Leian matkajope taskust bussi jaoks kenasti peenraha. Loen bussis kodust viimati toodud Haruki Murakami novellikogu The Elephant Vanishes ja leian, et viimati loetud raamatutega on kõik suhteline: Vonnegut on tunduvalt parem kui Pratchett ja Murakami on tunduvalt parem kui Vonnegut.
Jõuan kohale kell 7.57. Saan tõlked peaaegu tähtajaks valmis; viimasel ülelugemisel avastan, et tõlkija on arvanud, et sõnad õhusõiduk ja lennuk on sünonüümid, kuigi tekst rääkis peale lennukite ka helikopteritest ja seal oli lennukeid endid mainitud ainult kaks korda.
Siis tuleb eesti kolleegidega töine kohtumine direktoriga (nagu kõik ülejäänud keelerühmad enne meid), kus ta selgitab, miks on keskastme juhid kasulikud (praegu umbes sajal tõlkijal keskastme juhte ei ole, on vaid osakonnajuhataja, kelle elu võib ette kujutada, näiteks kasvõi selles suhtes, et etteteatatud puudumiste jaoks peab loa andma tema). Istun näoga akna poole ja saan üle direktori vaadata välja, kus vahepeal askeldab puu otsas päikese käes leevikeste paar.
Siis söömas ja siis teine kohtumine direktoriga, seekord eilse peo järelarutelu. Oli jäänud mulje, et seal arutatakse ainult seda, kes kellele kui palju peab maksma, aga direktor vihjas keelerühmaga kohtumise lõpus, et toogu me eilsed ülejäägid kaasa, ta tahab pakkuda kommi juurde veini. Ja ülejäänud kartulisalat oli just hommikul ära söödud, sellest olevat nii vähe järel, et ma meenutan ukse taga oodates umbes samalaadset episoodi Mihhail Šolohhovi "Inimese saatusest", kus vangilaagri ülem kinkis peategelasest sõjavangile pätsi leiba ja tüki rasva, mille see siis oma seltsimeestega ära jagas, nii et kõik said tikutoosisuuruse tüki ja rasva nii natuke, et seda sai just huultele määrida. Eesti ülejääkidest leidub kohapeal külmikus ainult umbes 20 kirsstomatit. Leedulastel on kommid õnneks varnast võtta.
Arutletakse ka saadud kogemusi ja käiakse välja põnevaid ideid järgmise peo jaoks, nagu et sambasaal on ju ideaalne koht ümber samba ringmängude korraldamiseks või et suvel võiks toimuda meeste-naiste-laste-koertega grillipidu või et kunagi võiks keegi olla rahvariietes.
Ilm on soe, kevadine, päikseline, laulab metsvint. Asfaldi kutse on nii võimas, et uurin järele, mida teeb nädalavahetuse ilm. fallingrain.com-i järgi hakkab homme hommikul sadama, aga pühapäev peaks olemapäikseline.
Õhtul käin ostan omale uue kuukaardi, saades hakkama suisa prantsuse keeles. Nimelt leidsin, et kuna eri kuukaardid on eri värvi, on neid mugav küsida värvi järgi. Nii ma siis seekord ütlesingi, et le bleu, s'il vous plait. Ja sain õige kaardi.
Seejärel pärast puhkust esimest korda poodi, sest korteris pole nädalavahetuseks enam suurt midagi järel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment