Puhkus jätkub sellega, et jalutama minnes situb Št koridori ja pärast tuleb teda pesta. Št on protseduuri lühidusest silmanähtavalt kergendunud (Št vanni, siuh-säuh, Št vannist välja).
Poodi minnes selgub, et uus PIN-kood enam meeles ei ole. On meeles numbrid ja nende umbkaudne järjekord, aga need võivad olla kokku 6 permutatsioonis. Proovin esimese korra – valesti, teise – ikka valesti. Kolmandat korda enam ei proovi (nii tark ma ikka olen), kõnnin siis samasse kõrvale pangakontorisse ja räägin ära, et olen unustanud PIN-koodi, mida teha. Pangatöötaja vangutab pead ja ütleb, et ta kõigepealt taaslähtestab PIN-koodide proovimise, oodake 10 minutit ja proovige veel, äkki tuleb meelde, aga kui ei tule, võib pank saata ka uue PIN-koodi, postiga, aga see kestab (ütleb ta sügava ohke saatel) vähemalt nädala. Aga et „vähemalt nädala” pärast on jõulud ja siis uus aasta, tähendab see, mõtlen, et pangakaart oleks ka poes kasutuskõlbmatu kuni uue aastani. Nii et tänan, uurin järele, kui sügavale taaslähtestamine ulatub (sest eelmine PIN-kood oli meeles). Saan teada, et seda nad muuta ei saa ja et kohalik kontor on üleüldse sularahavaba pangakontor.
Sõidan siis Pariisi platsi, et seal on suur kontor, seal saan siis järgmised kaks korda proovida ja kui õige variant ette ei juhtu, võtta sularaha ja tellida uue PIN-koodi. No 3. permutatsioon osutub õigeks ja jääb nüüd kauaks meelde.
Edasi turvakontrolliga pood, müüja vaatab pahakspanuga, et käib siin tööajal (mul on isegi kingad jalas, muidu vabal ajal kannan ketse marki Lowa Serano GTX, aga neil on mäluvahust sisetald läbi vajunud, peaks ostma uued).
Siis teine pood, käruga. Täheldan, et kottkäru kannab kuut veinipudelit (käe otsas ei kannaks). Veel paar sellist käiku ja meie veinikapp saab olema nii täis kui ei kunagi varem.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment