Hotellis koertega jalutamas (söögitoa ukse vahel on kolm seni nägemata töötajat, kõik naeratavad; eile õhtul lillelise särgiga meestudeng vastuvõtulauas jutustas midagi, et tal on ka umbes selline koer nagu Šp). Siis hommikusöök; näeme, et määrdunud toolid on toodud tubadest sööklasse, väga kaval.
Siis koerte väsitamiseks enne tagasisõitu pikk jalutuskäik, näeme jõe äärest isegi Heidelbergi lossi. Vahelduva eduga sajab. Pärast piltidelt arvab üks E tuttav, kes Heidelbergis aasta õppinud, et kohe vanalinna vastas mäe otsas on Rooma-aegne amfiteater, mis teave kahjuks ei ole täiesti õige, sest see vabaõhulava avati alles 1935 ja avakõne pidas Goebbels.
Taksoga jaama. Juht silitab kotist peadpidi välja ulatuvat Šp-t taksopeatuses ja jaamas.
Tagasisõidu piletil oli väike äpardus kellaaegadega, kinni on pandud nii hilise ICE pilet, et Mannheimis on aega 3 tundi. Esimese tunni istume ja vaatame inimesi (keda kohviku eest ei käi läbi just palju). Siis istume tunnikese jaamarestoranis (seal ei ole algul teada, kas koertega tohib, aga kelner küsib, kas koerad ka juua ja süüa tahavad; näen vastas trammipeatuses fotogeenilist vanameest raamatut lugemas). Siis jalutame ümbruskonnas koeri. Siis istume veel natuke kohvikus. Siis saabki 3 tundi läbi ja tuleb meie rong.
Tagasisõidubussis on rahvast vähe, saab laiutada kõigi olemasolevate piletite eest.
* * *
Homme on kirjalik eksam. Õhtul paar tundi vaatan läbi märkmed ja õpiku, eriti hoolikalt õpiku tagant kuulamisülesannete üleskirjutused, sest kes teab, äkki tuleb sealt, nagu on tulnud mitmed kuulamisülesanded tunnis ja ükskord rõõmustas meie hispaania-ameeriklane igatahes väga, kui näitasin, et õpiku taga on sama tekst kenasti must valgel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment