K, 2591. päev: tarkade protokollid

Kõrvaltiiva kohvikus on täitsa maitsva kohviga automaat.

Saksa keeles näidatakse mingi telekanali uurivate ajakirjanike käkki, mille kõrval isegi „Pealtnägija” oleks parem (nagu ähmaselt oletan, sest ega ma seda vaata – ja nagu stammlugejad teavad, ei arva ma, et PN oleks üldse midagi erakordset), ja kui peame riburada ütlema, mida arvame reporteri vihjest, kas kohus on ikka erapooletu, pakun nähtud anamneesi alusel, et ajakirjanik võiks arutada psühhiaatriga, ega tal äkki ole jälitusmaaniat. Et omapärane mõtlemine on seni okei, kui see ei häiri enda elu, ja kui see hakkab häirima ka teiste elu, tuleb kindlasti minna arsti juurde. Teema arendamisel – ja selgitamisel, et see ei ole sama kui vandenõuteooriad –, jõuan klassikalise sümptomini, et jälitusmaaniaga patsientide arvates juhtivat maailma juudid ja vabamüürlased, mida üks kursusekaaslane küsib üle ja õpetaja kirjutab tahvli peale „Juden, Freimaurer”. Ja et see on tunni lõpus ja see on pabertahvel, jääb see sinna ilmselt kollima ka tunni lõpu järel. Loodetavasti jätkub õpetajal oidu kole kiri tahvlilt eemaldada.

Meditsiiniteemad jätkuvad õhtul keeletunnis. Kui koolimajja jõuan, on parajasti käsil rühmatöö, kus peame modaalverbe kasutades ütlema, mida mingi hädaga inimene peab ja peaks tegema ning teha ei tohi. Pildil on inimene saanud päikesepõletuse ja mitmele teeb hirmsat nalja, et varju tähendav sõna kõlab nagu sitt ühes teises keeles.

Õhtul toiduasju bensukast, just ajal, kui seal sees olen, hirmus äiksevihm.