 osaliselt ümber, et sinna paigaldada nahavabrik. Dokumendi lõpus on kompleksi seisundit dokumenteerivad fotod, kus kaks on nimetet kaartega – kummaltki poolt, millelt on vägagi ilmne, et kaari ei paigaldatud vahetult enne „Viimse reliikvia” (1969) filmimist (1968), sest kaarte peal on katusekivid, mis näevad välja kõike muud kui uued. Üks 1968. a vaade on täpselt samast kui filmis – ja kivid on täpselt samas seisundis (ning peale Lonkava Konna sildi lisamise ja ukse kõrval seisva autorehvi*** eemaldamise on isegi üldine kola samas kohas). Film on värviline ja näeb, et kõik kivid on sama värvi, st sama vanad. Hiljem on katkisi kive asendatud. Filmis paistavad kaarte idaküljed, ei paista läänepoolseima kaare läänekülje eriti lagunenud kivid.
Millest kõigest järeldan, et kaared paigaldati kas 1932 või hiljemalt 1937.
Ehk siis kokkuvõte:
- Tugevasti enne 1932: hauaplaatide varikatus kloostrikiriku seinal on, kaari ei ole.
- 1932: ehitatakse uus õuemaja E, tõenäoliselt paigaldatakse kaared
- 1958–1962: restaureerimistööd kaari ei puutu
- 1968: kaared on olemas ja aastaid vanad
Fotod ajalises järjestuses.
 |
| Millalgi XX saj algul (enne 1932: E-hoone on vanem kui praegune; ERA T-0-76.1.10906, lk 44) |
 |
| 1968 (F-hoonelt kõrge korsten kadunud, kaared, nüüdisaegne E-hoone. Müüri kangialuse kohal on silutud. Taga paistab Hellemanni torn, selle ees olev kõrge, F-hoonest kõrgem kivilasu on keskaegse tugikaare jäänus, üks kolmest. ERA T-76.1.844, lk 22) |
 |
| 1968 (ERA T-76.1.844, lk 21) |
 |
| Gabriel otsib Lonkavat Konna, 1968 |
 |
| 1984 (Selle fotoka kaader oli 10 × 14 mm, hea, et üldse midagi peale jäi. Näeme, et läänepoolseima kaare katusekivid on vähemalt sama lagunenud kui ülal esimesel 1968. a fotol.) |
 |
| 2002 (Betoonist tugikaarte katusekivid on üsna värskelt parandatud, sein kangialuse kohal ja kloostrikiriku müür lubimördiga vuugitud. Idapoolseima keskaegse tugikaare peal kasvavad puud.) |
 |
| 2003 (Keskaegse tugikaare peal enam puid ei kasva.) |
 |
| 2005 (Olen jõudnud digiajastusse, esialgu tulid piltidest sellised udukogud. Ometi näeme, et vähemalt kolm aastat varem paigaldatud uued katusekivid on ikka vanadest heledamad.) |
 |
| 2008 (Ka vähemalt kuus aastat hiljem on uued kivid ikka vanadest heledamad.) |
(Ja veel leidsin 1980. aastate projekti, kus Šnelli tiigi Tõnismäe-poolses otsas olev Gootide reduut kavatseti ümber ehitada autentse reduudisarnase väliskujuga haldushooneks (Toompea nõlval olevate spordiväljakute abihooneks), nagu ehitati üles teisel pool vanalinna Väikese Rannavärava bastioni väliskülg. Ning üsna eksootilise projekti, kus Noorsooteatri jaoks kavatseti ümber ehitada see hoone Toompuiestee ääres, kus praegu on Tõnismäe hambapolikliinik, mis asutus oli varem Hariduse tänavas. Mõelge selle peale, tallinlased, kui järgmine kord hambapolikliinikus käite – te oleksite võinud kõndida seal hoopis Panso jälgedes ja metüülmetakrülaadi asemel oleksite haistnud teatrikülastajate peeni parfüüme.)
*** Põhjaliku alttõmbamise küsimus muiste „Mnemoturniirist”: on olemas täis- ja õhkrehv, radiaal- ja diagonaalrehv, aga mis on patentrehv? — Tarkade klubi arutas end metsa, midagi tarka välja ei mõelnudki ja saatejuht Siim K. hõiskas lahenduseks, et küsimus on konksuga: jutt on mitte autorehvist, vaid purje rehvimisest!! Kui muidu seotakse rehvitav puri raa või poomi külge, siis patentrehviga keritakse puri ümber poomi.
No comments:
Post a Comment