R, 2600. päev: reede

Tööl on jälle kellelgi imik kaasas, st keegi noor ema on tulnud tööle titte näitama. No maitea, kas Facebookist ei ole küllalt vä?!

Peale töö auditiivse segamise on viimasel ajal mulle tõsiselt pinda käinud, et iga päev heljub kuskilt ninna mingi väga intensiivse putukamürgi lemu, millega „lõhnastatakse” mingit e-piipu, mida siis aeg-ajalt üks naabertiiva tohman imeb välisukse ees – välisuks on põhjapoolkera parasvöötme valdava tuulesuuna suhtes pealetuult ja haistan juba kahe nurga tagant bussipeatuses, kas ta on juba valvepostil või haiseb seal eelmine kord maha tilkunud piibuvedelik, ja mõnikord pean trajektoori muutma, sest nii kaua ma hinge kinni pidada ei jaksa. Aga sel nädalal näib, et ta piibutab kas „salaja” akna vahelt või on ilusa ilmaga läinud kogu maja suhtes pealetuult või katusele õhu sissevõtu juurde. See nii tõsise haistmispuudega inimene, kes seda lebra, mis normaalse haistmisega inimesel tekitab iivelduse saja meetri kauguselt, enda suuvärgiga sisse imeb, peaks olema mitte tööl, vaid alarõhuga palatis* ravil. Ja miks ma arvan, et see on putukamürk – vene ajal pandi majapidamisgaasile veidi juurde mingit hirmsasti lehkavat putukamürki, et inimesed haistaksid gaasileket ega laseks korterit kogemata õhku. Ja see kohutav hais oli umbes samasugune. Sellega võrreldes on tubakasuitsu hais nagu malbe lilleke, nagu oli must katk võrreldes konnakatkuga filmis „Malev”. Ventilatsioonist ei ole raipehaisu tulnud enam mitu kuud (küllap sai otsa), isegi see oli selle ninnapistva jäledusega võrreldes talutav.

* Mäletan ähmaselt kuskil õppekursusel mainitut, et mingit ventilatsioonikiirust läbi hoone tarindite või miskit sellesarnast mõõdeti nii, et kleebiti maja uksed-aknad kilega kinni ja tekitati sisse 50 Pa alarõhk. Või oli see ülerõhk, ei mäleta, aga 50 Pa see oli. Ei ole just palju, eks ju (umbes 1/2000 atmosfääri), aga ventilaator pidanud olema suur.

* * *

Näen masina sisse: kirjutan tööd takistavast ajutisest probleemist itiabile koos oletusega, mis minu arust on juhtunud; ja see nii ongi ja parandatakse.

* * *

Eile tekkis vastukaaluks tagurlikule liikumisele, mis kaitsvat „traditsioonilist peret”, Facebooki-leht, kus traditsioonilised pered teatavad, et nad kaitset ei vaja. Vähemalt mitte sellist tagurlikku ja demagoogilist (vrd mõiste „Volga lapsed”).

Nimetus „traditsiooniline pere” seostub mul aga hoopis näiteks traditsioonilise taluperega, kus keskeltläbi naturaalmajanduslikus viletsuses elas koos mitu põlvkonda, lapsed pandi tööle (ja iga ellu jääv laps – mis enne nüüdisaegset meditsiini oli palju-palju vähem kindel kui praegu – oli tasuta tööjõud, kellele pidi küll andma [kehvapoolset] süüa ja peavarju, aga ei pidanud maksma palka nagu sulasele või teenijale ning kes, kui hästi läks, tõi majja minia või koduväi ja seega veel tasuta tööjõudu) ning eesnimede vähesuse tõttu oli alati mitu inimest sama nimega kui teine samas kohas elav või elanud sama talupere liige. Mu uuritud esivanemate (’esivanemad, keda on uuritud’) kandis oli XVIII–XIX saj korraga kasutusel ainult kümmekond mehenime ja umbes viis naisenime. Enne perekonnanimede panekut kasutati liignimena tavaliselt talunime – üldiselt talu, kus parasjagu elati – ja kui sellest ei piisanud, siis ka isanime: näiteks elas Metsa talus Mats, Juhani poeg, ehk Metsa Mats ehk Metsa Juhani Mats, kelle tütar Mari oli seni, kui ta seal elas, Metsa Mari, mõnikord ka Metsa Matsi Mari ja – kui vaja oli erakordset täpsust – Metsa Juhani Matsi Mari, aga kui Mari läks mehele Soo tallu Matsile, kah Juhani pojale, sai Metsa Marist hoopis Soo Mari ehk Soo Matsi Mari ehk Soo Juhani Matsi Mari; kujutage ise nimesid, kui ka Soo Mats oli pärit kuskilt mujalt (näiteks oli koduväi) või Sool elas ka Matsi õde Mari või kui Mari õed-vennad hakkasid ta lapse ristivanemateks, aga nimedest ei paista kõigevähematki, et nad on õed-vennad. (Väga ranges täppiskasutuses mainiti küll nimes, kas naisterahvas oli meesterahva naine, tütar või lesk.) Ning siis 1826/1834 pandi muutlikest talunimedest sõltumatud, püsivad perekonnanimed. Kas mõtlete, et elu läks kohe kergeks? — Ei, sest talupere võis võtta korraga sama perekonnanime ning kui taluperes elas niigi mitu sama eesnimega inimest, olid nimekaimud garanteeritud – tean XIX sajandist kümmet samat talust pärit JV-d (kellest küll korraga ei elanud üle kolme-nelja), sest ühe mu vanaisa sugulastel oli komme panna ühele poisslapsele nimeks tingimata J..

* * *

Õhtul kurjustamine jätkub, sest üks varganägu on FB-s ilmutanud mult varastatud foto. Kirjutan ja teatan autoriõiguse rikkumisest nii FB-le kui ka talle (et ega ma põhimõtteliselt ei keela, aga enne oleks ilus küsida luba ning tore oleks ka mainida, kust foto saadud). Varganägu teeb algul imestanud näo, väites, et ta ise ka ei tea, kust ta selle sai, tõmbas alla „kuskilt”. Selle peale mina, et see „kuskilt” (mida ta tõestas kuvahõivega, millel lollist peast pani pildi juurde kommentaaridesse näitama võtteaega; seal oli algupärane fotoallkiri, mis on üks-ühele minu veebialbumist, isegi font oli sama, krt) oli konkreetne aadress, kus pealegi on foto kõrval autori ja omaniku nimi ning all foto autoriõiguste seletus, kus on selgesti ja lihtsasti loetletud, mida veebialbumi fotoga teha tohib ja mida ei tohi. Foto kuulub albumisse, kuidas koolikoor käis koorifestivalil, mille olen üles pannud kallitele koolikoori kaaslastele ammuste aegade meenutuseks, seda ei saa maha võtta.

* * *

Ja lõpetuseks tordam noot. Vello42 teatab FB-s, et talle just helistati ja öeldi, et tule tee uks lahti. Vello küsib, kas õlut tõid. Külaline vastab, et muidugi tõi. Vello küsib, et aga torti. Külaline küsib, et mis torti. Vello vastab, et naistele. Külaline imestab, mis naistele. Vello selgitab, et nendele naistele, kes siin sind ootavad. Külaline lubab õhinal, et kohe läheb ostab. Vello lisab, et too Törlit ka, naistele meeldib tordi juurde Törli. Külaline lubab kohe tagasi tulla. — Ning Vello lõpetab ülevaate kokkuvõttega, et kas pole valeühendused toredad, kujutage ette imestust poole tunni pärast õige võõrustaja juures, kelle ukse taga seisab sõber, näpus õlled ja tort ja Törli... ☺