„Akhnaten” tantsuooperina Heidelbergis

Ooper „Akhnaten” on tuttav ajast, mil kuulasin kohaliku raamatukogu ooperi- ja teatrimuusikariiuli otsast otsani läbi. Mul oli see koopiana kassetil, aga viimati kuulasin seda ajal, mil lintmakki veel kuulati, ehk vähemalt kümme aastat tagasi.

Miskipärast jättis ooper plaadilt nii sügava mulje, et kirjutasin sellest tudengiajakirja 3-leheküljese arvustuse (on internetis, aga pildi-PDF-ina, Google ei leia). See oli nii ammu, et tollal oli veel mingi iid-Windows, mida pidi pärast arvuti sisselülitamist käivitama MS-DOSist eraldi ja mida pidi enne arvuti kustutamist eraldi välja lülitama; seejuures lasi Windows kõlada väikestel helifailidel, mis aga olid tavaliste WAV-idena ja süsteemis kättesaadavad ning mille, mõistagi, asendasin ooperi proloogist võetud kõnelejatekstidega: tervituseks kuulutas Windows open are the double doors of the horizon ja hüvastijätuks this king flies away from you, ye mortals.

Selles täpselt 17 aastat ja 4 kuud tagasi kirjutatud arvustuses olid lõpulõigus sõnad: „Lootust „Ehnatonit” elavana laval näha on vähe, kui üldse.” Aga, näe, eksisin.

Muusika on minimalistliku kombe järgi võrdlemisi staatiline ja korduv, kuigi intensiivne ja väljendusrikas (ja kogu seda muusikat esitavad elusad orkestrandid, mitte ei tehta sämplides, mis oleks tehniliselt palju lihtsam; muiste keegi „Ingerimaa õhtute” kogemusega koorilaulja mainis, et kui ta oli seal 20 minutit järjest teinud ainult „töm-töm-töm-töm”, oli suu nii väsinud, et kukub või küljest). Samas on selles minimalismi natuke vähem kui teistes Ph. Glassi portreeooperites (triloogia esimeses ooperis, Einstein on the Beach, arvasin ühes kohas, et CD-seade on jäänud 20 minutiks ühe koha peale kinni).

Geniaalne lisandus on tants, mis täidab lauluta, aga ka paljusid lauluga kohti. Tantsima on pandud ka kogu ooperikoor; koreograafias on oluline osa kätel (sh mitmes kohas kuldsed sõrmed), käemärkidega räägib ka vanu tekste inglise keeli ettelugev kõneleja.

Ooperi algne pealkiri on „Akhnaten”, mis nimi kirjutatakse samas traditsioonis tänapäeval kujul Akhenaten, ja kavas seisab hoopis „Echnaton”, mis virvarr tuleb sellest, et Vana-Egipti keele täishäälikuid ei teata ja nimede kirjapilt oleneb eri keelte traditsioonist: inglise traditsioonis Akhenaten, saksa traditsioonis Echnaton (nagu on tema peamise abikaasa nimi Nfr.t-jy.tj. inglise traditsioonis Nefertiti ja saksa traditsioonis Nofretete – seesama, kelle kaunis kivipea on Berliinis Egipti muuseumis), eesti nimi Eesti Entsüklopeedia järgi Ehnaton (poolitub Ehn-aton*). Üritas usulist eksperimenti (proovis riigis kehtestada enam-vähem monoteismi**, aga jättis üksikasjad korralikult läbi mõtlemata – nt kuidas ainujumala Ateniga (Atoniga) saab suhelda ainult tema ja tema perekond, mida tegigi nii põhjalikult, et jättis riigiasjad unarusse – ning see kukkus koledasti läbi). Muu hulgas kehtestas reformide käigus ka realistliku kunsti, mis juhtumisi elas üle tema nime kustutamise ajaloost sellega, et seda täis olnud tema veidikeseks ajaks vaaraoks saanud poja hauakamber avati alles 1922 – ehkki seda, et Ehnaton oli mitte Tutankhamoni äi, vaid isa, hakati arvama alles pärast DNA-analüüsi 2010, ooperist on see mõte läinud mööda, ammugi ei olnud seda teada 1940. aastate keskel, kui Mika Waltari kirjutas „Sinuhet”, mille tegevus toimub samuti Amarna perioodil ehk Ehnatoni ja talle järgnenud mõne muu, aga vähetähtsa vaarao valitsusajal XVIII dünastia lõpus. (DNA-analüüsi (2010) kaudu tuvastati Ehnatoni muumia, mille isikusamasus oli seni ainult oletuslik – 1907 hauakambrist KV55 leitud tundmatu 35–45-aastase mehe muumia. Õigemini tuvastati, et see muumia oli Tutankhamoni isa ja Amenhotep III poeg, vt seletus artikli lisas. Sama artikkel järeldab ka, et Ehnatoni veider kehakuju oli pigem liialdav kunstistiil kui patoloogia***.) Teisalt olevat igasugu liba-ajalooteooriaid küttev History Channel väitnud, et Ehnaton olnud tulnukas, hahaa.

(* J. B. Pritchardi antoloogias on nimekujud Akh-en-aten ja Nefert-iti.)

(** J. B. Pritchardi selgituse järgi kummardasid Atonit ainult Ehnaton ja tema pere, tema alamad kummardasid teda, rahvas suhtus uude usku kas vaenulikult või üldse mitte kuidagi.)

(*** Vrd Nofretete kaunist kipspead ja tema moonutatud kujutamist koos Ehnatoniga: link. Artikli järgi olevat kipspea hilisema väliskihi all esialgne joonis, kus samuti rõhutatakse suukortse jne.)

Ooperi tekst on autentsetest dokumentidest, esitatakse korra algkeeles, korratakse inglise keeles (või vastupidi); tiitrites on saksa tõlge mõlemale (sama). Muiste õnnestus leida raamatukogust see 1959. a raamat, kust oli ooperisse võetud Ehnatoni päikesehümni tekst (James B. Pritchardi koostatud antoloogia Ancient Near Eastern Texts Relating to the Old Testament 3. trüki (1958) lühendatud väljaanne Ancient Near East: An Anthology of Texts and Pictures); seal muidugi oli veel palju huvitavat. (Huvitav oli ka, et raamatu tagakaane vahel oli laenutussedel, kust sai teada, et enne elektroonilisele laenutamisele üleminekut (1990. aastate algul) oli seda laenutatud ainus kord 1973. Loodame, et varasem laenutussedel oli saanud lihtsalt täis.)

I vaatuse alguses on vana vaarao (Amenhotep III, kreekapäraselt Amenophis III – kelle trepanatsiooniga algab „Sinuhe”) ära surnud (tekst surnuteraamatust või püramiidiseintelt), siis tema matus (tekst, kui õigesti mäletan – ainsa salvestise uus väljaanne (2003) on libretota – tema hauakambri seintelt palju hilisem parandus: leidsin libreto, II stseeni tekst on Egiptuse surnuteraamatust (E. A. Wallis Budge, 1895)). Siis kroonitakse uus vaarao (tekst on tema kogu kuninglik tiitel täispikkuses); vaarao ise seisab lava keskel raudrüü taolises kummist või plekist kostüümis nagu robot Gort filmist The Day the Earth Stood Still (1951).

Heidelbergi teatri väike, aga uus lava (Google’i aerofoto on aastast 2012, aga teatrit ikka veel ehitatakse) näitab igatpidi, mida lavatehnika suudab. Teatril pöördlava ei ole, lavatõstukeid ka ei paista, aga tähtsal kohal on luugid, mida lavalt mitu korda ära tõstetakse, et kõndida lava alt välja või lava alla tagasi (pikkade rongkäikudega lava alt üle lava allmaailma tagasi lavastus algabki).

Vaarao mustale kestale vajutab iga lavalolija kullast käejälje ning stseeni lõpuks koorub kestast valges vaarao ise. Esimene kord, kui peategelane üldse laulab, kuigi on olnud laval üle veerand tunni, on alles vaatuse lõpus, kui ta ilmutab end rahvale. See on duett kuningannaga, hääled lähevad sageli risti, kus kontratenor laulab kõrgemalt kui alt (kontratenori ja aldi hääleulatus on muidu sama).

Imestan vahepeal, kas kostüümil on rattad või suudab Ehnatoni laulja vudida nii, nagu oleks ta ratastel, nagu suutsid/suudavad Venemaa riikliku rahvatantsurühma „Kaseke” tantsijad (video).

II vaatus. Vaarao kukutab Amoni-kummardajad (ja lõhub laest ilmunud tohutu püramiidi). Uue usu sümbol, Atoni päikeseketas on ereda LED-valgustusega suur rõngas, mis laskub samuti laest ning III vaatuses ümbritseb vaaraod ja tema peret (6 tütart esindavad ka nukuteatrit), kuigi teadlasesugemetega Ehnaton teadis, et Päike ei ole mitte ketas, vaid kera.

Sellega lõpeb ooperi I pool. Algul tundus imelik, et ooper on jagatud nagu keset vaatust, aga täitsa hea mõte on.

Vaheajaks võisin tõdeda, et esituse helipilt järgis kaunis täpselt ooperi ainsat salvestist (1987), v.a Echnaton ja kõneleja. Esimene teeb pearolli oluliselt teistmoodi (aga mitte palju halvemini) kui muiste Paul Esswood (kellele kui kontratenorluse varjusurmast äratajale see roll spetsiaalselt kirjutati) ning teine palju võimsamini. Mõningast selgust, kuidas tekkis mõte jagada 3 vaatusega ooper kaheks keset II vaatust, annab salvestise 2003. a väljaanne, kus tükk on jagatud 2 CD vahel, kuigi pisut erimoodi (plaadil II v 2. ja 3. stseeni vahelt, Heidelbergis II v 1. ja 2. stseeni vahelt; salvestise esmaväljaanne oli paksus karbis, vbl oli 3 CD-d).

Peaosa laulja soodsa käekäigu pärast lausa rõõmustame, sest ta on pärit Tšeljabinskist, võitis 2005 Glinka võistluse ja töötab alates käesolevast hooajast (2013/14) täiskohaga Heidelbergi teatris.

Väheke muretsesin, kuidas suhtub moderntantsu ja minimalistlikku ooperimuusikasse E, kes tükki ei tunne; et kui talle ei meeldi ja tahab ära minna, kas ise saaksin siis olla kohal ka II poole; aga õnneks on vaimustatud ka tema, nii et kena keik.

Heidelbergi teater ei ole hästi läbi mõelnud vaheaja logistikat: puhveti kaubavalik on väga suur, hinnad sentidega ja saba(de) asend korraldamata.

II pool algab koduidülli (tekst on, kui õigesti mäletan, Egiptuse armastusluulest; kas seost Ehnatoniga on, ei mäleta) ja muljetjätva tantsunumbriga.

Järgmises stseenis loeb kõneleja uue pealinna piiristeelade tekste (seistes orkestriaugus dirigendi kohal, kogu saal on pime, valgus on nii ere, et lava kohal supertiitreid ei näe). Edasi ehitatakse kõrbesse uut päikeseküllast linna (kas linna ehitamisest polnud ka meeleolukas number ooperis balletis „Kalevipoeg”?). (Kalevipojast on ooper seni kirjutamata – seda kavatses Rud. Tobias, aga kahjuks enne suri.) (Enne elas Ehnaton Teebas ehk praeguses Luxoris isa ehitatud Malkata palees, mille tempel oli pühendatud emale Tejele ja krokodilljumalale Sobekile, Karnaki templist – peajumala Amon-Ra riigi kesktemplist – üle jõe ja paar kilomeetrit ülesvoolu. Ehnaton ei pürginud ajalukku sõjakäikudega nagu ta vanavaarisa Thutmosis III või järgmise dünastia Ramses II, millest võiks arvata, et ta oli vaikne ja rahulik, aga ei, peale kõigi muude kultuste, eelkõige Amon-Ra preestrite tagakiusamise lasi ta uude pealinna ehitada kole suure päikesetempli, mille pindala oli umbes 16 hektarit. Asjaolusid uurides võib ka arvata, et suht abstraktse Atoni saamine ainujumalaks ei olnud mitte päris juhuslik, näiteks oli Ehnatoni isa kuningliku laeva nimi „Atoni vaim”.)

Kogu ooperi kulminatsiooni, päikesehümni, esitab Ehnaton üha kõrgemaks kasvades, aaria lõpuks on ta umbes 4 m pikk. See on küll inglise keeli nagu ka ooperi kõik kõnelejatekstid (salvestise esmaväljaande libretos kirjutati, nagu esitataks päikesehümn publiku keeles, milles võis kahelda kohe alguses, sest ooperi esmaettekanne oli Stuttgardis ja ka juba siis oli see nähtavasti inglise keeles).

III vaatus. Ehnaton ja Nofretete pereringis. Ümberringi on suur häda ja viletsus. Kõneleja loeb Amarna kirju ehk ahastavaid palvekirju Süüria piirikindlustest. Väike vikipeedistamine selgitab, et konkreetselt need kirjutas Byblose kuningas Rib-Hadda ja neid oli kokku 58: vt siin loetelus alates nr EA 068. (Või hoopis Jeruusalemmast Abdi-Heba, EA 285–290, vrd EA 286.)

Siis tuleb Amoni pappide eesvõttel kontrrevolutsioon. Tegelaste hulgas on ka üks järgmisi vaaraosid Horemheb, aga tal peale bassipartii muud kandvat rolli ooperis tegelikult ei ole (nagu ka kuningaemal Tejel). Täielikuks üllatuseks pannakse II vaatuse algusest laval vedelenud traatkujundid uuesti püramiidiks kokku; midagi puudu ega üle ei jää.

Finaalis loeb kõneleja tänapäeva reisijuhti (kuid õnneks tänapäeva turiste ei etendata, nagu võis karta libretost). Ehnaton ja Nofretete mähitakse kilesse, millega meenuvad „Sinuhe” värvikad palsameerijakirjeldused. Nende aeg on läbi, algab lõputu pikk aeg nendeta.

Lõpukummardusest saab teada, et suur osa „tantsijaid” oli tegelikult ooperikoor ja päris tantsijaid oli ainult 12. Ütlematagi selge, et tantsijad olid väga tasemel: kui vaja, maandusid kõik 24 jalga täpselt ühekorraga ja põntsuta ning kui vaja, põntsuga.