Soe ilm, aknal tegutseb ämblik ja põllul jookseb keegi lühikeses dressis – mis muidugi ei ole ilma kohta mingi näitaja, meie kehalise õppejõud sundis meid õue kalendri järgi, ka siis, kui ilmaolusid arvestades (+2 °C) olime olnud kindlad, et tund toimub sees, ja kõigele lisaks läks tee spordihoonest staadionile läbi bussipeatuse, kus aastaajakohatu nappide rõivastega lõbustasime külmetavaid bussiootajaid.
Bussiraamatust oli hommikuks järel kümmekond lehekülge, mõtlen, mis ma tassin, loen läbi hommikul kodus. Võtan kaasa praeguse padjaraamatu (üldteose „Saaremaa” I köide).
Kuigi enne pühi lahkuvad kõik teised nii vara kui saab, istun ise 17.40-ni, et tööaja arvestus jõuaks aasta lõpus ikka plussi (toanaaber imestab, et ma tulevat tavaliselt enne teda ja jäävat kohale pärast teda; vastan, et ise imestasin ka, aga nii see on, esmaspäeval oli seis miinus kaks tundi). Väga targaste teen, et kauemaks ei jää, sest kui linnas avastan, et olen jätnud võtmed tööle, saan uksest veel normaalselt sisse ja võtmed enne pühi kätte.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment