30.8.08

L, 782. päev: seitse sõna

...mida Te ei peaks ühes lauses mitte ütlema, kui olete taksojuht:

  1. kas,
  2. äkki,
  3. Teie,
  4. teate,
  5. kus,
  6. on,
  7. lennujaam
Aga mulle selline küsimus esitatakse. Selleks ajaks on takso suuna võtnud väga kindlalt kesklinnale, mis on, nagu teada, lennujaamast vastassuunas. Õigemini oleme selleks hetkeks raudteejaama ees ja mulle hakkab tunduma, et taksojuht on kunagi kuulnud, et sinna läheb 16. buss, mille jälgedes ta üritab sõita. Hommikul mõni minut neli läbi buss teadagi ei sõida, aga foorid töötavad.

Olen nii ootamatu küsimuse peale sõnatu – selle taksofirma reklaam on telefoniraamatus ikkagi poole lehekülje suurune, võiks ju eeldada, et nede juhid nii elementaarseid asju teavad, nagu kus on lennujaam. Juht helistab kuhugi ja küsib midagi lühidat, siis paneb mobiili ära.

Kui me kesklinna jõuame, kummardub juht igal ristmikul ülespoole vaatama, ilmselt otsib teeviitu, mis lennujaama teeotsa kätte juhatavad. Ja punase silla juures vanadekodu ees ta need lõpuks leiabki, mispeale on edasi tee selge. Isegi nii selge, et kiirtee kolmel kilomeetritril tõuseb spidomeetriseier 140 peale ning ma tirin turvavööd vaikselt pingumale. Mõtlen, et mis saaks, kui nüüd jääks märkamata lennujaama viit, kuhu ta sedasi välja põrutaks. Samas mitte kuigi kaugele, sest see kiirtee lõpeb T. linnakese juures ära.

Siis hakkab õnneks kostma telefonist või kuskilt juhiseid, et pööra nüüd paremale ja siis otse, mispeale jõuamegi lennujaama. Arve on küll rekordiline, aga ainult kaks raha rohkem kui siis, kui tuleks raudteejaama juurest läbi (11 km). Kõige otsem on mu teada 8 km mööda väikesi külateid, aga seda taksojuhid enamasti ei tea. Järgmine võimalus on tulla läbi Ilustee linnajao, see teeb umbes 10 km. Tänane sõit oli umbes 13–14 km.

Esimeses lennukis vajun ruttu unne, sest öösel magasin alla kahe tunni. Magan maha võileibade jagamise, aga joogitoomise ajaks ärkan ning kui küsitakse, mis jooki tahan, vastan pisut pahaselt: I would like to have a sandwich. Saan.

Amsterdamis taas pikk kuivamine. Viis minutit enne pealemineku algust öeldakse, et pealeminek hilineb pisut, lennuk ei ole veel saabunud. Viie minuti pärast öeldakse, et oodake veel 5–10 minutit. Siis öeldakse, et oodake veerand tundi, et lennukil olla üks istmerihm puudu ja see tähendab kindlalt no-go. Palju Tallinna sõita soovivaid ameerika vanureid – igaühel kaelas rahakott suure nimesildiga – arutavad isekeskis, et küllap see on lenduritooli rihm, mis on puudu. Üks suureninaline vanamees arvab, et tema küll pahaks ei paneks, kui lennukis üks rihm puudu oleks, ja lisab hetke pärast, et välja arvatud, kui sellel kohal istuks tema.

Siis öeldakse uus aeg ja saame teada, et riket ära ei jõudnudki parandada, kolitakse ümber teise lennukisse. Nõnda hilineb väljalend kokku 1 h 15 min – ja mitte nagu mõnes teises lennufirmas, kus hilineb pool päeva, sest endal varulennukit ei ole ja vaja on kohale lennutada uus lennuk Türgi lennufirmast Condom Airlines.

Seekord istun kahese poole vahekäigu pool, mis on vahelduseks täitsa tore. Üle vahekäigu algab ameerika vanurite sektsioon, kes enamasti magavad. Lennuk ruleerib Schipholi lennuvälja kaugeimale rajale nii kaua (vahepeal paistavad aknast maantee ja põllud), et ma jõuan lennukisse istumisest õhkutõusuni lugeda raamatust 16 lehekülge.

Nagu teada, maanduvad Estonian Airi lennukid väga laugelt, alustades laskumist umbes 300 km enne sihtkohta. Tuluke, et pange turvavööd kinni ja lülitage elektroonikaseadmed välja (mis tähendab jõudmist 3 km kõrgusele), süttib umbes Väinamere kohal. KLMi lennukitel on kombeks tõusta ja maanduda väga järsku, st maandumisel vajub nina päris ametlikult allapoole. Turvavööde kinnitamise tuluke süttib umbes Kohila kohal. No ja kui seekord siis tuluke süttib, leiab mu rea kolmese poole aknapoolseim meesvanur (kes terve tee nii ametlikult magas, et keris koguni aknakatted alla ja kui ma asukoha teadasaamiseks pikemalt omapoolsest aknast tahtsin välja vaadata, hakkas mu kõrval akna all istuv hollandi tudeng tegema nägusid), et ta läheb õige kempsu, mis tähendab, et kõik tema ees asetsenud vanadaamid peavad end manööverdama vahekäiku, kusjuures ühe tagumik on enam-vähem mul näos. Siis ronib vanamees juba üsna kõvas kaldes olevast vahekäigust üles kempsu ning peagi suure kolinaga alla tagasi, ning algab uus manööverdamine, et ta saaks oma kohale tagasi. Nii lihtsale variandile, et igaüks istugu üks koht edasi, nad ei tule. Siis pillab äärmine daam oma asjad maha, mitu korda. Kui kõik on taas oma kohal ja stjuuard tuleb üle kontrollima, kas kõigil on ikka turvavööd kinni, on lennuk juba ainult paarisaja meetri kõrgusel, kohe keerab viimase pöörde ja varsti paneb rattad maha. Uhh.

Ja Bloggeri kinnitussõna on praegu srelax.

29.8.08

R, 781. päev: miks Stevie Wonder kogu aeg naeratab?

Tööl on telefonidega midagi lahti ja kolleegi M kõned tulevad toanaabrer C-le, mis mõistagi põhjustab meenutused sellest, kuidas vanematekoju helistas korrapäraselt kaks korda aastas keegi vanadaam ja küsis umbes nagu Juulit (või Maalit), mille peale me alati seletasime, et Juulit siin ei ela ega ole ka kunagi elanud, mille peale liini teises otsas paluti vabandust ja lõpetati kõne, aga helistati poole aasta pärast uuesti. Ükskord ei pidanud isa enam vastu ja teatas rahulikult telefoni: „Ärge siia palun enam helistage. Juuli läks mehele ja elab nüüd Haapsalus,” mille peale kostis torust väga vali röögatus: „Miiiiiisssasja?!?” – ja rohkem meid Juuliga enam ei tülitatud.

[Mu lapsepõlves oli meil aktiivne pereliige isa ristiema, kellel oli suvekodus kaks hernehirmutist, keda isa nimetas Juuliks ja Maaliks ning maalis ühele rinda ordenid nagu Brežnevile. Talviti hoidis isa ristiema oma hernehirmutisi pööningul ja kord pidi talvel maal käinud isa kreepsu saama, kui nägi pööningul hämaras heinte sees kaht „laipa”, käed laiali.]

C räägib, kuidas teda tudengiajal tülitas üleöösiti telefonimaniakk ja ta sai sellest lahti alles siis, kui ta meessõber telefonis maniakki sõimas.

Meenutan seepeale oma tudengipõlvest lugu, kuidas helistas hiinlane ja küsis hr Hud, mille peale ma küsisin vastu: „Who?” – mille peale tema rõõmsasti: „Yes, Mr Hu!”

Ja siis seda, kuidas kord (oletan, et see oli nii) oli keegi soomlane oma sõbra numbri salvestanud oma telefoni kohalikus vormingus, millest Soomes helistamiseks täiesti piisas, aga Eestis sattusin teise otsa mina. Esimene kord helistas ta öösel kell pool neli ja nõudis mingit soomlast. Ütlesin, et vale number, siin teda ei ole. Viie minuti pärast nõudis uuesti. Uuesti seletasin ilusti ja kenasti, et siin sellist ei ole, siin ei ole üldse soomlasi, see siin on eestlane, kes sellisel kellaajal magab. Aga ei midagi – helistas kolmas kordki. Siis ei aidanud enam hea sõna, tuli meenutada soome roppusi ja siis need korraga välja paistata. Sellest keelest sai ta aru ja rohkem ta mind enam tülitanud ei ole.

Ja muidugi siis ka seda, kuidas Eduard Vilde ei osanud Saksamaal majaperenaise sõimule muud moodi vastata kui grammatikaterminitega: Perfekt! Imperfekt!! Plusquamperfekt!!! (vt Oskar Kruus, „Apokriiva lood eesti akadeemilise kirjandusloo juurde”).

Ja siis muidugi ka seda, et „Simpsonites” alguses olnud naljad, kuidas Bart helistab Moe' baari ja küsib nt Al Coholicut või Amanda Hugginkissi, mille peale Moe üle baari pröökab: Amanda Hugginkiss! I want Amanda Hugginkiss! Why cannot I find Amanda Hugginkiss!, mille peale Barney vastab: Maybe your standards are too high! – et need kadusid hiljem ära põhjusel, et neid oli väga raske välja mõelda (DVD-kommentaari andmeil).

Oletan, et vahest on hiired kuskil kahe kõrvutise telefonijuhtme isolatsiooni ära söönud.

Tööl läheb pikemalt, kui arvestasin, aga igatahes saan valmis oma mammuttoimetuse. Ei olnud viga, aga 19 terminit oli kõigil nendel sadadel lehekülgedel süstemaatiliselt teistmoodi kui seonduvates tekstides ja failid olid vormingus, kus nendes ei saanud automaatselt otsida-parandada ja kõik tuli algusest otsani läbi lugeda ja ükshaaval parandada.

Saan teada, et koha blogs.station.ee edetabelis on siinne blogi 1211. kohal. Äge! Aga veel ägedam on see, et sarnaste blogide loetelus on nii Blogija kokaraamat (206. kohal) kui ka Tehnokratt (63. kohal).

Käin üle hulga aja jälle poes, jaamapoes. Tore pood, aga puuviljade valik on nigel. Tootes „hooaja puuviljad” on melon omandanud maitse, nagu oleks see marineeritud kuse sisse. Muidugi, võib-olla ongi, nagu kunagi Rimist paha aimamata ostetud ja kalapulgatehases vaimuhaige inimese valmistatud paneeritud sitt, aga pigem ei ole.

28.8.08

N, 780. päev: terasest sõbraga tundeid jagan

Igavene küsimus: kui klient palub kirjutada ajakirjanduskeeles, kas siis peab järele ahvima Eesti noorajakirjanike kirjaoskamatust ja keeletaju täielikku puudumist, anaesthesia linguistica, gradus gravis? Eemaldun arutelust üsna varajases järgus, teades, kuidas selline arutelu võib eskaleeruda. Kui sama asi tuleb teinekord teha mulle, eks ma siis teen paremini kui kolleegi esialgu pakutud variant.

Vahepeal osalevad arutluses teised kolleegid ja lõpptulemus on siiski selline, mille vastu ma ei ole.

Ja üht ma kinnitan veel: kui tõlkija on pähe võtnud 440 leheküljel läbivalt kasutada mitut terminit oma äranägemist mööda kujul, mida need seonduvates dokumentides teps mitte ei ole, ja tekst on vormingus, et sealt automaatselt otsida-parandada ei saa, vaid peab kõik läbi lugema ja ükshaaval käsitsi parandama – siis nõnda see halb karma muudkui koguneb. Aga taganeda ei ole kuhugi, selja taga on Moskva tähtaja viimnepäev (homme), teha on veel mõnikümmend lehekülge. [Hilisem lisandus: otsisin Google'ist pealkirja täpsemat päritolu ja mis ma leian? – Et see postitus on koha blogs.station eesti blogosfääri Moskva-teemaliste kirjutiste loetelus!! No tere, talv! See on umbes sama, kui Estonian Air sai automaatseid kokkuvõtteid kõigist Eesti lehtede uudistest, kus oli sõna „lennuk” või „lend”, kaasa arvatud umbes nagu lood Kalevipoja laevast ja kuidas kellegi auto kurvist otse lendas.]

Tööl on kella kümnest üheni internet maas. Mõnes kohas see tööd nii väga ei häirikski, aga ma vaatan näiteks ÕSi ainult internetist.

Õhtul tekib hasart, kui kaua ma külaliste ajal hangitud söögiga vastu pean. Sel nädalal ma poes käima pidanud ei ole.

Unustan bussis nuppu vajutada, alles siis saan aru, kui juht ei kavatsegi enne peatust pidurdada. Järgmises peatuses maha, kolmveerand kilomeetri ülesmäge kõndimise asemel ületan tänava ja uurin, äkki sõidab mõni buss varsti tagasi. Kell on 20.06, järgmine buss peaks tulema juba 20.10, aga tuleb juba 20.08. Lõpptulemus on see, et kell 20.14 ehk 6 minutit pärast järgmisesse peatusesse jõudmist olen juba toas.

Linnas on glassiil lõbustuspark, seda vahet on pandud käima ka öösel bussid, mis müristavad mööda muidu vaikset maanteed pool ööd läbi. (Nädala sees on öösel all maanteel vaikne, nädalavahetusel on kära rohkem, sest inimesed sõidavad öösel peolt koju või kuhu iganes – küllap on siin elu teistsugune kui Eestis, kus lugupeetud geograafiaprofessor avastas taskutelefonide liikumist jälgides, et inimesed on rohkem kodus nädalavahetusel ja sõidavad rohkem ringi nädala sees. Võimas avastus, kahtlemata.)

Kes kahtlustab pealkirja päritolus muusikakollektiivi Loits, sellel on õigus. Kuulan nende loomingut õhtupoolikul töötempo tõstmiseks, sest nende laulu pulss tiksub umbes 200 lööki minutis. (Huvitav, mispärast tuleb mulle meelde Stingi esimene kantrilugu, mille taktimõõt oli talle täisti sobival kombel 9/2?)

Aga Prabhu Deva (alias Benny Lava) andeka koreograafia austajatele parem selline laululugu:


Kui eelmine oli kohati midagi juubilar Michael Jacksoni stiilis – kuigi
lõbus –, siis midagi tõsisemat ja kananahaleajavamat ka (mis filmi koreograafia eest sai Prabhu Deva India parima filmikoreograafi autasu):


Maailma suurimal filmimaal Indias on kombeks, et filmides löövad tantsu küll näitlejad ise, kuid laulavad professionaalsed lauljad – noh, nagu meil „Nukitsamehes” ja „Karoliine hõbelõngas” [ka sellest filmist võiks arutada pikalt, aga teine kord]. Siin maigutab Prabhu Deva suud (peaaegu sünkroonis) ja vägev hääl kuulub professionaalsele nägematule filmilauljale nimega Harihan (samamoodi maigutab suud ka naisnäitleja), laulu pealkiri on Venillave venillave (sõnade tõlge on siin) ja film oli Minsaara Kanavu (1997).

27.8.08

K, 779. päev: nad süütasid märgutule

Lõuna asemel postkontoris Amazoni paki järel (väga sobivasti just täna, reaktiivlennu sünnipäeval). Muidugi mõista kougin selle juba bussis lahti ja sirvin kolmest raamatust üht, Horten Ho 229 "Spirit of Thuringia", mis jutustab peale nimetatu ka muudest vendade Hortenite loodud vaidtiibadest. Näen kaanelt tuttavat nime H. O., kellega olime kunagi koos ühes väikeses lennundusajaloo listis; mul on ta meiliaadress senini Outlooki aadressiraamatus. Jajah, kes muu kui inimene, kelle hüüdlauseks Nurflügel Forever! sel teemal põhjapanevat raamatut kirjutama kõlbakski!

Aga muidu on mul üpris segamini, kas on neljapäev (mil nädala lõpu tähtajani on kaks päeva) või kolmapäev (kui on kolm). Hea, et kell näitab nädalapäevi.

Ilm on väga soe, postkontori juures bussi oodates on soe.

Ka täna ei käi ma poes, mistõttu õhtusöök koosneb makaronidest (lõunat ka ei söönud, mis eelmise nädala veini-, juustu- ja šokolaadidieeti – külalisel oli kaasas külakostiks üle kilo šokolaadi ja teine samapalju juustu – arvestades teeb ainult head. Õhtusöögi juurde sirvin teist raamatut (Projekt Natter: Last of the Wonder Weapons), mis on tihedas peenikeses kirjas, palju pilte.

Rakettstardiga osaliselt ühekordse kasutusega pisilennuk Bachem Ba 349 Natter on jäänud kuidagi mu tähelepanu alt välja (mul ei ole isegi selle mudelit), sellest lennukist ei olnud suurt midagi teada ja varasemad allikad on olnud vasturääkivad. Näiteks teadsin ma, et selle esimene (ja ainus) mehitatud katsetus lõppes lendurile haprasti, aga ei olnud adunud, et see (1.3.1945) oli ühtlasi esimene rakettjõul toimunud ja mehitatud püst-rakettstart ajaloos. [Mõnel pool on nimetatud ka esimeseks mehitatud rakettlennuks, aga see ei ole õige, sest rakettlennuk Heinkel He 176 lendas juba suvel 1939, mis oli kõige esimene mehitatud reaktiivlend laiemas mõttes (esimene turboreaktiivlend toimus 27.8.1939).] Bachem oli väike tehnikafirma, tehnilisest küljest oli küll osav, aga lennukatsetuste korraldamise poolest mitte: esiteks oli ilm pilvine, nii et lennuk tõusis pilvedesse ja kõik oli nagu korras, siis minuti pärast käis eemalt metsa tagant suur pauk ja arvake, mis edasi sai? – Oodati tund aega, et äkki lendur jalutab stardiplatsi juurde tagasi! Aga ei jalutanud! Mindi otsima. Lennukirusude asemel leiti suur auk ja üksikuid väga väikesi põlenud lennukitükke (lennuk oli vineerist, põles ära), lendurist leiti ainult vasak käelaba koos poole käsivarrega ja vasak jalg, hiljem augu läbikaevamisel ka tükk kolpa; stardistendi ja augu vahelt ka kabiinikate. Mis täpselt juhtus, ei selgunudki, sest lennukil mingit raadiosidet ega musta kasti ei olnud. Ilmselt ei suutnud stardi 3g ülekoormuse all lendur juhtkangi vajalikus asendis hoida, lennuk kaldus pisut selili, lendur vajutas keharaskusega kabiinikatte lahti, see lendas minema, lenduri pea kukla alt kadus katte külge kinnitatud peatugi ära, lenduri pea nõksatas 25 cm tahapoole, murdes kas kaela või lüües lenduri oimetuks. Tagantjärele on oletatud, et kui lennuk töötava mootoriga maa poole sööstis, pidi lendur olema esimene inimene, kes ületas helikiiruse, olgugi et ta sellest ise aru ei saanud ja elas selle auga vaid mõne sekundi.

Kui ma õigesti mäletan, siis hiljuti loetud põhjalik Dornier Do 335 raamat ei sisaldanud lugusid, nagu olnuks allakukkunud katselennukite rusudes sees istumas käetud lendurid, sest kabiinikupli äraheitmiseks pidi keerama tugevasti korraga kahest hoovast kupli esiservas, mille järel suur kiirus rebis kupli nõnda minema, et väidetavalt viinud kaasa ka lenduri käed. Ilmselt on see muinaslugu. Umbes sama makaaber lugu on teada 1960. aastate ülikiirest luurelennukist Lockheed SR-71, millel alguses ei olnud katapultistme küljes trosse, mis enne käivitumist tõmmanuks lenduri jalad armatuurlaua alt pedaalidelt istme juurde.

(Kolmas raamat on 101 prantsuse idioomi, keda huvitab.)

Õhtul kougin lahti kinnisulatatud plastkarbi, mille sees oleva juhtmega ühendan nahkhiireanduri ja salvesti, ning kui ma mõtlen välja mooduse, kuidas riputada Bloggerisse helifaile, saaks neid öiseid hääli ka siin kuulata lasta.

Veel õhtu poole katastroofifilm Meteor (1979), kus Sean Connery päästab järjekordselt maailma. Muude huviväärsuste seas näeme, kuidas Manhattan hävib ja (suures plaanis) kuidas WTC tornid pulkadeks lagunevad, kui New Yorki kukub asteroiditükk. Efektidest ja näitlejaist hoolimata on see film väga hale.

26.8.08

T, 778. päev: O on ümmargune

Sügis on käes ja aeg lõpuks ka mul sisse logida uuenenud õpisüsteemi oma juhendatavale kursusele, mis olevat olemas, aga täiesti tühi, st taastamata. Muidugi läheb nii, nagu kardetud – süsteem teatab, et mu salasõna on vale, ning kui püüan lasta endale saata uue salasõna, küsib süsteem salaküsimuse, mis vihjab salasõnale, aga mulle ei meenu kuidagi, a) mis on selle vastus, b) kas üldse vastust oligi, c) kui vastus oli, siis mis sõnastuses. Kokkuvõttes tähendab see, et kirjutan süsteemi ülalpidajale ja palun saata mulle uue salasõna.

Leian juhuslikult, et mingi dokumendi impressumis on saadud inglise teksti European Commission, DG Justice, Freedom and Security, 2004 eesti vasteks Komisjon, õiguse peadirektoraat, vabadus ja julgeolek, 2004. Mets ja maa saavad meitele, jah.

Canon teatab, et sai mu kirja kätte. Ootame.

Pooleteist nädala tagune käik siinmaa linnuste makettide väljapanekut vaatama on mind taas innustanud jätkama siinmaa keskaegsete linnuste märkimist Google Earthi kaardile. Peale maketinäituse innustas ka see, et tagasiteel rongis näitas E äkki üles orunõlvale ja teatas: „Näe, linnus!” ning mul oli jube piinlik, sest ma isegi ei teadnud, et seal on linnus, rääkimata sellest, mis selle nimi võiks olla. Sügisesed matkaplaanid on seega selgemad, paljud siinmaa linnused on veel läbi käimata.

Kaardile märkimist takistab see, et ma olin maketimuuseumist üldiselt nii halval arvamusel (maketid olid lihtsalt õudsed), et ma ei teinud ühestki linnusekaardist pilti, raamatut ei ostnud (huvitav, mispärast muudes kui saksa- ja eestikeelsetes linnuseraamatutes ei taheta trükkida põhiplaane?) ja internetis täielikku loetelu ei ole. Või kui ongi, siis kas segamini täiesti uusaegsete lossidega või selliste lossidega, mille kohal oli keskajal linnus, ent mis lammutati lossi ehitamisel jäljetult ära.

Õhtul vaatan läbi väga halba referaati. Usun, et kirjutaja mõtles kirjutada midagi enneolematut, aga olgu rahul sellegagi, mida ta selle eest sai. Järgmine aasta peab juhendisse sisse kirjutama, et sihilikult pealkirjast mööda kirjutatud referaadid saavad sisu eest 0 punkti.

25.8.08

E, 777. päev: sügise on sala tulnud

Hommik on paksus pilves ja pime, kuigi sooja on tervenisti 16 °C. Öösel oli selline udu, et arvasin, et äkki sajab lund. Bussis (kui ma ükskord selleni jõuan: parandan hommikul oma kursuse ühe „suvetöölise” seni puudu olnud kodutöid) töötab küte. Tööl on kõik väga unine ja vaikne, toanaaber muudkui haigutab ja pärast lööb kõrvaklappides mängivale muusikale jalaga rütmi.

Toimetan tõlget, mis osundab rohkesti teatud kolmanda riigi õigusakte, kusjuures ega tõlkija ole siis vaevunud algupärast seadust üles otsima, vaid on juhindunud ainult lähtedokumendist, kus on osundatud sama seaduse inglise tõlget, mis tõlgitud nimetatud riigis ning nii mõnigi asi selgub alles algupärast seadust puurides (näiteks et müstiline ennetav karistus enne süüdistuse esitamist polegi mõne muistse valitseja jääkülm hingus, vaid sama asja nimetab eesti õiguskeel hoopis sõnaga tõkend). Annan oma avastustest teada ka kolleegidele, kes toimetavad endakeelset tõlget; ja kui lisan foorumisse viiendat teadet, märgin igaks juhuks, et ärgu mind siiski selle riigi spetsialistiks arvaku. Veel saan teada, et teatud dokumenti hoitakse seal riigis alles isiku sünnist 80 aasta möödumiseni või surma registreerimiseni – 80 aastat on täiesti õige arv: neil on keskmine eluiga kõvasti vähem.

Aga terve päeva nende halvasti loetavate õigusaktide silmitsemist ning võõrkeelest aru saada üritamist (sh Babelfishi abil) on mõjunud nii väsitavalt, et sõidan pärast tööd otse korterisse, poes ei käi.

Ärganud on ka muud kursuse „suvetöölised”, näiteks kes on äkki avastanud, et kui nad selle nädala jooksul hinnet ei saa, siis peavad nad hakkama maksma õppemaksu või heidetakse sootuks tänavale, aga vajalikke asju on kursusel tehtud nii napilt, et seniste saavutuste najal tuleks hindeks kasin või tuleks hea hinde saamiseks lööktööna kirjutada valmis referaat. Selgitan, et rahuldava ja semestrihinnet tublisti tõstva referaadi valmis kirjutamine paari päevaga ei ole üldse mitte võimatu. „Valik on sinu,” nagu öeldakse.

Õhtul South Park (Red Hot Catholic Love, My Future Self n'Me, The Death Camp of Tolerance).

(Bloggeri kinnitussõna on praegu kujundlik mwmwm.)

24.8.08

P, 776. päev: sildid

Jalutuskäik vallakeskusesse. Uusi toredaid silte: Bat Invest, leivapood Krack.

Siinmaal on lillepoodnik hr Kill, kelle poesildil ja lilleautodel on prantsuskeelsed kirjad Fleurs Kill ja kaks aastat tagasi nägin ühel autol ka ingliskeelset silti, andekat tõlget Flowers Kill, aga paraku ei olnud mul siis kaasas fotokat ega pildistamiskõlblikku telefoni ja pilt jäi tegemata. Hiljem on hr Kill inglise tekstist loobunud. Kui kahju!

E ja külaline lähevad ära, saadan alla bussi peale, edasi saavad ise.

Õhtul South Parki 6. hooaeg (2002): A Ladder To Heaven, The Return of the Fellowship of the Ring to the Two Towers.

23.8.08

L, 775. päev: Balti keti aastapäev

Ei ole siin mingit pilditöötlustrikki, vaid 150 mm f/2,8 objektiivi täiesti loomulik väga väike sügavusteravus (kirik 50 m, linnus 500 m kaugusel)Käime siinmaa ühes peamises turismikeskuses, mille eesti nimi oleks Edgar V. Saksa ainetel kindlasti Veoküla.

Linnas parandatakse raudteed, esimese jaamani (kuhu sõidab rong 3 minutit) sõidab asendusbuss (15 minutit), mida seekord näitab koguni ühissõidukiportaali ümberistumisrobot – ehkki mitte seda strateegilist teavet, kuskohast täpselt buss väljub. Viimane tuleb vaadata raudtee kodulehelt, kus küll ei ole öeldud, kas jussijaama 6. perroon on linna- või maaliinide bussijaama oma, mis tuleb selgitada vahetu vaatluse abil. Maaliinide oma on, nagu selgub teisel katsel. Seega on kohalesõit süsteemis buss–buss–rong–buss. Raudtee kodulehelt sai teada ka tarkuse, et ei ole nii, et iga rongi jaoks läheb üks buss, vaid buss läheb iga 6 minuti tagant. Selle tõttu oleme D-ange raudteejaamas pool tundi varem ning läheme varasema rongiga ning Veoküla bussini on üle veerand tunni aega. Kohal 10.06.

Mäkketõus Veoküla linnusesse (u 110 m) mõjub seltskonnast mulle kõige vähem. Pakun, et võiksime jalavaeva vähendamiseks sõita ripptooliga üles veel kõrgema mäe otsa ja sealt linnuse juurde alla jalutada; aga see on pigem nali, sest E keeldub ripptooliga sõitmast (see on pealegi sellist tüüpi, mis tõuseb kohati maast päris kõrgele ja siis saab sellel ka jõe kohal jalgu kõlgutada).

Kui ülejäänud seltskond käib eeslinnuse kempsus, uudistan ma eeslinnuse ehitusplatsil ringi ja näen, et ehitustöödel leitud kaheksanurkse torni sokkel on eksponeeritud. Kui ehitus valmis saab, võib eeslinnuse varemeid uudistada katuse all sisetingimustes. Pool tornisoklit on sees, pool on õues. Torni alusmüür on muide nelinurkne, mis toob pähe Toompea linnuse Stür den Kerli, mis ise oli samuti kaheksanurkne ja nelinurkse sokliga. Toompea Pikal Hermannil on muide ka nelinurkne sokkel, järsaku poolt on näha. Kaheksanurksed tornid olid üpris haruldased (Saksa keeleala linnustes midagi 1,5%, samas Saksa Ordu linnustes umbes 5%). Huvitav, miks on kaheksanurksel tornil nelinurkne sokkel – äkki oli kaheksanurka ruudust kergem konstrueerida? Kaheksanurksel tornil on ruudukujulise ees mõningaid eeliseid (nt nurka on raskem purustada ja eri suundadest on siluett ühelaiusem kui ruudukujulisel tornil, mis teeb sama välja). Eesti teisel päris kaheksanurksel tornil (Porkuni torni alaosa on nelinurkne), Paide linnuse valdustornil vist on ka vundament kaheksanurkne.

Linnusest (või lossist) pikalt midagi kirjutada enam ei ole, olen seda teinud siin varem: vt 26.5.2006, 4.2.2007 ja 1.7.2007.

Lossi ülakorruse otsmises ruumis on sellesse lossi sattunud kuninglike kõrguste galerii, mis kahjuks on ajalises järjekorras. Seekord vaatame seda õigetpidi, mistõttu võib jälgida meditsiiniliste seisundite arenemist.

Veoküla huumorTagasiteel kohtame jäätiseputka maja koera ja ma teen tema soengust pilte, et neid saaks tarvitada C pügamisel.

Siis söömas restoranis, kuhu me poolteist aastat tagasi sisse ei mahtunud, aga täna oleme esimesed (töötajad teevad veel ukse taga suitsu, kui me mõni minut kaksteist läbi sisse astume). Näib, et restorani sisekujundajal on olnud tugev kukefetiš. Söögiks on hiidkrevetid riisiga; minu jaoks on portsus üks hiidkrevett liiga palju. Magustoitude menüüs on Apfelstrudel jutumärkides; kui kohale tuuakse, selgub, et täitsa asja eest, sest isegi selles Tõnismäe kõrtsis, mis oli bussipeatuses veneaegse söökla ruumides, oli struudel parem. Mu taldrikus olev tume käkk meenutab struudlit ainult kuju poolest; maitse ja isegi värvi poolest pigem mitte. Veiniklaas on väga väike.

Varajasest kellaajast on kasu, sest saksa mootorratturid vallutavad restorani alles siis, kui me hakkame lahkuma (just nimelt vallutavad, sest kaks või kolm neist jookseb just siis kiiruga kempsu poole, kui ma sealt väljun).

Restorani ees vaatan telefoni kaudu Internetist bussiaegu, millele järgneb suhteline kiirmarss bussipeatusesse, kus ootame umbes kaks minutit.

Rongis on palju rahvast, enamik püüab end pressida esimese bussi peale, vähesed ootavad järgmist. Markantsed reisijad, milles mu arust peitubki ühistranspordi võlu, kus muidu selliseid näeks: meie vastas, teispool lõõtsa, istub noor daam, kes on endale teinud Kleopatra-jumestuse; tema kõrval on enda meelest samuti ülikauni, aga tegelikult samuti ähvardava jumestusega isik, kellest on raske aru saada, kas ta on naine või mees (vist naine), kes räägib kogu tee tundmatus keeles ja välimusega kontrastsel malbel häälel mobiiltelefoni; lõõtsakoha ainsal kohal istub tumedajumeline vanadaam, kes on näo poolest nagu Nelson Mandela, kui see oleks naine, ning kellel on ebanormaalselt suured põlveliigesed ja üllatavalt vaikne hääl. Aga mu foto-seljakotis on läpakasahtli ümber tugev polster, mille peale on ülimalt sobilik panna pea, kui kott on süles, nii et enamiku tagasiteest ma magan.

Linnas läheme E-ga toidupoe kaudu korterisse, külaline läheb ostutänava poodidesse. Alles jalutuskäigul poest korterisse hakkab mul parem ja söögiisu hakkab tagasi tulema. Kõrgmetsa koolimaja ette on muide kaevatud uhke kaitsekraav, kõrge tara ümber, aga jalakäijafoor ikka näitab, millal võiks ületada.

Õhtul vaatame vanu pilte (kus E avastab rahvuspühal riigipea perekonna pildist võetud pildilt, et riigipea koeral on kõrvad liiga laiali, seega vast me temaga koera kaudu ikka sugulased ei ole, kui kahju). Proovin uut välklampi ja plastpurgi taolist välguhajutit (Lightsphere II Cloud). Äge. (Välguhajuti saabus kohale Saksa Nikoni-sõprade poest mitu nädalat tagasi ühes rohkete tootereklaamide ja isegi kahe poe-reklaamkleepsuga. Aga nendega ei ole suurt midagi teha, sest teatavasti on fotovärk jagatud kahe hiiu, Canoni ja Nikoni vahel – et kui ei ole Canon, siis on Nikon, ja vastupidi, umbes nagu umbes 65-aastate meesterahvastega Eestis, et kui ei ole Jüri või Lembit, siis on kindlasti Rein –; nende enda tehnika üksteisega mitte kuidagi ei ühildu ja ma olen vastasleeris.)

Ning meenutagem, et on 23. august!

19 aastat tagasi

Päev möödub väga meeldivana kuni hilisõhtuni, mil äi helistab ja teatab, et ämm olla õla paigast kukkunud ja ta peab M ja C karjast enne kokkulepitud aega ära minema ja kohe hommikul koju sõitma.

22.8.08

R, 774. päev: välk, aga mitte pauk

Saabub fotopoe pakk, milles on välklamp, nurkpildiotsik ja hallfilter.

Kohtun hulga aja tagant kõrvalmaja kolleegidega, maksan ära eesti seltsi särgi raha (särk jõudis keerulist teed pidi minuni, mis teed pidi kahjuks raha saata ei saanud, siis tulid puhkused peale). Nüüd saan seda siis ka kanda. (Kes siis võlgu särki kannab!)

Inglise kolleegiga eile peetud ja vastakate arvamusteni jõudnud kirjavahetus malbub, nimelt ka talle on paras üllatus, et Tu-22M võiks olla rahuvalvelennuk, ta ei ole selle peale varem tulnud. Huvitav, kui ma kirjutaks talle ka seda, et Tartut nendega raputanud lennuväebaasi ülem oli kirjeldatud ajal Dudajev?

Käin näitamas ühe rakenduse uuel versioonil töötamist, tekib arutelu tagasiside tiheduse üle: keeletehnoloog näeb, kuidas ma ei märgi kõiki parandusi vigadeks, et tema küll märgiks. Selgitan, et ma märgin vigadeks ainult sellised, mida saan kindlasti tõendada, et nad on vead; maitse-eelistusi ma vigadeks ei märgi.

E käib külalisega C-x's fotonäitusel (kus käisime just pühapäeval). Ka külalisele meeldib. Siis sõidavad ekskursioonibussiga tiiru linnas; E üritab õppimise mõttes kuulata prantsuskeelset teksti, aga jääb magama (ja seda näen ma ka aknast, kui buss akna alt mööda vilksatab).

Õhtul tekib õigustatud küsimus, mida me tähistame. Nagu küllap kirjutatud, oli kord tudengiaastail lõbus pidu, mille lõpupoole hakati mõtlema sama ja siis meenus, et mu vanaemal on sünnipäev ning ta oleks kindlasti liigutatud, kui saaks teada, kui toredasti me seda tähistasime. Samamoodi sai alguse ka mingi Eesti üliõpilasseltsi käädripäeva tähistamise tava (kui esimesel korral vaadati peo põhjust otsides lõpuks kalendrisse ja seal oli kirjas, et oli käädripäev). Või tudengiseltsikaaslase Eero sünnipäevad, mis toimusid vajadust mööda, mõnes kuus isegi mitu korda.

Ja seda minevikku meenutades tuleb meelde, et on ju 22. august, tudengiseltsi minuaegse esimehe sünnipäev.

21.8.08

N, 773. päev: Ni, Peng, and Nee-wom

Väga vara tööle, sest keskpäevaks peab valmima kolm tõlget ja kolm toimetust, mis osutusid kõik petlikult lühikesteks. Olen kohal enne kaheksat, aga toanaaber S on juba kohal.

On nii kiire, et ei jõua süüvida ühe mu tagasiside peale kerkinud meiliarutellu, kas reovesi on sama kui heitvesi ja kumb on terminina parem. Mu meelest tuleb sõna reovesi sõna reostamine kaudu sõnast reo ja kannab teatud fataalset hõngu (et reostatud ja kööga) ning sõna heitvesi tuleb sõna heide kaudu sõnast heitma (protsessist välja heidetud vesi), kus sellist fataalset hõngu ei ole. Meiliarutelu kaevab, nagu pisteliselt näen, eri õigusaktides, kus neid on eristatud ja määratletud. Konsensus näib siiski nihkuvat sinnapoole, et kui jutt on puhastamisest, oleks sobilikum heitvesi. M.o.t.t.

Inglise kolleeg mainib, et käis Speyeri tehnikamuuseumis. Kirjutan vastu ja pakun enda käigu pilte. Vastab, et ei taha, tal vene lennukitest küll ja küll pilte ning küll oli tore vaadata, kuidas Gruusia vastu molli sai. No jah. Seda oligi karta. Kirjutan vastu, et eestlastel on Vene lennukitega vahetum kokkupuude, mainides näiteks seda, kuidas Tartus oli pataljon rahuvalve-luurelennukeid Tu-22M.

E käib lennujaamas külalisel vastas, näitab Kõrgmetsa maksimarketit ja lähikonda.

20.8.08

K, 772. päev: ütleme Lenin, mõtleme parte

Puhkusetaotlus kinnitatakse ära. Ma olin juba mures, sest aega on jäänud vähe ja mida edasi, seda rohkem hakkab juhtuma imesid lennukipiletitega, õigemini nende hindadega. Selgub, et veel natuke ja vähemalt KLMi kodulehe kaudu enam lennukipileteid ei saanukski. Hind on äralennul täiesti normaalne, tagasilennul talutav.

Tööl arutelu, kas on vaja määrata iga valdkonna kohta oma terminiekspert, kes siis selle valdkonna eesti terminiallikaid hakkab jälgima ja oma vaatlustulemused teistele teatab, või mitte. Ma olen üldiselt väga skeptiline, et mõistlikku tulemust saaks ainult terminiloetelusid kasutades, mis on sama hea, kui et anna sõnaraamat ja siis ma oskan kõike – mingi aimdus peaks asjast ka ikka olema! (Vt eilne seapõrsaste pesakonna suuruse küsimus.) Ehk nagu ütles targasti hr K:

Sõnaraamat on tore asi, aga keegi ei keela mõtlemast oma peaga!

Leian, et võiks jätkata senist tegevust, et vajadust mööda, mitte kulutada niigi nappe ressursse, kui neid saaks kasutada mujal.

Märkan Sitemeteri loetelust, et mu blogisse on satutud üht erakonda kiitvalt veebilehelt, kus on ühte minu blogikirjutust osundatud, aga a) muudetud sõnastuses (sõnast skannitud on tehtud skännitud, vaadake ÕSi); b) pika kopipeistina; ja c) ilma pisut hiljem lisatud lahtiütluseta. Kirjutan veebilehe pidajale üpris vihase kirja.

Pliidi väikese plaadi nupp laguneb ära, ei peegelda reaalset tegelikkust ja saa enam välja lülitada. Tuleb nupp ära kiskuda ja keerata kinni tangidega. Peaks hankima kuumakindlat liimi ja tagasi liimima.

19.8.08

T, 771. päev: une truie n'y retrouverait pas ses petits

Tänane tõlkeprobleem: kuidas tõlkida pesakonda ehk mitmekaupa sünnivad seapõrsad? On tunne, et mitmes keeles on tõlgitud nõnda, nagu sünniks seal korraga üks põrsas.

Päevauudiseid lugedes (Postimees korterist ikka ei avane) süveneb tunne, et Vene poliitikutes on kaduma läinud andekad humoristid. Ma ei saa, mul tuleb nende mõtteavaldusi ja musta valgeks rääkimist lugedes küll hirmus naer peale.

Aga muidu olen uppunud töhe nõnda sügavale (läbindan oma mammutdokumenti 120 lk), et Kanteri olümpiakullast saan teada alles kolleegi meilist.

Õhtul film Les visiteurs en Amérique, mis on peale restorani WC stseeni (urinal freshfresh mints) väga mage. See stseen on ainus, mis on uus ehk ei ole algupärase filmi ärarikutud stseen. Teine naispeaosaline (aednik) näeb ka parem välja kui algupärase filmi hulgus ning esimene naispeaosaline näeb välja oma eale vastav (nimelt uurisin välja algupärase filmi näitlejate vanuse ja sain suureks üllatuseks teada, et naispeaosaline oli selles 29, kuigi nägi välja umbes nagu 50).

Seejärel „Isa Ted”, täpsemalt jõuluosa: isa Ted saab Iirimaa kaubamajade suurimasse naistepesuosakonda eksinud preestrite väljajuhatamise ja sedasi suure skandaali ärahoidmise eest kõigi preestrite unistuse, auhinna Kuldne Vaimulik, mille tänukõne märkmeid on tal terve pakk ja mida tahab ära varastada preester, kes on riietunud varastatud preestrirõivastesse ning väidab end isa Tedi seminarikaaslaseks, keda isa Ted ei mäleta (vajaliku teabe on ta kogunud kõrtsis kohatud kadedalt preestrilt).

18.8.08

E, 770. päev: kus on, sinna tuleb

Rõvedat moodi tööd. Nagu ikka, kui on käed-jalad tööd täis, pannakse vahele veel patakas kiiresti toimetada.

Õhtul Prantsuse 1993. a menufilm Les visiteurs (ja pool selle järjest): märkan, et XII sajandi tegelased vitsutavad XX sajandis kartuleid ilma uurimata, mis need on, ning tunnevad araabia numbreid – need hakkasid käibele tulema alles XV saj lõpus, nt Hobuveskis on esil portaalitalum, millel araabia numbritega aastaarv 1493 (pange tähele numbri 4 kuju):

1493

17.8.08

P, 769. päev: pildid ja maketid

Jalgsimatk jaama, rongiga C-x'sse. Seal fotonäitus „Inimese perekond” (kus käisin 18.3.2007), pärast samas lossis siinmaa linnusemakettide väljapanek (mis on lihtsalt õudne, isegi Tallinna raekoja pööningul olev usinate Õismäe koolilaste nikerdatud Tallinna vanalinna makett, kus bastionide eskarp on kerkinud sama kõrgeks kui Toompea ja vallikraavi põhja ojast on saanud üüratu sügav kuristik, on parem).

Seejärel lõuna samas restoranis, kus käisin kunagi töökoha matkal.

Ostsin hommikul venna jaoks fotoajakirja, mida ei olnud näitusel kuhugi mujale panna kui selja peale püksirihma vahele. Osa trükivärvi on nüüd särgi peal. Ajakiri kuivab hiljem ära.

Õhtul uurin korteris internetist paari mu jaoks senitundmata linnuse kohta. Mõnda ei ole isegi märgitud kaardile.

16.8.08

L, 768. päev: taas sõnajalametsas, seekord päikesega

Jalutame Iluslinnast Mägikülani. Olen seal käinud niivõrd sageli, et kaarti enam vaja ei ole: 21.5.2006, 25.6.2006, 11.11.2006, 12.5.2007, 29.9.2007, 25.5.2008 ja täpselt sama teekond 31.5.2008.

Täna on erinevalt 31. V pildistamisretkest päikseline ilm, mis ühelt poolt tähendab puuvõrade vahelt langevaid valguslaike ja teisalt nii suurt kontrasti, et fotokas sellega toime ei tule. Seega eriti tõsiselt pilte ma ei tee.

E on maastikust vaimustuses, kaasas on ka võileivad (ehkki matk ise kestab ainult umbes kaks tundi. All Möldriorus teatan, et edasi läheb rada vastas kõrguvast nõlvast üles ja ei ole see kole midagi, üleval kasvavad puud, mis teevad nõlva optiliselt kõrgemaks, pooleteise kilomeetri peal tõuseb rada ainult sadakond meetrit. No pärast leian kaardi pealt, et tõus Möldriorust Mägikülla ei ole midagi 100 m, vaid lausa 190 m.

Mägikülas sööme restoranis, mis on vanureid tulvil: on väga hea vein, rohke söök (šnitslid tuuakse eraldi kuumaalusel, neid on kahe peale neli ja nad on toekad), usinad ettekandjad, alustuseks supp ja krevetid majoneesis, millega me ei oska midagi peale hakata ja need viiakse pärast ära, mu oletust mööda korduvkasutusse.

Umbes veerand tundi bussipeatuses ootamist, seejärel buss. Seekord olen linna sisenemisel ärkvel, mida selle liiniga ei ole kunagi varem juhtunud.

Õhtul muutub pikutamine põhjalikuks neljatunniseks uinumiseks.

15.8.08

R, 767. päev: usupüha ja nahkhiired

Hommikul koristamine, seejärel tulutu poeskäik (6 km, kuigi sammuloendur näitab umbes 2,5): kõik kolm või neli teel olevat bensiinijaama on kinni (aga ma ei tee sellest järeldusi, et on ilmselt nii suur püha, et rohi ka ei kasva). Jaamapood on ka kinni. Teise riiki poodi sõitma ma ei hakka.

Likvideerin rõdult ämbla, loodetavasti väga paljud ämblikud ei maandu madaam Silva lillekasti. Ja kui maanduvadki, mis siis. Ämblikke elab rõdul vähemalt viiskümmend, pakun, et vähemalt kümmet liiki. Rõdult allaheitmisel ajavad nad jalad laiali ja laskuvad nagu langevarjuga. All kasvab rohi, nii et maandumine on igati pehme. Kiiremad lasevad kähku välja niiti ja jäävad poolele teele rippuma ning kribivad siis ülespoole tagasi.

Rõdu koristan nii põhjalikult, et pärastpoole isegi pesen (pesuainega!). Betoonseina nurgast on sarruse roostetamine ajanud lahti kamaka, mis on praegu palju rohkem irvakil kui kaks aastat tagasi. Kangutan selle lahti ja võtan ära. Eemaldan murenenud betooni (kunagi peaks selle mingi seguga kinni mätsima), eemaldan praost ka kopsaka ämbliku, ning liimin kamaka tagasi. Seda, jah, ei ole enne juhtunud, et peaksin betooni liimima, pealegi kontaktliimiga (aga no mis parata, kui kamakas kaalub umbes kilo – oleksin pidanud ära kaaluma – ja ainus pind, mis täpselt klapib seinaga, on prao pind, mis on kamaka ülaotsas (praost jooksis vesi sisse, roostetas sarrust ja murendas kamaka all betooni). Katan mõlemad pinnad liimiga (seinal käsikaudu, sest see on tegelikult ümber nurga), ootan kümmekond minutit, surun kamaka kohale. Hea on see, et selle liimiga peab kamakat kohal hoidma ainult nii viis minutit; tsemendilaadse seguga kinnitamisel pidanuks ehitama mingi raketise moodi asja. Kuigi otsesel langeteel midagi ees ei ole, pühkinuks kamakas alla kukkudes ikkagi kõik oma teelt. Alla vaadates näen, et kaks korrust allpool on naaber üritanud seina külge kinnitada satelliidiantenni – küllap teadmata, et geostatsionaarseid satelliite selles ilmakaares olla ei saa.

Veel panen elutoa lakke suitsuanduri. Selgub, et lagi on kõige kõvemast betoonist, mida ma kunagi olen proovinud puurida. Tavalise trelliga saan ainult läbi krohvi. Lööktrellil annab järele puuri kinnitus, aga auk ei süvene kaugemale kui pool sentimeetrit. Lõpuks kinnitan ka suitsuanduri liimiga!

Siis tolmuimemine ja põrandapesu ning viimase kiiruga aknapesu (loe: magamistoa aknalt selle kohal elanud ämblikest aknale tilkunud eritiste eemaldamine).

Et on riigipüha, käib busse napilt. Saan bussiga Kirikmäele, sealt matkan jala 4 km lennujaama E-le vastu. Mis 4 km mulle teeb, pole kolmveerandit tunnikestki. Jalgrattateeks nimetatud tee on ühegi valgustita, metsa sees, kohati vanal raudteetammil, kohati on üpris pime. Nahkhiiri kohtan viis korda, kuigi andur on kogu aeg üht otsa pidi kõrvas (ja sellest kostab ritsikate saagimine, teise kõrvaga kuulen, et need on ritsikad). Esimene nahkhiireheli on üles-alla kruttimisel juhuslikult sagedusel 63 kHz kuuldud plõgin, mis sagedusel piiksub siinmaal 6 liiki. Korra kuulen sagedusel 22 kHz (ja ka näen piki rada mulle vastu lendamas), see on küllap siinmaal ülitavaline suurvidevlane. Siis kuulen (aga ei näe) plaginat populaarsel sagedusel 45 kHz (15 liiki) ning metsa vahelt välja keeramisel kuulen plaginat 45 kHz sagedusel ja näen sama nahkhiirt edasi-tagasi lendlemas, muu hulgas teeb ta minu ümber paari meetri kaugusel tiiru. Ühtki teist inimest (jalakäijat ega ratturit) ma jalutuskäigul ei kohta, küllap siinmaa jalgratturid lihtsalt öösel ei sõida. (Ja milleks öösel sõitagi, keegi ei näe ju pimedas kauneid ratturirõivaid, mille müüjate äri õitseb.)


Siinmaa nahkhiirte häälitsuste sagedused. Laik tähendab suurimat helitugevust.

Lennujaamas – arvake, kas uues terminalis on saabuvate lendude tablood kuskil mujal kui maa all saabuvate lendude ukse juures? – on aega palju, sest lend hilineb. Loen taskutelefonist veebikoha PhotoshopDisasters viimase sissekande lõbusaid kommentaare ja aeg läheb ruttu ning ma ei pane pahaks, et jälgides läbi ootajate poole vaatava peegelklaasi itsitavat mind hälbib turvatöötajate tähelepanu teistelt inimestelt, kes võivad olla palju ohtlikumad.

Siis taksoga korterisse, korteris South Park.

14.8.08

N, 766. päev: seal, kus meid ei ole

Hommikul koristamine. Leian paberite hulgast Canoni sooduspakkumise paberid, mis mul on valmis, aga postitamata, sest ma ei ole raatsinud karbist algupäraseid vöötkoode välja lõigata. Vaatan järele, millal on viimane postitamise tähtaeg: 15. august. Kui sobilik! Täna on postkontor lahti. Panen ümbrikusse ja saadan ära.

Sitemeteri lõbusat otsisõnade loetelu kontrollides näen, et kümned inimesed on sattunud siia blogisse ühest ja samast veebikohast. Uurin asja ja näen, et see on teatud kultusblogi (ei, mitte I2), kuhu on kommentaari pandud link. See aga pandi ajal, mil esil oli laupäevane kirjutis ühes ilupildiga lennukirohkest Pihkva lennuväljast, aga praegu on viimane avaldatud päev esmaspäev ning asjani nõudmiseks peab esmalt tõtt vaatama vapsikuga ning siis läbi kerima kogu pika pühapäevase jutu. Seega lisan lingi otse laupäevasele loole.

13.8.08

K, 765. päev: harva, harvem, üldse mitte

Saadan veerand kahe paiku kontrollida kaheleheküljese tõlke, mille tähtaeg on kell kaks. Kui veerand kolme paiku helistan, et mis sellest on saanud, teatab kolleeg, et just saab valmis, ja laskub keeleteemalistesse vaidlustesse. Saan faili alles pärast vaidluse lõppu, kell pool kolm. Paranduste ülevaatamine (sealhulgas on tüüpilise vea vältimine parandatud tagasi tüüpiliseks veaks, kui tore) kestab mõne aja, nii et töö jääb kokku 42 minutit hiljaks. Aga ega süsteem küsi, kelle süül.

See tüüpiline viga oli väljend at least three months, mida mulle meeldib eesti keelde tõlkida kui kolme kuu tagant või sagedamini, sest mu arust tähendaks tavaline tõlge vähemalt kolme kuu tagant, et lubatud on ka nelja kuu tagant (sest neli on ju vähemalt kolm), viie kuu tagant, kuue, kümne, saja, tuhande, miljoni, lõpmatu arvu kuu tagant – ehk nõutud asja võib jätta üldse tegemata.

Mõelge oma peaga, eks.

Nahkhiireanduriga akna vahel passides tekib kahtlus, et maja ees järsaku serval on suurvidevlase varjukoht (või piiksub seal valju 25 kHz ultraheli mingi muu loom, kes jääb aeg-ajalt teiste nahkhiirepiiksude peale vait [näiteks ritsikas]).

12.8.08

T, 764. päev: öös on asju

Hommikul postkontoris, kus ootab inglise loodushuviliste poest pakk. Äkki olen õppinud vale elukutse? Looduseuurimine tundub nii põnev (eriti sellise looduse, mis ise vaatekaugusesse tuleb).

Tööl on tööhaldussüsteem nõnda rikkis, et alguses ei saa ma saata tagasisidet ja siis üksvahe ei saa ma isegi tööd avada. Kui mul saab korda, on levinud umbes sama rike toanaabri C arvutisse. Kui tal saab korda, küsime, kas toanaaber S-il töötab süsteem korralikult või on levinud rike ka tema arvutisse või suundunud otse läbi seina hispaania kolleegi juurde.

Õhtul on siis mahti postipaki sisu uurida. Muu hulgas on seal kimalaste ja ämblike määrajavoldikud ning ilmselt loodushuvilistele koolilastele koostatud putukate välimääramise juhend, kus on ka soovitus, et pärast püüdmist ja määramist laske putukas lahti samasse kohta, kus te ta püüdsite. Meenub, kuidas eelmisel nädalal otsisin internetist eesti ämblikunimetusi (leidsin, aga mitte koos ladina nimetustega), kus oli kellegi magistritöö ämblike levikust põllul, kus ta kasutas sellist barbaarset kogumismeetodit nagu ämblike uputamist põllu sisse kaevatud piiritusepurkidesse. Imelik, et ta ei pihustanud põllule näiteks Raidi või dihlofossi, andnuks küllap veel ülevaatlikuma tulemuse...

Aga peamine on seade, mida saaks nimetada nahkhiireanduriks ehk mis muudab ultraheli inimkõrvale kuuldavaks heliks (konkreetselt on tegu heterodüünseadmega, mis alandab vabalt seatavast võrdlussagedusest kuni 9 kHz suurema vahemiku sageduse vahemikku 0–9 kHz). Ei saa siingi läbi inglise Wikipediale viitamata (mis on tunduvalt asjalikum kui eestikeelne, mida mu arust koostavad usinad koolilapsed ning sestap imestan, miks viitab eesti ajakirjandus tihtilugu eesti Vikipeediale, kuid ei osunda näiteks koolirefraate). Link on selline: link.

Et ultrahelimuundurit saab kasutada ka ultraheli sageduse umbkaudseks mõõtmiseks, leian, et vana välklamp tekitab üsna tuntava 35 kHz vilina. Kui sellega kunagi ammu-ammu maal õues pildistasin, siis tuli seda uurima üks nahkhiir, kes lendas laadiva välklambi ees ringi ja lähenedes suundus alati täpselt välklambi poole, seda ilmselt oma inimkõrvale kuulmatu ultrahelivihuga üle pühkides. Veel leian, et arvuti tekitab kuni 60 kHz ulatuva müra, käega vastu põlve hõõrumine 45 kHz sahina ja eurosendid kõlisevad eriti intensiivselt sagedusel 24 kHz. Rääkimata võtmetest, mis tekitavad ultrahelis üpris läbilõikava kilina.

Päike loojub kirjade järgi kell 20.58 ning kell 21.07 kostab seadmest sagedusel 45 kHz esimene nahkhiiretärin. Esialgu lendab nahkhiiri umbes üks minutis, vaiksemaid võib näha silmaga enne seda, kui seadmest hääl kostab. Edasi läheb sagedamaks.

Torkan öösel kahe paiku seadme otsa akna vahelt välja, sealt kostab vähe peale 20 kHz sagedusel heli, mis kõige enam meenutab – väljendugem viisakalt – mootoripõrina sagedusega musihääli, ja üsna pidevalt, nagu lendaks ta akna taga edasi-tagasi (ükskord käisin õhtul prügikotti välja viimas, siis maja taga lendaski nahkhiir pikalt edasi-tagasi). See „musimootor” on, nagu hiljem sageduse järgi järele uurin, suurvidevlane, suur nahkhiir, kes suutvat värvulisi püüda õhust ja neid õhus ka süüa. Eestis haruldane, siinkandis väga tavaline. [Teine seletus on, et need olid ritsikad, kelle saagimine ulatub üle 60 kHz ning võib algajale kuulduda kohati samamoodi nagu nahkhiirenagin.]

Peaksin nahkhiirehääli lindistama ja telefonitilinaks panema. Praegu laulab mul enamike sissetulevate kõnede peale konnakoor.

11.8.08

E, 763. päev: öine külaline

Et eile pidi näituse piirkonnas sadama, ei võtnud ma kaasa päikeseprille (sest muidu äkki kaovad ära või õigemini neid ei olnud kuhugi mujale kotis panna kui samasse taskusse koos taskunoaga), aga et oli üpris päikeseline ilm, siis said silmad liiga palju ägedat päikesepaistet ja täna muudkui kipitavad. No eks muidu olemine ole ka kangevõitu. Magan hommikul tavalisest kauem, ärgates alles pisut enne kaheksat.

Täna galeriis: öiseid külalisi.

Öine külaline: vapsik
See siin on vapsik, aga kahju, et välimäärajates ei ole putukate kõhtmisi pooli (ööliblikate muster on ikka selgmisel pool).

Ehkki jälgisin hoolikalt, et ma akent lahti ei teeks, kui selle peal istus õue pool vapsik, paistavad tal olema kaunis rahulikud kavatsused, täpsemalt ta näib maigutavat lõugu. Makrovälgu 10 cm kaugusel välkumist ka pahaks ei pane. Uuematel andmetel olevat vapsikud rahulikumad kui herilased, kuigi rahvasuu teab öelda, et vapsiku nõelamine olevat üheksa korda valusam kui herilase oma. (Täielik rida olevat umbes, et rästik on üheksa vapsikut, vapsik üheksa herilast, herilane üheksa mesilast, mesilane üheksa kiini, kiin üheksa parmu, parm üheksa sääske, sääsk üheksa kihulast. Ehk seega on rästik sama valus kui 4 782 969 kihulast...)

10.8.08

P, 762. päev: 36,6 km

Kuradi kahju, et sõjaväest ei saanud automaati kaasa võtta. Oleksin visanud kodus põõsa alla ja käinud igal hommikul peale kusemas.

Nõnda rääkis mu kadunud isa ja tema õpetussõnad tulevad mulle täna mitu korda meelde. Nimelt käin lennuki- ja sõidukiüritusel Wings and Wheels. Justnimelt käin, sest asukohta kaardilt uurides leian, et see on vanal raudteemaal lähimast jaamast ainult tunnise jalutamise kaugusel.

Üles poole viiest, poole kuuest jaama poole astuma. Jaamast pilet soovitud väikejaamast järgmisesse suurjaama (et näis, kummale poole ärasaamiseks rongid paremini käivad), näitan atlasest. Siis 6.24 rongi peale, kus ootab ees 3½-tunnine sõit ühes ja 12-minutine sõit teises rongis.

Siinmaal on ilus selge päikesetõus, aga mägedes läheb ilm sandiks ja teispool mägesid sajab tugevasti.

Rong näib marsruudi järgi olevat spetsiaalne patisaksarong, mis viib siitmaalt otsejoones mere äärde (ja toob õhtul ära), sõidab ainult juulis ja augustis. Aga vihmase ilma tõttu on rong pooltühi.

Poolel teel tuleb siiski peale pere, kelle noorsool on kaasas liivalabidas ja pereemal näpus rannakott. Seljas on neil samas vihmarõivad. Mõtlen, et kole küll, kui kihk minna augustis randa on ikka nii tugev, et labidas ja rannakott haaratakse kaasa ilmale vaatamata. Minu ees istuva nelja-aastase põngerja (kes vahepeal tohutute akustiliste efektide saatel sööb ja siis suu täis räägib) talitsemiseks pannakse ta ette hariv elektronmäng, mille peal on lambapildid ja mis iga nupuvajutuse peale tekitab läbilõikava mulina. Umbes veerand tunni pärast hakkan mõlgutama, mis juhtuks, kui ma sealt patareid äkki välja võtaks ja alles siis tagasi annaks, kui nad rongist lahkuvad. Kahjuks oleksid sellega kaasnevad ohud siiski suuremad kui kasulikkus. Aga õnn naeratab: nad lähevad Nordi jaamas maha, koos labida, rannakoti ja mulinamänguga.

Ümber istun sihtjaamast siinpoolsemas suurjaamas. Rongide vahe on pool tundi, söön.

Sombune ilm jätkub. Kui vajalikus väikejaamas maha tulen, on kell 10.55. Pildistan sõiduplaani kella viie ja kuue paiku minevate rongide osa, siis alustan matka. Olen Google Mapsist teekonda mitu korda uurinud ja tänavanimed meelde jätnud, nii et telefonist või lustikummutist kaarti uurima ei pea. (Eile matkapoes topograafilise kaardi seda lehte ei olnud. Sirvisin topograafilist atlast, kust sain teada, et ei ole midagi täiesti laudsile Flandria polder, lennuväli on kogunisti üle 12 meetri üle merepinna!)

Kell 11.20 olen silla juures (silla all on kanal, mille kohal lendavad kajakad; ja õhus on merelõhna), mille järel on esimene ürituse silt. See on autodele ja mööda maanteed, mul on kavas minna põldude ja karjamaade vahelt mööda väikesi külateid otse. Maanteelt ärakeeramise koht on esimene kord, kui tuleb lustikummut käima panna ja sinna salvestatud Google Mapsi aerofotot uurida.

Külas seisab pukktuulik, sildi järgi Ida-Flandria vanim tuulik (XVI sajand). Otstarbeks vilja jahvatamine. Küla on muidu nagu küla ikka, selle erinevusega, et põllumajandus on täies hoos, lehmad ammuvad, sõnnik lõhnab, mais kasvab nagu müür.

Siis sajab vahepeal pisut vihma.

Vihmane Flandria panoraam

Kell 11.47 näen eemal metsa kohal (metsa taga ongi lennuväli) tiirutamas helikopterit. Siis jääb vihm järele ning jõuan maanteele ning poole kilomeetri pärast teeristini, millelt keerab ära lennuvälja tee. Ürituse veebilehel olnud õhufotolt jäi mulje, et kauplejate ja näitusesõidukite sissepääs on kohe nurga taga ja külastajate sissepääs kohe järgmise nurga taga, nii et astun lootuses, et sissepääs ongi kohe järgmise nurga taga.

Kitsal betoonteel voorib mööda praktiliselt pidev vool autosid ja et nad tee serva tõmmata ei taha, pean astuma teelt ära, nii et jalad saavad märjaks ja mudaseks. Hea muidugi, et ei pea kaapu peast võtma ja mööduvatele sakstele kummardama.

Arvake ära, kui kaugel on näituse sissepääs teeristist tegelikult?

Vastus: seitse kilomeetrit. Oleksin seda varem teadnud, oleksin saanud läbi ka näitusele minemata (või, kui ilmateade lubanuks kuiva, siis võtnuks kaasa rulluisud). Ma ikka lootsin, et nii kilomeeter-paar. Astun seda teekonda tund ja 20 minutit, mil jalad muutuvad üha märjemaks. Autodevoolust kogunisti kaks autot peatuvad ja kutsuvad mind peale, ühes on vanuripaar, aga nende valge kitsenahkse sisustusega uhke mersu määrkisin kahtlemata ära; teises on naisterahvas, kes sõidutab näitusele teismelist poega, aga nende lahkest abist ütlen samuti ära, sest mu ettekujutuses on sissepääs mõnesaja meetri kaugusel (tegelikult on sealt veel 3 km). Mõtlen, et ma pean sealt õhtul ju tagasi ka tulema, st iga meetri kohta, mida kaugemal on sissepääs, pean kokku astuma kaks meetrit.

Ühes kohas aga läheb metsatee äkki väga laiaks ning kaardub kuidagi imelikult, mispeale kougin välja mobiili ja vaatan sealt Google Mapsist aerofoto pealt järele, kus olen (ega ma osanud arvata, et metsa sees tee nii suure ringi teeb, mul on lustikummutis kaasas aerofotosid ainult lennuväljani, mitte selle taha). Saan teada, et tühised paar kilomeetrit veel, kohe nurga taga algab lennuvälja ruleerimistee.

See osutub lõputuks (umbes 1½ km pikaks) parklaks, mille kaugmises otsas on viimaks näituse sissepääs (aga mul on juba üpris ükskõik, lihtsalt astun ja peagi jõuan kohale). Kassa küljes (kell 13.20) on flaamikeelne silt, et viimane buss läheb kell 17.45. Küsin, mis bussist on jutt (et äkki viib näiteks lähimasse asulasse või kasvõi maanteele); teine inimene suudab inglise keeli nii palju suhelda, et saan teada, et see on buss, millega viiakse inimesed värava juurest parkla tahaossa! Pärast ära tulles näen, kuidas parkla tagaotsas seisab arvata 50 inimest ja ootabki bussi!! Diagnoos laiscus contites, ei muud.

Kadund kirjasõber Al arvas, et kullatud kupliga F-16 versioon peaks olema F-16$Kohe värava juurest algab väljapandud lennukite rivi ja nagu peagi selgub, ainus rivi. Esimene on F-16AM. Veel seisab seal mitu väikelennukit, mis huvitavad ainult nende omanikke või muid paadunud huvilisi, Texan, Texanist ehitatud Zero-taoline lennuk, Skyraider. Siis jõuab kätte lennuvälja hoovõturada ise, millest on umbes pool näituse all.

Nurga peal seisab B-25 Mitchell, mida peaksid vanemad tallinlased erilise südamesoojusega mäletama Vene rahuvalve­operatsioonist 1944. aasta märtsis, mil neid Ameerikast lendliisiga saadud (kuuldavasti küll ilma suurepäraste Nordeni pommisihikuteta) lennukeid muude rahuvalvejõudude seas paari eskadrilli jagu Eesti kuupaistes lehvitamas käis.

B-25 vastas seisab teine lennuk, millega tegid ameerik­lased „vene rahu­valvet” [see on uus mõiste, pange kõrva taha] Jaapanis, Saksamaal ja Rumeenia naftaväljadel, enamasti päeval, alguses koguni ainult sõjaliste sihtmärkide vastu, hiljem (umbes 1944. aasta suvest alates) ka tegevuseks, mida nimetati eufemistlikult vaenlase moraali murdmiseks ja rongiliikluse häirimiseks ning millest esimene tähendas linnade kui selliste ja teine raudteejaamade ümbruse ehk linnade hävitamist. Seega tekitab ka see lennuk progressiivses inimkonnas ainult helli tundeid.

Selle B-17 nimi Pink Lady manab mulle silme ette siinmaal poes müüdava õunasordi, mis on petlikult Royal Gala taolise välimusega, aga mis tekitab meeletu kõhuvalu.

Leian, et selline nimi on pandud lennukile täitsa asja eest.

Siis on ka üks P-51D Mustang, mida läikima nühitakse. Et on näituse viimane päev, sõidavad lennukid ja sõidukid suure kärina ja mürina saatel õhtul minema. Samas selle tõttu, et jalgsimatk oli eeldatust kolmandiku pikem, pean asuma tagasiteele varem ning äralennud jäävad nägemata.

Veel on väljas kolm reaktiiv-õppelennukit, millest üks on BAe Hawk, muinas-pisilennuk Auster Mk 5 (mis olnud esimene sellele lennuväljale maandunud liitlaste lennuk aastal 1944) ning Rolls-Royce'i Merlini mootor, mis käitas mitut kuulsat peamiselt sõjaaegset peamiselt Briti lennukit [nimi Merlin pandi väikepistriku, mitte võluri järgi] ja mis tänagi korraks põrisema pannakse. Pärast plaksutab vaimustunud rahvahulk mootorile tänulikult käsi. (Oma silmaga nägin!!)

Autode väljapanek on tunduvalt rohkearvulisem, aga mu huvi on samas jälle väiksem. Rohkesti on tuletõrje-, kiirabi- ja maastiku­autosid, seal­hulgas eriti rohkesti neid Ameerika maastureid, mis andsid vanemale põlv­konnale maasturi nimeks villis ja pisut nooremale džiip (firma nimi oli Willys ja margi nimi oli Jeep).

TänavakastmisautoÜhes kohas seisab rahvas suurest valgest autost (mis meenutab pisut Rammsteini laulu „Benzin” video sõidukit) aupaklikus kauguses, mille krõbisevast valjuhääldist räägitakse tehnikaimedest, mis selle sees leida on, näiteks et veekahurites on rõhk 4,8 baari. Tore teada, eks ole.

BMW!Vastaspoole sõidukeid on loomulikel põhjustel esil vähem (sest neid on alles vähem). Pildil oleva BMW mootorratta värviskeem meenutab, et Soome mudeli­ehitus­ajakirja tankimudelite värvimise õpetuses oli just sellise värviskeemi juures allkiri „Ei näin!”.

Tegelikult oli nii...Maandumisraja taga lõpus on plats lahingute etendajatele. Mul on küll kaks sõpra, kes pühapäeviti tõmbavad selga vanad või järgitehtud kodinad ja endast metsa vahel kõikvõimaliku kola seas pilti teevad ning neid siis raamatutes ära lasevad trükkida, aga et satun kohale hetkel, kui asfaldiväljakut alles Ardennide operatsiooni tandriks hakatakse muutma, jääb asjast kohatult lõbus mulje. Vahest on oma osa ka punaseristitelgi uksel oleval sildil Kein Eintritt! Gefährliche Affen! (tõsi, selle kiri on nii väike, et paistab alles pärast pildi pealt), või siis turskes Saksa ohvitseris, keda nähes tuleb kohe meelde „'Allo 'Allo” ooberst von Strohm ning kapten Bertorelli, kes teda käed õieli tervitama tõttab ja juba toa teisest otsast kisab: „Colonello, my friend-a!”

Poolakad on kohale vedanud töötava auruveduri, mis on treileri peal, aur üleval, ning ajab välja kivisöevingu ja vilistab aeg-ajalt nii, et mets ja maa rõkkavad. Siis nurga taga on nn laadaosa, mis on sõna otseses mõttes rõve – ma ei pea silmas šoti torupilliparinat, vaid seda, et mööda tuleb trügida kolmest vabaõhupissuaarist, mida ei ole vist mitte kunagi puhastatud. Naasen vaiksemale ja lehkamatule lennurajale.

Tuul on tõusnud, ja ühes tuulega tõuseb ka helikopter. Tõsi, vaatepilt on peamiselt selline:

Eppur, si muove

Rohkem õhusõidukeid ma näitusel lendamas ei näe.

Kell on saanud kolm ja üsna peatselt alustan tagasimatka. Seekord keegi peale ei võta, aga kohtan vastu tulemas nelja-viit matkajat veel, kõigil tülpinud ilme, et kui kaua võib. Näituselt maanteeni astun ligi poolteist tundi, mil jääb jaamani alla pooleteist tunni ja on oht jääda rongist maha ning oodata tund aega järgmist.

Kui ükskord maanteele jõuan, on näitus läbi (kuulsin metsa vahel metsa tagant ka lennukipõrinat, aga ei näinud midagi), mitu vanasõidukit põrutab maanteel mööda. Siis taas külateele:



Olen teinud kindla plaani teha igal täistunnil paariminutine peatus ja puhata jalga. Kella neljast istun kolm minutit metsas pingil, kella viiest veski juures.

Hommikune veski õhtul uuesti

Siis jaama, kuhu jõuan kiiremini kui rehkendatud, aega on 10 minutit. Pärast arvutan, et hommikul oli keskmine käimistempo 5,9 km/h, õhtul 5,7 km/h ja tund aega järjest käimine ei olnud mingi probleem. Iseasi oli muidugi see, et päeval märjakssaanud vasak sokk kippus hõõruma (ajasin näitusel soki ja jala vahele ning soki ja jalatsi vahele salvrätte) ning parem jalg oli muutumas lihtsalt pakuks. Joon mahla, tilgub sülle, mis alguses näeb välja nagu märg plekk ja hiljem nagu kuivanud plekk.

Külavaherongis Gentini, seal üle poole tunni huvitavat inimeste vaatamist ootesaalis, siis teine rong (mis on suhteliselt täis). Selles uni (silmanurgast näen, et enne mägesid sajab veel koledamini kui hommikul) ja raamat (millega tegelikult varjan mahlaplekki, eks ole), mis on Haruki Murakami Dance Dance Dance, tüüpiliselt justnagu eimillestki, mis näib järgnevat (viitavat) just nendele paarile Murakami raamatule, mida juhuslikult olen lugenud (A Wild Sheep Chase ja The Wind-Up Bird Chronicle).

Kolmveerand üheteist paiku jõuab rong kohale ja jääb veel tühised kolm kilomeetrit õhtust jalutuskäiku korterisse, kus ootab ees värskendav dušš ja eine.

Eks ikka ole nii, et tagasitee on lühem. Seda näitas koguni sammuloendur: minnes oli teekond jaamast näituse väravani (Google Earthi andmeil 13,23 km) 11 km, tagasi tulles 6 km. Minnes oli teekond korterist pangaautomaadi kaudu jaama 3,87 km, tagasi jaamast korterisse 1,8 km. Koos hommikul jaama ja õhtul tagasi astumise ning näitusel läbituga on päevane läbikõnd ligikaudu 36,6 km, mis on uus isiklik rekord. Eelmine, 32,66 km, oli kõnnikeppidega, aga sisaldas ka kokku 600 m tõusu. Tänane läbikõnd peaks olema ka pikem kui Marathoni lahingu võiduteate toonud ja maratonijooksule nime andnud jooks, mis olnud 34,5 km.

9.8.08

L, 761. päev: aga silmapiiri taga kõmab kõu

Hommikuste päevauudiste valguses heitkem kõigepealt pilk Eesti piirist mõnekümne kilomeetri kaugusele Pihkva õhudessant-rahuvalvajate kodulennuväljale, kus 28.9.2006 tehtud ülesvõttel näeme 29 (kahtkümmet üheksat) neljamootorist strateegilist rahuvalve-transpordilennukit Il-76, igaühe kandevõime 50 tonni rahuvalvevarustust ehk 140 jalamees-rahuvalvajat või 125 langevarjur-rahuvalvajat:
Suurem pilt

Kes aga arvab, et Venemaa on sellise käitumise omandanud alles viimase 90 aasta jooksul, sellel soovitan lugeda Arnold Süvalepa ja Arnold Soomi raamatut „Narva ajalugu I. Taani- ja orduaeg” (1936), kus aasta-aastalt kirjas, kuidas muistsel aal arendas Venemaa heanaaberlikke suhteid Narvaga.

Mis puutub lennukisse Tu-22M, mida Venemaa möönab alla lastud olevat, siis vanemad lugejad võib-olla mäletavad seda mürinat, mis väristas kogu Tartut, kui Raadil oli lennupäev. Vat Raadil olid samuti Tu-22M-id, ilmselt kah rahu valvamas.

* * *

Käin matkapoes sammuloendurit ostmas. Ilm on sobilik ka rulluisutamiseks, aga et homme seisab ees pikk rännak, siis parem mitte.

Skannin vanu slaide, käsil on tudengiaegne film ammusest detsembripäevast, mil käisime kolmekesi külas teises ülikoolilinnas silmakirurgiat õppinud daamil. Google Mapsi kaardi abil rekonstrueerin tollase linnauudistamisteekonna. Miskipärast näitas võõrustaja meile õhtuse linnaskäigu ajal hotelli, mille nimeks Kolm Kuningat. Üritan meenutada, miks, aga ei meenu. Muidugi eks me kolmekesi olime kah nagu kolm kuningat: saabusime mägede tagant teisest linnast (küll mitte kaameliga, vaid rongiga) ja, mis kõige huvitavam, esindasime kolme inimrassi nagu kolm kuningat ikka. Eks meile kõigile ilmselt omal viisil too daam meeldis, aga eks samas olid ka omad põhjused, miks keegi seda tutvust edasi ei arendanud. Jaapanlasest ei tea, aga mehhiklane suutis väga kiiresti igale tema teele sattuva naisterahvale nägusid tegema hakata ja see itsitama saada. Korterinaabrina tean samas kinnitada, et intiimseim tegevus, kuhuni ta oma rohkete naistuttavatega jõudis, oli nendele endaküpsetatud pitsa pakkumine, mis oli muidugi viga, aga sellest ta aru ei saanud. Pitsa põhi oli umbes 5 mm paks ja oli söestunud fooliumi külge kinni. Panin sellele pagariteosele nimeks pizza metallica. Naisterahvad siis sõid seda pikkade hammastega, naeratasid kramplikult, koukisid hamba vahelt fooliumitükke ja lahkusid lõplikult.

Aga tuli kevad ja mehhiklane läks imelikuks, sõprus lõppes ja ta kolis minema. Tema tuppa asus elama ameeriklane Jim, kellega saime palju paremini läbi ning kes juba esimesel päeval suutis linnas ringi jalutades ära eksida, sest ega tänavad olnud ruutpesiti nagu Ameerikas ning tänavanime lõpp oli alati „-strasse”.

Ning tagasi päevauudiste juurde: näib, et Postimees on otsustanud küberrünnakute kartuses sulgeda välismaalt juurdepääsu aadressile www.postimees.ee, kuigi www.postimees.ee/rss töötab. Hea vähemalt seegi, et Postimees võtab selle erimeetme ainult hädaolukorras (naaberriigi agressiooni korral), mitte andmeturva pealt koonerdamiseks nagu Starman.

Vene-Gruusia sõjast veel niipalju, et Venemaa ei ole mingil juhul demokraatlik riik, sest demokraatilik riik ei alusta teise demokraatliku riigi vastu sõda; ning teise riigi ründamine ei ole rahuvalvamine, ammugi strateegiliste pommitajatega.

8.8.08

R, 760. päev: 8.8.8 ehk päev, mil „rahuvalvajad” ründasid Gruusiat

Ilmateade lubab, et pühapäeval sajab Flandrias lennundusnäituse kohas vihma. Kogemus on osutanud, et pilves ilm on lennundusnäitusel täiesti hea, pealegi kui möödalennud toimuvad lennuväljast endast lõuna poolt, mis muidu oleks vastu päikest. Vihma üle on mul rõõm seepärast, et siis ei pea rongis maad jagama mustmiljoni patisaksaga, kes soovivad end ülejärgmises jaamas kasta umbes seal merre, kuhu Rotterdamist väljuvad laevad lasevad pilsivee.

Veidi murelik olen seepärast, et mul ei ole eriti vihmakindlat suvejoppi; vihmakindel jopp ei ole suvejopp (see on tuisukindel ja sellega on üle 10 °C korral palav) ning suvejopp ei ole vihmakindel (siinkohal meenub kolm aastat tagasi koeraüritusel veedetud seitse tundi peenes uduvihmas, kus esimesed kaks tundi oli täitsa kuiv tunne, siis hakkas vesi läbi juuste tulema, siis paari tunni pärast mööda kaela krae vahelt alla voolama ning alles tund aega enne lõppu tuli kellelgi grandioosne mõte, et mis me õues vihma käes seisame, läheme bussi sooja!). Kapuutsiga suvejoppi ei ole mul ammugi mitte ja vihmavarju kandmist taolisel üritusel ma hästi ette ei kujuta. Fotoka jaoks tuleb kaasa võtta kilekotte, taskunuga ja kummirõngaid.

Tööl on koledaid päevauudiseid mitte arvestades rõõmus reedemeeleolu, õhtuks jääb vihm järele, päike tuleb välja, kipub taas kuumaks. Kavas on lahkuda nii vara kui saab ja käia Kõrgmetsa matkapoes (eelkõige uue sammuloenduri nimel), aga enne jõuda oma mammuttoimetamisega 350. leheküljeni. No ja kui jõuan, tuleb kolleegi palve, et vaadaku ma läbi tema esmaspäeva keskpäevaks ülesantud tõlge. Vaatan, umbes kolmandiku peal mõtlen, et pole häda, nüüd panen pillid kotti ja ülejäänu teen esmaspäeva hommikul.

Ent minut enne lahkumist tuleb kolleegilt meil, et ma ikka kindlasti täna üle vaataks. Mis mul üle jääb, vastan, ja olen üpris õnnetu, sest nii möödub sündmuste horisont ehk viimane kellaaeg, mil ma veel matkapoodi jõuaks. Vastuteenet sealtpoolt kunagi loota ei ole, aga eks nii see halb karma kogune.

Kellaaja poolest siiski jõuan Kõrgmetsa tööstustarvete poodi, kust on plaanis osta AA-akude laadur, millega viimati Eestis tuli geniaalne mõte, et miks ma seda tohutu juhtmepusa seas iga kord edasi-tagasi tassin, võiksin jätta Eestisse ja osta siin uue. Juhtmepusa on aga väga vajalik ja koosneb järgmistest üksustest:
  • laadurid (koos toitejuhtmega):
    • fotokaaku laadur
    • läpaka alaldi
    • Siemensi mobiililaadur
    • Sony-Ericssoni mobiililaadur (mu mobiilid on eri marki, sest siinmaa mobiili hankimise ajaks Siemens enam mobiile ei teinud)
    • AA-akude laadur (nüüd siis enam mitte)
    • lustikummuti laadur
  • kaablid:
    • fotoka ja teleka vaheline kaabel
    • fotoka USB-kaabel
    • lustikummuti USB-kaabel
    • (CF-kaardiluger – seda viimati kaasas ei olnud)
  • kuularid
Ning jah, mul on paberi peal kontroll-loetelu.

Kõrgmetsa poes muidugi mõista kästakse seljakott anda pakihoidu; haige pood. Pangu parem elektrooniline valve. Toidupoes on suhteliselt vähe rahvast, aga seal kotte ära ei võeta.

Olümpia avamist ma ei vaata. Esiteks ei ole mul telekat ja teiseks on mul olemas Leni Riefenstahli „Olympia” DVD – usun, et kvalitatiivselt mingit vahet Pekingi ja Berliini mängudel ei ole (kui, siis ainult see, et selle Berliini mängude filmita ei oleks sporditeleülekanded need, mis nad on praegu – mõelge selle peale).

Õhtul uurin rongiplaane ja leian, et poole seitsmest siit minema hakkav rong sõidab otse Genti, mis on üks jaam enne Aalterit, kus plaanin alustada pühapäevast jalgsimatka Urseli lennuväljale. Gentis tuleb oodata pool tundi järgmist rongi. Tore on see, et nii ei pea ma rongi vahetama, mis tähendab, et võimalik võitlus patisakstega jääb ära (mine tea, vahest on augustikuine pühapäev ikka nii võimas magnet, et vihma ei panda miskikski); kui, siis ainult rongist väljatungimisel, aga mulle üldiselt meeldib niigi istuda vaguni nurgas, st ukse lähedal.

Koos varahommikuse jalgsimatkaga jaama on võimalus päeva jooksul maha rännata umbes 25 km, aga ega see mind peluta. 20 km ongi piir, millest matk alles algab!

7.8.08

N, 759. päev: mõtted võltsist vabastagem

Ei midagi erilist. Tegelen kogu päeva mammuttoimetamisega, kus olen umbes 65 lk graafikust maas. Jõuan päeva lõpuks graafikust ette.

Muusikahuvilistele: kui aeglaselt saab muusikapala esitada.

6.8.08

K, 758. päev: kõikjal tarkus levigu

Päeva nael: jutt on sekundite mõõtmisest, mainitakse asja watch with a second hand. Tõlge: „kahe osutiga käekell”. — Ärge palun naerge, te ei tea, mida kõik mul oli kiusatus tagasisidesse kirjutada...

Suvi on ja jõle palav (ma läksin ükshommikul tööle vara, oli veel jahe, ma loll panin jope peale, õhtul polnud seda kuhugi panna, sula või ära), aga tööd on nii mis kole. Eriline nöök on see, et suveajal on neid kellaaegu, mille vahel peab tööl olema, ametlikult lühendatud ühelt poolt pooleteist ja teiselt poolt veel tunni võrra (selle piiranguga, et päevas ikka keskmiselt 7½ tundi täis tuleks); samas aga ega enne seitset ükski õhtu valmis saa. Isegi koristajad (kes hakkavad liikuma tööpäeva lõpus) hakkavad ukse taga kolistama juba kella viie paiku. Täna olen nii väsinud, et poodi ei lähe, sõidan otse korterisse, toitun seal olevatest palukestest ning vaatan unega võideldes neli jagu „South Parki” (jagude ametlikust veebivaramust; NB! Starmani võrgust ei tööta), nagu see on juhtunud sel nädalal igal õhtul.

Unega võideldes seepärast, et nädala alguses sain valmis klassikokkutuleku piltide kõbimise ning vastu tulles töörahva soovidele panen üles pildid täissuuruses (3888 px pikem külg, u 3 MB JPEG), et inimesed saaksid endale paberipilte teha. No ja arvake ära, mis kiirusega toimub siitmaalt Nagisse üleslaadimine? – Umbes 200 kB minutis! Üks pilt ujub kohale veerand tundi!! Pilte on kokku seitsekümmend kaks!!! Ma jätsin täna läpaka korterisse üles laadima, et las tiksub, kui ma ise olen tööl, aga päeval muidugi kontrollisin, kuidas tiksub, ja Nagile ei meeldinud, et ma korraga kahest kohast sisse login, ja lõpetas üleslaadimise ära. Ööseks ei saa ka jätta, sest kuskil kahe paiku vahetab teenusepakkuja IP-numbrit ning üleslaadimine katkeb samuti.

Niisiis, võitlen unega ja ootan, kuidas edeneb. Ega ikka edene.

* * *

Saan läbi padjaraamatu.

Bussiraamat ütleb targasti, et ainelise ajalooga ehk vanade tarbeesemetega on lood kehvad: maa peal säilinust on alles väärtesemed, maa all säilinust vastupidavad. Puit- ja nahkesemeid on alles ainult majapidamistest, kus jäätmekaste ei tühjendatud. Keskaegsest mööblist on valdavalt alles ainult kirstud, milles kloostridaamid hoidsid oma varanatukest. Metallesemed kas korrodeerusid või sulatati ümber. Klaas sulatati ümber. Keraamikat (nt savinõude kilde) – mida kuidagiviisi taaskäidelda ei saanud – on alles ebaproportsionaalselt palju. Rõivaid on alles osaliselt ja tervikuna üldse mitte (samas võib Eestis olla lugu teistmoodi, sest siin maeti inimesi ka keskajal muinasaja kombe järgi riides, mujal Euroopas ainult surilinas).

Keskaegse jäätmekäitluse artikkel kirjutas, et keskajal ja hiljem (kuni XIX sajandini) tegi sanitaarsuse poole püüdlemine tegelikult sanitaaroludele karuteene, sest levinud oli antiikaegne arusaam, et haigused levivad paha õhu kaudu [mida uskus muide veel Florence Nightingale, kuigi tema ajaks olid mikroobid juba avastatud]. Seega kui jäätmed ja fekaalid heideti jõkke (populaarseim kõrvaldusviis) või ladustati maa-alusesse jäätmekasti (mis alt otsast oli lahti ning mis asus sageli otsapidi põhjavees ja kaevu lähedal), oli see tolleaegsete arusaamade järgi igati tervislik, sest jäätmed ei olnud ju õhuga kokkupuutes. See, et samast võeti joogivett, ei läinud üldse korda. Ja sellel, et suremus linnades oli nii suur, et rahvaarv püsis tänu sisserändele maalt linna, arvati olevat muud põhjused.

Ükspäev sain teada Saksamaa T. linnakese võikast ajaloost, mida linn targu vaka all hoiab, nimelt sellest, et XVI sajandi lõpus muutus seal äkki ülipopulaarseks nõiajaht, nii et piiskopkonnas olnud koguni paar küla, kus jäi põletamata ainult üks naine. Nõidu leitud kõikvõimalikest ühiskonnakihtidest ning kui ülikooli rektor kutsus inimesi mõistusele, et jätke see lollus järele, siis leiti, et eks ka tema ole nõid, ja ka tema põletati tuleriidal. Kokku leidis oma tulise lõpu umbes kuue aasta jooksul 386 inimest, mis olevat suurim Euroopas rahuajal hukatud hulk inimesi. Nõiaks olemiseks piisas näiteks sellest, kui kõndida läbi linna ja mitte osata küsimise peale vastata, milleks. Huvitav on see, et nõiajaht tekkis alles vabama mõtlemise valguses, sest varem oli isegi nõiduse olemasolusse uskumine olnud ketserlus (seega ei olnud siis ka nõiajahti). Eestisse tõi nõiajahi, meenutagem, alles hea Rootsi aeg.

5.8.08

T, 757. päev: Splitters!

Hea, et tööl ei käida lühikestes pükstes, sest öösel on mu jala külge kleepunud Saksa veebiraamatupoe kuukiri ja trükivärv vahetanud asukohta. Seega on mu jala peal nüüd peegelkirjas osa kuukirja päisest [BÜCHER FILME M]USIK [MAIL:ORD]ER:K[AISER] ning selle kohal (paber oli minu suhtes tagurpidi) mingi esikaane väärilise raamatu reklaamist „nur 29.95”. See kiri nüüd lihtsalt püsib seal, kuni maha kulub.



Töölaual on läbi vaadata üpris lühike, kuid see-eest väga kehv tõlge. Kõige hirmsam on see, et tõlkija ei ole vahet teinud Euroopa Liidu Ülemkogul ja Euroopa Nõukogul. Nende vahe (inglise keeli vastavalt European Council ja Council of Europe) on küll nimetuse järgi pealtnäha sama napp kui ühingute Judean People's Front, Peoples' Front of Judea, Popular Front of Judea ja Judean Popular People's Front vahe, aga tegelikult on lugu hoopis selline, et esimene on Euroopa Liidu kõrge instants ja teine on iseseisev rahvusvaheline organisatsioon. Ning seda vahet võiks Euroopa Liidu asutuse dokumenti tõlkiv tõlkija (tõlkefirma) teada.

Pean selliseid apsakaid kriitilisteks vigadeks, mis näitavad, et tõlkija kas ei tea või mõtle või et – mis veel hullem – toimetaja ka ei tea ega mõtle või et – mis kõige hullem – toimetamist ja korrektuuri tegelikult üldse ei tehta, kuigi firma on kinnitanud, et teeb. Kriitiline viga on nii ränk, et ehkki tõlke nimetamisega puudulikuks kaasneb palju paberitööd, olen ma valmis ainuüksi ühe kriitilise vea pärast seda tegema. Konsulteerin kolleegidega, kellest üks on nõus, et ei kõlba, teine ei ole kindel.

4.8.08

E, 756. päev: Pappenheimer

Olen tööl varavalges, enne kaheksat, et valmis saada kella kümneks ülesantud töö. See edeneb tavatu aeglusega (sulapead, usaldus isik, kodusetöö vihikud), plaanin teha nii kaua, kui lubatakse. Kell 9.57 tuleb teade, et tähtaeg lükati edasi neljapäevani.

Aga ega ma istu jõude, mitte sugugi. Reedene eksitus selgub: küsiti vale töönumbri kohta. Õige töö tuleb kohe tuttav ette ja näen õuduseks, et toimetaja on sellest oma äranägemist mööda üle rullinud ja kõik parandused vigadeks nimetanud. Arvukatest parandustest ei ole ühtki, mida ka mina peaksin tingimata vajalikuks. Minu versioon oli lihtsalt parem ja ma oskan seda ka põhjendada paremini kui et „sõnaraamat ütleb” või et „see lähteteksti sõna on tõlkest puudu”, mis laadi parandused teksti nüüd ehivad. Tagasiside ruudu konstruktiivse osana raputan endale tuhka pähe, öeldes, et me bad, tekstis tõesti oli paar näpukat, ja panen ette, et sellele algajale toimetajale võidaks tutvustada tõlkimise algmeid, näiteks seda, et eri tõlkijad võivad kasutada eri sõnastust. Mööda külgi ei jookseks maha ka stiilitunnetuse harimine – mis on kirja-, mis argikeel; mis neutraalne kirjakeel, mis paberikeel; mis segane jahumine, mis tekstiselgus – aga see eeldab suurt lugemust, keelenõuannete läbitöötamist, kriitikameelt ja keeletunnetust, mida niisama kulbiga pähe ei pane.

Muidugi juhul, kui nimetatud tõlke on toimetanud ühe Eesti ministeeriumi teadaolev pahurlane, kellel tõlkijate mahategemine lausa ametiülesanne, siis ma üldse ei imesta.

Saan kell 14.34 toimetada 4 lk ühelauselisi segmente kella 15.00-ks. Jõudu mulle tööle.

Ei tea, kes on mul tööl ära murdnud saksa-eesti sõnastiku lk 48 nurga? Sellel lehel seisab, nagu märkan, sõna Arsch. Nagu muiste oli rahvusraamatukogu humanitaariasaali Wiedemannil [ma algul kirjutasin Weidemannil ja tundsin, et kuidagi valesti läks] lilla pliiatsiga kõikvõimalikud roppused alla joonitud. Ei tea, kas see on juhus, seisukohavõtt või hoopis allkiri?

(Ekspressi lugejad vahest mäletavad kunagi Kranaadis olnud Saksa-aegset pilti, kus sõdurid seisavad sildi Hier beginnt der Arsch der Welt! ees, selgituseta. Spetsialistid, kellega konsulteerisin, arvasid võttekoha olevat Lapimaa. Tegelikult oli see savine koht (nn Erika-Wiese ehk Kanarbikuniit) Volhovi lähedal, nagu kirjutab „Eesti idapataljonid idarindel”, mis nimetab sellele kohale lahingutes puujäänustele pritsinud savi tõttu antud hüüdnime Arsch der Welt, kuid ei maini seda silti.)

Bussiraamat (artiklikogumik Mensch und Umwelt im Mittelalter) mainib, et kui keskajal tegelesid linnades jäätmekäitlusega näiteks hauakaevajad ja timukad, siis Nürnbergis peeti sibisid auväärt käsitöölisteks ning XVI sajandi alguses oli selle ameti peal koguni üheksa meistrit. Sama artikkel mainib, et kuigi keskaja lõpupoole oli linnades olemas kanalisatsioon ja määrused regulaarselt tühjendada lampkaste, siis võib arvata, et kalliduse tõttu ulatus kanalisatsioon ainult parematesse linnajagudesse, ning arheoloogilised leiud näitavad, et lampkaste täideti järjest sajandeid (meenutagem näiteks Tartus leitud haruldast flööti). Samas raamatus on veel artikkel lampkastidest leitud ussimunadest eri ajal ja eri kohtades; luukerede järgi haiguste määramisele alusepanija artikkel ühe Taani kloostri (mille kaevas algselt lahti soovist otsida sealt keskaegseid pintsette) luukeredest, kus üks oli moonutatud ergotismist ehk kroonilisest tungalteramürgistusest (pilt oli teistsugune kui leepraga või luutuberkuloosiga skelettidel) ja kus ühele luutuberkuloosi põdenule oli lagunenud lülisambalülide asemel ülakeha kandmiseks paigaldatud ümber puusa raudvitsad; katkudest ja katku ülekandemehhanismidest; keskaegsest töökaitsest; keskaegsetest raiemäärustest jne palju põnevat.

Padjaraamatust Dornier Do 335 Arrow sain teada põneva avastuse, et sõjalõpu moondevärvid RLM 81 ja RLM 82 olid samad kui sõjaeelsed RLM 61 ja RLM 62. Eks RLM 81 ja 82 olemuse kohta ole küll murtud palju piikisid (piltidelt värvuste tõlgendamises olevat nii asjatundlikke seltsimehi, et suutvat mustvalge pildi järgi nimetada kasutatud värvitoonide numbreid). Samuti selle, et nime Pfeil pani lennukile Hitler isiklikult 26.3.1945 (nagu ka Ar 234 Blitz, Ta 152 Würger, He 162 Spatz, He 219 Uhu, Ju 188 Rächer, Ju 388 Störtebecker, Me 163 Komet, Me 262 Sturmvogel, Me 410 Hornisse) ning ei ole mingit kindlat märki, et seda nime (ja teisi samal ajal pandud nimesid) oleks sõja ajal tegelikult üldse kasutatud. (Kahtlemata oli poolteist kuud enne suurt lõppu just paras aeg hakata välja mõtlema uusi lennukinimesid... kuigi eks 3-meetrise rööpmelaiusega raudteed kavandatud suisa viimase hetkeni.)

3.8.08

P, 755. päev: vihmapüha

Täna ärgates meenub eilne plaan, et võinuks minna varavalges E-chi õhupallitamist vaatama. Vaen, kas minna või mitte minna. Ilm on vahelduv pilvitus, aga teada on, et see vaheldub ainult ühes suunas ja et õhtul hakkabki kallama. Skannin veel vanu paberpilte – juubelid, matused – ning kohatu öelda, aga ühtedel matustel oli kirikus selline suurepärane valgus, et ma oleks omakstest selles valguses kõik kaasasolnud filmid täis võtnud – aga siis poleks filmi peale üldse saanud episood, kuidas leinarongis parklast hauani hakkas helisema puusärgi järel kõndinud kirikuõpetaja põues mobiiltelefon, mis tegelikkuses siiski sai pildile sedavõrd, et kõigil on näod jahmunud, naised vaatavad kurjalt mehi (see oli ajal, mil mobiile oli peres vaid üks) ja jahmunud kirikuõpetaja on pugenud õlast saati põue; kahju, et videovõtet ei olnud, sest ta repliik sealt väljakougitud Nokia 5110-sse oli klassikaline „ma ei saa rääkida, mul on praegu matus, ma helistan sulle pärast tagasi”.

Siis veel vanu slaide (1995. a lennundusnäitus). Selleks ajaks sajab õues kohinal vihma ja õhupalliüritusele minek on seega välistatud. Uurin internetist, kas kuskil siinkandis on enne tuleva suve Pariisi lennundusnäitust tulemas mõni väiksem. Leian, et ainult viietunnise rongisõidu kaugusel on nädala pärast (Wings and Wheels); peaks sinna minema. Kui keegi kaasa tulla soovib (loe: küüti soovib pakkuda), siis pakun vastu oma seltsi. Loodan (ma väga loodan), et nädala pärast on samasugune ilm kui täna, siis ei ole rongides patisaksu (vt aastatagune lugu).

Üritan teha pilti vihmast, siis jääb vihm järele, kükitan hulga aja rõdul ja pildistan vihmamärgi ämblikuvõrke. Muidugi võiks ju nendele piltidele juurde luuletada, kuidas roomasin neli nädalat mööda sood, enne kui selle võrgu pildi sain, jt imelugusid – mis sunnib arvama, et vahest paljudel juhtudel see nii ongi, st võttekoha harukordsuse asi on juurde luuletatud, tegelikult on võttepaik tagahoovis (vrd vana hea sarja The Far Side (e k „Ääremail”) pilt, kuidas karu joob allikal, jahimees laseb karu maha ja laseb täis toppida ärvardavasse poosi; ega ka Aaviksoo karu ole täis topitud autoalusesse asendisse, nii et sama kehtib ka aastal 2008).

Vihma järel
Natuke ülevalgustatud Araneus quadratus
Zygiella x-notata võrgu keskosa serv

2.8.08

L, 754. päev: iga algus on raske

Olen pannud kella helisema kolmveerand kuueks, et läheks teeks päikesetõusul pilte. No kuulge... Vaatan aknast välja ja keeran teise külje.

Natuke rohkem hommiku poole käin uusi uiske proovimas, esialgu tagasihoidlikult, ülituttaval jalgrattateel maja vastas. Iga algus on raske! Esialgu kipun tasakaalu kaotama koguni suunas, mis seniste rulluiskudega (mõnel pool ka peenelt reasrulluskudeks nimetatud) igati turvaline, nimelt üle varvaste. Samamoodi vehin kätega, kui kand liiga äkki kohale jõuab, isegi kaks korda.

Kartsin, et uute uiskude suure laiuse tõttu on oht neid teineteise taha takerdada, aga seda siiski ei juhtu. Aga mure on hoopis teisal: et uutel uiskudel on sõltuv vedrustus ja seega mõningane rula-efekt, on väga raske hoida otsejoont. Selgub, et kui ma vasakut jalga suudan enam-vähem maapinnaga risti hoida, siis paremat mitte ja see uisk kipub sissepoole kaarduma. Edasiminek on vaevaline ja arvan targemaks otsa ringi keerata juba veepuhastusjaama lähima nurga juures. Tagasitee on õige pisut vähem vaevaline, võib-olla on see pisut allamäge. Komberdan üle laudadest jalakäijasilla ja allatulekul vaen, kus oleks õige koht käsipuust lahti lasta ja alla veereda – nendel uiskudel pidavat väidetavasti saama sõita ka mööda põikilaudisega teid ning kruusateed. No saabki, eriti allamäge. Ülesmäge korterini ma seniste oskustega veel igaks juhuks proovima ei hakka, pealegi kui asjapuud tõesti meenutavad väikesi vankreid, nagu näiteks üüritakse Tallinna loomaaias põngerjate vedamiseks (lugesin viimati seal muide sildilt „vanurite laenutus”, oleks äge teenus, miljon kasutust).

Niisiis, kola kotti, uisud näppu ja korterisse tagasi. Tõhus treenimisvahend igatahes, veerand tunniga higi lahti.

Poole ühe paiku asutan taas uksest välja, eelkõige uut kuupiletit ostma, millest mul on mälestus, et selle müügikoht postkontori platsi all on laupäeviti lahti kella üheni. Jõuan paar minutit enne nagu pangaröövel ja kuigi läbi klaasseinte kedagi ei paista, on uksel kiri, et kaheni, uksed avanevad ja küll tuleb ka teenindaja ning saan pileti. Jalutuskäigul pangaautomaadist tunnelisse trepi kaudu, kust ma varem kõndinud ei ole, leian ka postkontori tunnelist avaliku käimla, hea teada.

Seejärel suvalise bussiga jaama, jaamast tagasi Jaama tänava elektroonikapoodi, kus natuke uurin fotoprintereid (piltide säilitamine ainult elektroonilisel kujul on ühest küljest hirmus mugav, aga teisest küljest üldsegi mitte). Katsun peas ühitada valikut ja fotoajakirjades nähtud soovitusi. Tulen tulema.

Edasi põhjalikult toidupoes.

Õhtupoolikul on kavas minna E-chi linnakesse uudistama õhupallivõistlusi, aga ega ma viitsi. Skannin viimati kodust toodud paberpiltidelt neid pilte, mille negatiive mul enda käes ei ole (pulmad, juubelid ja matused).

Aga täiesti ilma pildistamata täna ka ei jää. Sobivaid modelle leidis öösel aknalt ja päeval laest (ning ärge küsige, mis kondiväänamist nõudis laes oleva ämbliku pildistamine, kui mul nurkpildiotsikut veel ei ole: ämblik oli, nagu öeldud, laes ja teravustamiseks pidi vaatama fotoka pildiotsikusse ehk seisma, pea kuklas, tooli peal, hoidma fotokat kulmu peal ning kõverdatud põlvede ja reielihastega muutma fotoka ja kogu enda kere kaugust ämblikust, millimeeterhaaval).

Äädikakärbes
Isane klaasiksääsk
7-jalane Zygiella x-notata