Hommikul töine siblimine (kolme töö tähtaeg, paarsada pisipudinat lõpetada), viimane tähtaeg on kell 12.00. Saan valmis, käin lõunal ja juhtub ime – ma ei saa tööd juurde. Teen ära ka seni järjekorras ootavad asjad ning kui ikka midagi ei tule, siis lahkun kell 16.30. Olen all kella juures kell 16.31 ja õnneks pole ma sugugi esimene, vaid suisa neljas.
Sõidan bussiga postkontorisse, kus ootab Amazonist tulnud pakk, ja seekord isegi jõuan (varem on juhtunud, et 45 minutiga ei jõua, sest postkontor pannakse kinni kell 17.15 ja E–N tohib kõige varem lahkuda kell 16.30).
Pakk korterisse, puhastan rulluisud ja vahetan kiirusanduri patarei. Selgub, et kiirusanduriga ratta telg on saladuslikul kombel jämenenud ega taha enam hästi laagrist välja mahtuda. Hulk aega pusin. Anduri kaane kruvid on veel miniatuursemad kui kellal ning kui ma lõpuks patarei vahetatud saan, meenub hetkeks kommentaar, mida austusega ütlesid tankimudelite ehitajad mu 1:560 mõõtkavas in action õhutõrjesuurtüki mudeli peale – et mind oleks hea panna punuma 1:35 mõõdus okastraati.
Siis uisurajale. Veeren paigast kell 18.19. Rada on täis oksaraage, kuigi tuult ega vihma pole olnud, rada on peaaegu täiesti kuiv (peale tõkkepuu ja veski vahelise lõigu, kus küllap on allikaid). Lõhn teatab, et oruperve põlde parasjagu väetatakse, sõnnikut on veetud kohati ka jalgrattateel, nagu võib arvata pudemetest. Marsruut on seekord lihtne, veskini (19 minutit) ja veski juurest tagasi sillani, kokku 7,8 km (43 minutit). Veski juures hakkab hämarduma ning et enne täheldasin parimal teelõigul, raiesmiku ääres enne tõkkepuud, mõnd oksaraagu, siis ma seda edasi-tagasi ei triigi, nagu algul plaan oli. Laagrid on hakanud väga vabalt lippama (tuleb meeles pidada, et jalga tuleb vahetada keskmiste rataste peal, mitte üle kanna – muidu võib käia istuli), aga õiget minekut ei ole, pühapäevane kiirrännak jaama annab veel natuke tunda. Umbes kilomeeter enne silda (hämara tõttu on kiirus väike, vahest 12 km/h) takerdub vasak jalg hooandmise lõpus tagasitõstmisel teel pikuti olnud ja sedasi märkamatuks jäänud oksarao taha ja käin täiesti õigesti maha, nagu raamatus, algul põlved, siis käelabad, siis küünarnukid, praktiliselt täiesti kaitsmete peale. Ajan end püsti ja sõidan lambivalgel aeglaselt sillani, kus korjan kodinad jalast-küljest ning kõnnin tagasi korterisse.
Õhtul vaatan muinasaegse Inglise naljasarja Not the Nine O'Clock News (1979–1982) paremiku I osa. See oli see sari, kus astusid esimest korda telepubliku ette koomikud Rowan Atkinson, Mel Smith ja Griff Rhys Jones ning praegune psühholoog Pamela Stephenson. Enamik plaadi asju on YouTube'ist ära nähtud, aga uuemal ajal seal neid enam ei ole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment