P, 348. päev: kohutav ja vapustav

Nüüd juhtus siis lõpuks ka minuga, et Blogger sõi postitamisel loo ära ja tunnise hoolsa töö vili haihtus. Ei suuda mina enam sama värvikalt kirjutada kui enne. Loodetavasti kallis lugeja andestab ja kujutab oma vaimusilmas värvid juurde.

Hommikul skannin vanu negatiive (1989. a sügis). Lõuna paiku uurin, kas ka pühapäeval viib mõni buss jaama. Kavas on taas käia C-x' alevis, eelkõige selle linnuses, kus tean olevat neli muuseumi: mänguasja-, maketi- ja sõjamuuseum ning püsiv fotonäitus.

Nagu sajuses C-x's selgub, olen maha jätnud sealkandi kaardi ja fotokaakud. Kaardita saan hakkama, aga vooluta fotokas ei tööta, nii et otsan putkast (mis imekombel on pühapäeval lahti) patareisid.

Linnuse eeshoovis tervitavad saabujaid Shermani tank ja PaK 43/41 tankitõrjesuurtükk. Mõlemad on üpris roostes, tank natuke vähem, suurtükk natuke rohkem. Seejärel suundun linnusehoovi.

Et maketimuuseum (siinmaa linnuste 1:100 maketid) on remondis ja mänguasjamuuseumi ma üles ei leia [hiljem leian, et see ei olegi linnuses], kõnnin üle vihmamärja hoovi keldrisse, kuhu on pugenud sõjamuuseum. Ootan keset Arumägesid asuvalt Arumägede lahingu muuseumilt paljutki.

Aga paraku on sõjamuuseum kole urgas, selles puudub suuremas ulatuses kui riiul või kapp süsteem ning peamiselt on väljas igasugu väikest pudipadi (igasugust kilakola ja algkoolilaste tehtud lennukimudeleid). Linnusekeldris piinati varem inimesi, nüüd siis muuseumi­külastajaid; eks seegi ole järjepidevus (nagu kunagi mõistsin Tallinnas Raevangla keldris fotonäitusel). Adun, et tank ja suurtükk on muuseumi parim osa.

Pahim ämber, mida sõja­muuseum teha võib, on ekspo­neerida kiivreid ja mundreid vanade poe­manne­keenide peal. Sellesse ämbrisse on see muuseum astunud iga jumala kui manne­keeniga. Kõigil (kõigil!) on silmad värvi­tud, enamikul särav­valged hambad irevil, mõnel on silmatorkavalt värvitud ka huuled. Üld­mulje on sama nagu "Allo Allo" esi­meses jaos, kus kohviku­pidaja René arvab leitnant Gruberi vastu­panu­liikujaks, aga Gruber saab küsi­musest valesti aru.

Kui te selles muuseumis käinud ei ole, siis võtke kuulda minu siirast soovitust: ärge minge!!

Seevastu fotonäitus on teine äärmus. Jutustab see inimkonnast, "Inimese perekond" on nimekski pandud. Koostati külma sõja ajal meenutuseks maailma rahvastele, et eri maade ja kultuuride inimesed on inimestena siiski kõik ühesugused. Näitus rändas mööda ilma ringi ja seda nägi miljoneid inimesi, kuni siis koostaja auks koostaja sünniriigile kingiti.

Kananahk tuleb ihule juba esimese pildi juures – ja neid vägevaid pilte on viissada. Ehkki ma ei ole kuigi emotsionaalne inimene, tuleb pilte vaadates liigutusest sageli nina nuusata ning kulminatsioonis võitlen iseendaga, et mitte päris pisaratesse puhkeda (mis kahtlemata jätaks muudele külastajatele palju elavama mälestuse kui näitus ise). Väljapaneku finaalile paistab aknast vahepeal väljatulnud päike peale ning juhuslikult löövad kirikukellad.

Elamus on kokkuvõttes vapustav. Ma ei oska ise teha head pilti, aga ma saan aru, mis on hea pilt. Neis viiesajas pildis on igaühel oma lugu ja määratu laeng.

Ostan muljeid pikendama näituse albumi ning kõnnin külmas jaamani, kus uudistan pool tundi ringi (saades teada näiteks selle, et tööpäeviti läheb jaamast umbes sada bussi ja pühapäeviti neli). Siis rongiga linna ja õnnekombel tuleb kohe 125. buss ning täpselt kell seitse (kuulen läbi vaikse õhtu, kuidas Kõrgmetsa kiriku kell lööb) astun korteri uksest sisse.

Õhtul tegelen maiste asjadega, eks lähene 31. märts ja vaja esitada tuludeklaratsioon.