Liiklus on umbes, tänavatel askeldavad lumelabidaga mehikesed, lumeräitsakaid langeb muudkui juurde ja juurde. Lõunaks on nii palju lund, et võiks korraldada lumesõja või ehitada lumememme. Sula muidugi ka sobivasti. Mul on täna kindad käes. Ja saatuse tahtel on Eestis, eriti Lõuna-Eestis lausa suveilm, päike särab ja sooja on 20 °C.Ükspäev, kui see praegune talv hakkas, vaatasin imestades, et küll on aga palju soomlasi siinkandis liikvel, kes lumesajus vihmavarjuga käivad, aga et täna kõnnib kunagine sloveeni toakaaslane B tähtsalt koosolekult naastes minu ees, samuti vihmavari pea kohal (väga kõrgel, sest B on üle kahe meetri pikk), siis hakkan aimama, et soomlased on Euroopa Liidus olnud juba nii kaua, et nende kombed on levinud ka süda-Europasse.
Ühesõnaga, kui ma 1-minutilise hilinemisega kell 9.31 NHE-majja jõuan (buss, kõlkapüks [vaatasin, jah, Saarestest], jõuab peatusse tavalise 9.20 asemel kell 9.28 ning jooksmine olnuks vääritu ja teeolusid arvestades suisa ohtlik), kohtan oma toa poole minnes mitut inimest, kes välisukse poole tormavad, et teatud toimetusliigi koosolek kell 9.30 JMO-majas. Niru, see läks mul suisa meelest; mul oli mälestus, et see algab kell 10.30. Mõtlen, et äkki on koosolekuid mitu tükki, vaja kalendrist järele vaadata.
No mõistagi kes arvab, et arvuti kohe esimese korraga käima läheb, see eksib! Selgub, et eile oli sulgemisel mingi viga tekkinud ning see teade oli öö läbi ees seisnud ja nüüd siis ei lülitu arvuti ei sisse ega välja. Surgin kõik nupud läbi, ei midagi! Hädaga helistan siis arvutitoesse, tuleb üks ititädi, poeb laua alla, vajutab voolulülitit (mida mina olin enne sõtkunud tulemuseta päris mitu korda) ja arvuti läheb käima. Vahest jäid mul õiged sõnad peale lugemata. Ja kalendrist näen, et algab (algas), jah, kell 9.30. Siis jalad selga ja JMO-sse.
Koosolek on huvitavam kui ma arvasin, ettekandja on inglane, on üsna lõbus. Teiselt poolt ei saa ta vist päris hästi aru, mida tõlkimine tähendab, et see ei ole ainult ühe keele sõna teise keele sõnaga asendamine.
Ja lund muudkui sajab ja sajab.
Õhtupoolikul kontrollin kolleegi meditsiinitõlget ja parandan seal mitmes kohas vormilisi asju. Viin paberid kolleegile ja siis algab elav arutelu, miks mu parandused kuuluvad kategooriasse "norimine" ja miks nii, nagu tema kirjutas, on ikka parem. Üritan oma seisukohti kaitsta järgmiste väidetega: a) sest nii on sisu poolest täpne; b) tõlkija ei tohiks sihilikult kirjutada asju, mida ta teab olevat vale (jutt oli sellest, kas at least 12 years of age tähendab eesti keeles ikka alates 12. eluaastast, minu arvamus on, et ei tähenda, sest 12. eluaasta on ajavahemik 11. ja 12. sünnipäeva vahel, millega kolleeg nõustub, kui toon analoogilise näite, et ega 1. eluaastal olev laps pole ju 1-aastane, vaid ikka alla 1 aasta); c) see on maailma nägemine nn inseneripilguga, kus asjad on eelkõige täpsed ja alles siis ilusad; ning d) ma olin omal ajal tehnikatekstide asjus vanemtoimetaja ning tean, mida teen. Argi-, kirja- ja oskuskeele eristamise vajaduseni ega ka vormilise tõlkijahariduse (ja seehulgas semestri meditsiinitõlke) mainimiseni ma õnneks ei jõua. Lõpuks nendin: "Tee, mida tahad!", sest ega ma sundida ju ei saa (errare humanum est perseverare diabolicum), ja taandun, jättes ta kirjutama meditsiiniteksti asemel ilukirjandust ehk protsendimärkide asemel lahtijutustusi, numbritena paistvaid käändelõppe ja miinusmärkide asemel sidekriipse.
Ja kogu see aeg, mil me nende vormiasjade üle vaidleme, hirnub läti kolleeg J oma laua taga naerda, vaadates liikuvaid pildikesi, kuidas kassid eri muusikastiilide järgi pead võngutavad, kõrvaklapid peas [vt video].
Kell pool viis leian kolmveerand kaks tulnud meili, mis erakordsete ilmaolude tõttu lubab lahkuda juba enne kella 16.30. Tegelikult lahkun tavalisel ajal. Satun bussipeatuses kokku soome kolleegi J-ga, pajatades talle tänaseid elamusi inseneripilgu selgitamise valdkonnas, ja siis tuleb kuidagi välja, et mu viimatiste tehnikaõpingute kõrvaleriala oli ehitusfüüsika ehk kuidas kulgeb ehitistes niiskus, ja tal on just sobivasti majakelder, kuhu vihmaga koguneb müstilisel kombel vett, et kas tõesti saab tulla läbi betooni. Kui betoon on poorne ja vastu maad ning niiskustõket ei ole, siis miks mitte, pakun. Naabril pidavat olema keldris vett umbes meeter ja see kinnitavat, et J kelder on siinmaa keskmisega võrreldes väga kuiv. J lubab, et kui ta ehitusfirmalt abi ei saa, kutsub mind vaatama (mu tagasiajamisest hoolimata, et ma ei ole aitamiseks pädev). Mõtlen, et vahest peaks lahendama probleemi siinmaa katoliiklikul kombel, palvetades üleujutamiste vastaste pühakute, näiteks püha Nepomuki poole. (Viimase kui ühtlasi sildade kaitsepühaku poole võiksid palvetada ka Saaremaa püsiühenduse pooldajad, äkki muudab isand Leedo meelt. Püha Nepomuki mälestuspäev on 16. mail.)
Pariisi platsil läheb J maha ning kougin kotist välja praeguse juturaamatu, mille lugemisel bussis on nii mõnigi kord kõrvalreisija seda ebaviisakalt üle mu õla uudistanud. Sellest on paar lehekülge veel jäänud ja need saavad mu peatuseks täpselt läbi.
No comments:
Post a Comment