E, 2616. päev: eksam nr 2, I osa

Ilm on jahe ja tuuline ning toimubki evakueerimisõppus, mis näeb välja umbes nii: link.

Mul tuleb ketserlik mõte, et kuivõrd evakueerumisel tuleb kõndida mitusada meetrit väga valjude sireenide käes (telefoni järgi ~100 dB), peaks kandma kuulmiskaitsmeid. Ühtlasi täheldan evakueerimisjuhtide suurt kohalikku korrelatsiooni jalgpallifännidega (neid on vähe, meie koridoris kaks, ja mõlemad juhivad täna vägesid).

Mul oli neli päeva vasak kõrv täitsa lukus, mis olukorda tean varasemast kogemusest lahenevat iseenesest mõne päevaga. Täna läheb kõrv siis lõpuks lukust lahti – ja mille peale? — Luksumise peale. Ühe korra luksun ja sellest aitab. See on eriti tore, sest õhtul on kuulamisharjutusega keeleeksam.

Kuivõrd teada on, et see algab kuulamisega, olen kohal punktuaalselt, mis tähendab, et küsin vahetu ülemuse käest (kenasti põhjendades, miks) ametliku loa lahkuda tavalisest veerand tundi varem. „My karate lessons are very important to me.” (Fawlty Towers)

Kuulamisülesannetega mingit raskust ei ole, kirjalikust tekstist arusaamisega ka mitte; kirjandiosas on valida kolm teemat, millest õnneks taipan, et need on kõik eri stiilis: üks on vaba, teine on kiri korteriomanikule (et kolid ära ja mis mööblit üle jääb) ning kolmas on teemal „oo, sul on uus pruut/peigmees, kirjelda teda mulle!”. Rühma seekordne ainus koolilaps kirjutab viimasel, näen, kui ta tööd ära viib ja taha lehele on pealkirjaks suurelt kirjutatud „variant C”. Kuivõrd mõningaid mööbliesemete nimetusi suudan meenutada, võtan teema B.

* * *

Teadusillustraatorist tudengiaegne tuttav on teinud suvepildi, kuidas aiajooksik on just välimääraja aiajooksiku pildi peal; raamatupilt (ja allkirja font) on tuttavavõitu ja suht juhuslikult selgub, et meil on sama putukate välimääraja, kuigi eriaegsed ja eri kirjastuste väljaanded (mul inglise 2007 originaal, tal sama väljaande tõlge, 2009).