L, 354. päev: hall

Kole pilves ilm. Külm ja kõle.

Skannin hommikul negatiive, päeval sõidan samasse pärakolkasse, kuhu eile ei jõudnud. Kogu see linnake on talveunes. Leian vajaliku koha (ja ka selle, kuidas sinna bussi"jaamast" pääseb), ent see on laupäeval tugevasti kinni. Näen mõnetise hämmastusega, et sellel alevil on keskajal olnud linnamüür (kaks poolikut torni on alles); ei mina mõista, kust neil selle ehitamiseks raha tuli. Või siis tõi veinikasvatamine nõnda palju sisse.

Siis tagasisõidul (sama bussijuht kui minnes) väisan Kirikmäe prismat, ostan enese harimiseks prantsuskeelse filmi Hibernatus, mida kunagi umbes 1978. aastal nägin kinos. Muidugi ma ei tea, mil ma selle vaatamiseks aega saan.

Maja fuajees on värvitud seinu, täiesti kuivamatu punase värviga [jah, muidugi mõista ma katsun järele!], ja keegi düsgraafik on kirjutanud sildi atension peintur fréche, mille keegi ninatark on ära parandanud ja juurde küsinud, kas mõeldi ikka seda, mida tema kirjutas.

Skannin korteris pilte edasi ja juhin kaugjuhtimise teel tuludeklaratsiooni esitamist. E-l õnnestub, mul mitte. Süsteem tahab mu käest andmeid, mida ütlevad paberid on Eestis ja mille esitamine maksuametniku kinnitusel (ütles reedel telefonis) ei ole kohustuslik – aga ilma nendeta ta edasi ei lähe ega deklaratsiooni esitada ei lase. Röösk.. Jääb pooleli. Tuleb suhelda kolleegidega. Viimases hädas saan esitada deklaratsiooni nädala lõpus ka paberil. E-maksuamet näitab, et riik on mult võtnud 1 (ühe) krooni tulumaksu liiga palju, aga ma seda tagasi ei saa, see jääb järgmiseks korraks seemneks.

Skannitud piltide seas on pildid ammu-ammu kolm päeva väldanud reisist väikesel aurulaeval. Et selle omanik on praeguseks manalamees, aga laeval on kultuuriväärtust ja see peaks alles olema, löön laeva nime Guuglisse ja loen, et vahepeal on laev ikka korralikult põhjas ära käinud! Isegi mitmekümneleheküljeline uurimisaruanne on Internetis üleval. Sellest saan teada, et laeva uputas karilejooksmise järel just samas kajutis lahti jäetud aken, mis oli selle koiku kohal, kust ma oma reisil pikutasin, ja omapärane ühendatud anumate süsteemis peldik, kust vesi kosena sisse voolas. Ja et uutele omanikele ei meeldi – täpselt nagu piilupart Donaldile – isegi ümber saarte kurve võtta, rääkimata kitsas faarvaatris pimedas ja udus sõites tulede süütamisest.