P, 3093. päev: plaadid

Teen pilte (sügis A. kreisilinnas; sügis Kilulinnas) ja kuulan selle juurde kaht plaati, mis kingiti suvel ja mis siiani olid kile sees, avamata. Mõlemad on praegustelt ülikuumadelt Eesti tippbändidelt; üks käis mõni aeg tagasi siingi.

Mjahh. Üks on sedavõrd „Tere hommikust, põllumehed!”, et esimest lugu kuulan kaks või kolm sekundit ja teist ühe ning siis panen plaadi karpi tagasi. Nagu teada, on Eestis väga moes, et kõiki asju on üks – iga teema kohta on üks ekspert (nt Egiptuse viietuhandeaastase ajaloo kohta on ainus ekspert Sergei Stadnikov ja etoloogia ainus asjatundja olevat see loomaaia jutumees, kelle nimi mul praegu meelde ei tule) ning ka nimetus „pärimusmuusika” on tegelikult eufemism ja tähendab ainult ja konkreetselt setu muusikat. Või siis – nagu on lugu praegu selle plaadiga – võib olla ka kohutav viiulikägin. Kui onu Donaldil olnuks saksofoni asemel viiul, ajanuksid naabrid ta harjutama metsa ja oravad pidanuks pähklid sihtima viiuli kitsukestesse heliavadesse. Kuigi „Tere hommikust, põllumehed!” toob meelde lapsepõlve ja munapudru (sest see tuli nädalavahetusel kell 9 ja kui me seda kuulsime, olime järelikult maal ja sõime hommikust, kus alati oli kartulite, rohelise sibula ja vorstitükkidega munapuder), on see elamus siiski pisut liig. Kas pärast läheb paremaks, ma ei proovi.

Teine plaat on südant kõvaks tehes täitsa kuulatav, näiteks võrreldes kakofooniakollektiiviga, keda kuulsin kaks kuud tagasi kooli kokkutulekul. Mõni lugu on parem kui mõni teine, aga üldiselt on muusikud astunud ämbrisse sellega, et üritavad matkida Manhattan Transferi. Vaadake, Manhattan Transfer jõudis Eestisse alles siis, kui nende täht oli lauluhääle ealise iseärasuse tõttu juba tuhmumas (ja mu arusaama järgi juhtus see kaunis järsku 1990. aastate lõpus – 1996 veel täitsa OK ja käed kaks nädalat valusad, mõni aasta hiljem (2001 ja 2008) enam netu). Ehk siis matkida ei tule üritada seda muljet, mida ta Eestis jättis, vaid seda, mis kostab varasematelt plaatidelt. Ja teine asi on see, et nad olid ürgmusikaalsed, mida matkida või ära õppida on väga raske: ehk nad ei kõigutanud häält niisama, vaid asja pärast – nagu suur kunstnik võib plätserdada pintsliga, aga ta teab, mis ta teeb, või asjatundlik teejuht kõndida näiliselt siia-sinna, ent ikkagi teades, kuhu läheb.