Näen unes, et elan mingis suurlinnas ja lähen tööle rulluiskudel.
Akna taha lehise latva on tekkinud tuust, milles käib aeg-ajalt istumas harakas. Tore-tore, just akna taga, ei pea vaatamiseks isegi pead padjalt tõstma.
Kallid Eesti lugejad küllap käivad valimas, aga mina, kes ma olen juba eelhääletanud, käin hoopis uisutamas.
Ehk siis pärastlõunal kraamin uisud ja kaitsmed välja ning lähen vaatan, mida teeb jalgrattatee all jõe ääres. Tee on muutunud kitsamaks, keset teed on kuni puhastusjaamani plasttõkked, vasakul on autotee, paremal jalgratta-, jalg- ja rulluisutee. Viimane on kohati ainult napp meeter lai. Ilusa ilma tõttu on rahvast hulgi, nii et keskmine kiirus jääb kasinaks (sest peale valvsuse muu liikluse suhtes tuleb ka jälgida, et uisk ei satuks piirete alla ühel või kuivadesse lehtedesse teisel pool). Näen suhteliselt palju rulluisutajaid, ligemale kümmet. Jalakäijatest ja jalgratturitest möödumine on keerukas, esimesel kohtumisel laseb vastutulev jalgrattur samas mööda teise rulluisutaja ja jälgib selle möödasaamist sellise innuga, et sõidab mulle aeglaselt taskusse (st viimasel hetkel kargan teelt kõrvale, aga ta riivab taskut siiski). Kuni puhastusjaamani (mida ehitatakse ümber) on tee kitsas, edasi on märg ja oksaraagudega, siis on pool kilomeetrit suurepärast teed, siis veidi krobelist, mis kohati on kuiv, kohati märg. Pärastlõuna on hea aeg, sest siis ulatab päike kuivatama teed paremini.
Sõita on tore, sõidan kiirteesillast allavoolu veskini, siis tagasi ülesvoou sillast mööda Patagoonia-restoranini, siis uuesti veskini ja siis uuesti sillani, kokku 17,6 km (uisukogemus kokku on nüüd 198 km). Jaksu oleks sõita veelgi. Aega kulub umbes poolteist tundi, eks peamiselt seepärast, et kitsa või märja tee ja rahvarohkuse pärast saab õiged tuurid üles võtta ainult harva, ehkki pärast esimest viit kilomeetrit hakkavad uued laagrid õigesti lippama. Teine tore avastus on see, et fliis tõesti peab tuult, nagu lubatud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment