K, 3096. päev: õhtu tuleb idast ehk lastesaadete kollid

Märkan, et siinse blogi statistikas on viimase nädalaga tulnud kõige rohkem päringuid Venemaalt ja edetabeli otsas seisab 6-realine lugu, kus jutustasin, kuidas läksime metsa jalutama, aga sadas vihma ja mul kõht valutas. Küllap leiti sealt märksõna siseministeerium.

(Pealkiri on vist Runnelilt. Ausõna, nende ridade kirjutamise aegu mängib see kõrvaklappides (Grünberg, „„Hukkunud Alpinisti” hotell”, CD 1, 12. lugu)).

* * *

Suhtlusmeedias puhkeb äge arutelu: ajaleht on avaldanud Eesti 1980. aastate jubedaimate lastesaadete edetabeli. Inimesed kommenteerivad, paotavad hingelisi kapiuksi, mille taha nad on peitnud allasurutud lapsepõlvehirmud. Kivinõia maine, selgub, olenes täielikult vanusest: kellele oli ta hirmus koll, aga kellele veider vanamees, kere küljes rippumas pinksipallid ning seljas kaltsudest ja vahtkummist ürp. — Kommenteerib tuntud lastekirjanik AP ja meenutab, kuidas kuskil filmifestivalil näidati „Naksitrallide” joonisfilmi ja keegi välismaine lastefilmide spetsialist arvas, et selle autor oli kindlasti üks väga halb inime. Seda ütlust tuleb muidugi tõlgendada kui „autor = filmi kunstnik” ja „halb = imeliku mõtlemisega”, sest filmi olemuses ei olnud palju järel ei raamatu Naksitrallidest ega ka raamatu ilmest. Õnneks olin ise filmi ilmudes juba sellest east väljas, et film oleks väga šokeerinud, nagu juhtunuvat mõne tundliku raamatusõbraga. — Kõvasti saab võtta 1982. a paiku lapsi kollinud sari „Kikerikii”, eriti selle ülikole vetehaldjas, mis tekitas vähemalt kahel kommenteerijal kümnest kauaaegse foobia; huvitav, et riigiringhääling ei lase õudustel ajaloo kolikambris rahus tolmuda ja on mõelnud ka nende kestlikkuse peale, et tollased lapsed saaksid hirmutada ka oma lapsi, näidates neile sarja ETV veebiarhiivist. — Üleüldse oli 1980. aastatel ETV lastesaadetes periood, kus kostüümide põhimaterjal oli poroloon, millest vormiti igasugu elukaid ja koletisi, üks jubedam kui teine (see tava jätkus 1990. aastatel erakanalites). Pildinäiteid: link. — Tuntud ajakirjanik JP meenutab, et kollidest veel jubedamad olid saated, kus esinesed ETV laululapsed (neid oli iga aasta eraldi sari, 1980. aasta paiku Vigri-saade, aga neid oli enne ja pärast veel ja veel; põhisaadetes laulsid alati samad lapsed, kellel oli saatejärgsel päeval koolis alati väga piinlik). Et ootab põnn põnevil lasteekraani, aga „Nu pagadi!” asemel tulevad jälle laululapsed! Trauma kestvat tänapäevani, seepärast JP joovatki. — Keegi saanud šoki sellest, et näinud elusuuruses Leopoldi (kellesse mina õnneks enam tõsiselt ei suhtunud) ja mõelge, Leopold käis küljelt tõmblukuga lahti!! — Umbes viieaastaselt sain hirmuunenägudeni ulatuva šoki nukufilmist „Lumemöldrid” „Lumeveski” (1970) – näiteks nägin väga selget unenägu, kuidas telekale kasvasid alla suured pardijalad ja see kõndis kapi pealt tahatuppa, näidates „Lumeveski” nõida – uuhh… Mu meeletervise päästis vast ainult see, et seda filmi vahepeal mitu aastat ei näidatud. 1979 ilmus samal teemal pildiraamat, aga seal oli Timbu-Limbu moodne tšikk (pilt), nõid midagi H.R.Gigeri loomingu sorti (pilt), õudusfilmist ei olnud alles mitte sentigi. Õrnas eas nähtud „Väikse nõia” (link) tegi arvukate kurjade nõidade kiuste vaadatavaks ainult see, et umbes samal ajal (mäletaks, et nagu enne, aga päris kindel ma ei ole) oli mul raamat loetud, ning muidugi ka see, et seal oli armas rääkiv vares. Meie telekas oli muidugi mustvalge ja sain alles aastaid hiljem teada, et väikse nõia kaaren Abraksas oli telelavastuses roheline.