R, 353. päev: ajast ees

Vaidlus kolleegiga jätkub. Mina olevat talle oma arvamust peale surunud – no ei tea, kelle sõna lõpuks peale jäi! Mul on sellest täiesti siiber. Meenutan endamisi Tiibeti mõttetarga Milarepa lauluridu, mis Linnart Mälli eestinduses on sellised:

ilma mõnu ihkajad
tühja-tähja toimetavad
mina, rahuleidnu, vaatlen
ülalt, puhta kalju pealt

Peale selle (või tegelikult enne seda) suhtlen telefoni teel rohkem kui kogu selle aasta jooksul kokku. Näiteks maksuametiga, keda ma Eesti riigiasutusena sügavalt umbusaldan (isiklik arvamus).

Kiirustan lahkuma juba enne kella nelja (reedel tohib alates kella 15.15-st), kavas on jõuda enne kella 17-t riigi teise serva kohalikku turismiteabepunkti, kust mul on vaja nende kinkekaarti. Sobilik buss läheb kell 15.48. Torman majast välja kell 15.45 ja kell 15.46 olen JFK avenüü ääres, kus võin oma silmaga näha, et kuni kella 15.48-ni ei tule ühtki bussi. Bussipeatuse juures on toimunud autoõnnetus, kohal on politsei ja täpselt kell 15.48 saabub tõstuk, mis liikumatu auto ära viib. Pealetõstmine kestab ligi veerand tundi, mil liiklus seisab ja bussid ootavad rodus. Minu bussi mitte.

Ehk seega võib järeldada, et erandina siinmaa tavalisest praktikast, kus bussid on graafikust alati 5 min maas, on mu vajalik buss olnud graafikust seekord üle 2 minuti ees. Ootan järgmise bussi ära (selle number, nagu selgub, vaheldub), aga sõidan sellega ainult prismani, sest mõistan, et 17-ks ma kohale ei jõuaks. Plaanin minna kohale homme, et äkki on lahti (nagu linnas on).