R, 3091. päev: tantsuteater

Saan läbi kohaliku koolmeistri kabareeraamatu, kus ta irvitab tänapäeva hariduspoliitika üle. Palju oleks kindlasti tuttav ka Eesti lugejale.

Postkontoris pileteid saatmas, lõunat koos söömas.

* * *

Õhtul tantsuteater.

Etendus olevat lavastatud 1998, lavastaja vahepeal ära surnud, aga maailmaedu jätkuvat ikka
Me ei ole selles veendunud kumbki. E arvab, et mingi osa tantsust improviseeritakse kohapeal (ja lisan, et kindlasti sõnalised elemendid). Mulle tundub, et üks hea kümme minutit korduma pandud pillilugu on pärit Apocalyptica plaadilt, mis on kindlalt uuem kui 1998 (ühel nendest, mis mul on – 2006 ja 2008), kui see just ei ole 2006. a plaadile sattunud nende esimeselt, Metallica-kaverite plaadilt (1996). (Kuulan pärast kõik läbi, ei leia.)

Samas oleme näinud veel paremat koreograafiat, nagu möödunud aasta juunis Heidelbergis ja siinmail tantsuooperis. Pange kõrva taha: juunis tuleb siin Sasha Waltzi tantsuetendus.

Istekohad on rea otsas, külgtrepil on pahaendelised katted, mis laiendavad lava treppideni. Nagu aasta tagasi ilmus minust meetri kaugusel barokkooperis päikesejumal Apollo, keerutatakse minust meetri kaugusel täna tantsu. Ühe eriti vana ja koleda tantsija peale, kes esireas keskel istujatega sõnaliselt ja musiliselt suhtleb, tuleb lausa hirm peale.

Esimene pool on väga äge, laval on igasugu trikke, elus kana ja tegutsev ujula. Teises vaatuses enam nii äge ei ole, kuigi pestakse pead, kana lehvitab tiibu ja lõpus hakkab asi pisut venima. Väga pikk videostseen ookeanivaatega tekitab minus ilmselt hoopis teisi tundeid kui mida lavastaja soovis: lained! torm! tuul! külm! merehaigus! laevad upuvad! Meenub Biskaia tormi kirjeldus raamatutest „Jäine raamat” – kes veel ei tea, siis see oli Smuuli kõige kõrgemini pärjatud tervikteos, sai 1961 Lenini preemia – ja „Das Boot”; üksnes viimase lugemisest võis jääda merehaigeks (filmis, isegi viietunnises variandis on seda kahenädalast tormi väga vähe). Veel meenutab – veel häirivamalt – vaatepilt tegemata jäänud tudengifilmi „Soome sild” algusstseeni, mis pidanuks olema peaaegu täpselt samasugune (vahest suuri ookeanilaineid polnuks võtta, aga kalju esiplaanil on teatrilaval täiesti olemas). Siis teine kohatu lõbu on, kuidas esimeses vaatuses näidatakse taustal ehedat Aafrika rahvamuusikat, mille viis mitte, aga agressiivne lõõtspillikäik küll on peaaegu täpselt sama kui kurja pootsmaniga meremehelaulus, kus lõpuks otsustatakse, et „riputame ta üles masti (3×), siis kui hommik koidab”.