Hommikul kallabki vihma. Kui keskpäeva paiku selgineb, uurin igaks juhuks järele, kas Befurti linnus, kuhu kavatsen täna matkata (õigemini alustada sealt matka, mis lõpeks riiklikus kolamuuseumis, et sealt vaadata, kas seal on äkki V-3 stendil kaart täpse asukohaga), on ikka lahti. No ja raamatus seisab, et avatakse alles 25. märtsil. Olen seega terve päeva toas ja skannin vanu negatiive. Muu hulgas saavad elektroonilisele kujule kooli inglise keele huviliste Riia-ekskursiooni pildid aastast 1987 ja kooli kadrikarnevali pildid, mille üks korraldajatest on ühel pildil selline, et ma saaks vast päris palju raha, kui ma selle Kroonikale maha müüks.
Teisipäeval algab uus sats prantsuse keelt (ehk "koolivaheaeg" saab läbi). Vaatan selle auks Prantsuse filmi Les Visiteurs, mida ma olen kunagi telekast osaliselt näinud. Peale selle, et film on peamiselt kerge ja lõbus komöödia (XII sajandi aadlik ja tema kannupoiss satuvad kogemata XX sajandisse), on selles näidatud ka tähelepanuväärseid üksikasju keskaja eluolust: kohe alguses on puitlinnus (kõik linnused ei olnud kivist), peategelase linnusel on kõigil tornidel puidust ulgehitised ning suhtumine metsa, seisusevahedesse, usku, sööki ja hügieeni on enam-vähem paigas (jätame kõrvale apsaka, et Jean Reno kehastatu hambad on alguses täiesti korras).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment