Olen jaamas sobivasti, aga selgub kaks asja. Esiteks kestavad ühes pisijaamas ikka veel remonditööd, mistõttu rongide sõiduplaan on veidi segamini. Teiseks on toimunud üks jaamavahe enne E. jaama, kus tuleb ümber istuda, õnnetus ja rongid selleni üldse ei sõida. Tabloo ütleb, et rongi asendavad bussid, aga mitte kuskil ei juhatata, mis või kus. Normaalses Kesk-Euroopa riigis, kus riigisisese ühistranspordi kandvaks jõuks on rong ja bussid sõidavad kaugematesse kolgastesse mitte pealinnast, vaid sõlmjaamadest, tekitab rongide käigustjätmine kaose... mida küll ei ole eriti märgata, sest autostumata inimesi on väga vähe. Nõnda teen ligi tunni aega parajaks ning siis otsustan bussi kasuks, mis sõidab otse soovitud kohta.
Veidi imelik on see, et maad on veidi pealt 30 kilomeetri, aga buss sõidab sinna 1 tund ja 22 minutit. Ja eks linnast välja jõudes selgu, et nii see ongi, "otse" ei ole just eriti tabav kirjeldus. Aga kuigi mul ei ole (jälle!) vahepealseid kaarte kaasas ja mul pole aimugi, kus me täpselt oleme, on künklik ja kohati lehtpuumetsane maastik tore. Buss sõidab läbi väikeste toredate külade ja seisab veidi ühes alevis, kus juht vahetub. Elamus oleks veelgi täiuslikum, kui bussis ei istuks tagapool kaht hiinlast kolme lapsega, kes näitavad, kui kõvasti nad kisada jaksavad. Ja bussi ülejäänud reisijad on apaatses seisundis, ei tee märkamagi.
Kahtlustan juba, et jälle läheb täide Murphy seadus ja ma pean seda kisa kannatama reisi lõpuni, ent siis juhtub pisike ime ja nad lähevad maha L. alevikus, mida troonib suur ja üpris lagunenud linnus (mille ühel rõdul ripub miskipärast Jaapani lipp, vahest justkui ette aimates kisavate hiina põngerjate invasiooni). Viimase 10 kilomeetri peale kulub alla veerand tunni.D. linnakeses tuleb sõita lõpp-peatusse, et sealt teada saada, millal lähevad bussid tagasi, kuigi see tähendab umbes kilomeetrist jalutuskäiku muuseumidesse, mida soovin külastada. Paberi toppimine saabastesse on aidanud, enam ei loksu ega hõõru. Kell on pool kaks ja linnake on väga unine (ilmselt on poed kella ühest kinni pandud).
Juba linna servas oli maantee ääres tervitanud silt, et selles linnas on National Museum of Military History ehk eesti keeles riiklik kolamuuseum. Linnaplaanil olev uhke hoone on tegelikult sopiline vana tehas (ja näiteks kemmerg on hoovi peal furgoonis).
Pärast pileti ostmist uurib kassatädi mult: "Und was ist Ihre Nationalität?"
Vastan: "Estnisch," ja näen, kuidas tädi maalib oma kladesse "Estnisch" ning tõmbab selle järele püstkriipsu. Tähendab, et olen täna muuseumis esimene eestlane; ei tea, palju eestlasi selles muuseumis üldse käib? Muud rahvast paistab täna küll olevat käinud rohkesti, uskumatult palju rohkem kui näiteks Saksamaal T. linnakese suures ja uhkes piiskopimuuseumis.
Tädi tahab mulle toppida veel kogu riigis kehtivat turistikaarti, millega saab igasse muuseumisse sisse ja päev otsa ringi sõita, aga et mul on päevapilet juba olemas, ei ole sellel enam mõtet. Siis saan kaasa masingiidi, millest, tuleb märkida, ei ole vähimatki kasu, sest esiteks on muuseumis kola pungil olevad ruumid täiesti suvalises järjekorras ja teiseks saab masingiidist teada peamiselt seda, kui pahad olid sakslased ja kui head olid ameeriklased, aga seda ma tean ise ja mind huvitaks näiteks see, miks üks või teine asi väljas on või mida ise peale vaadates ei märka.
Kassa on muuseumi suurimas saalis, kus seisavad suuremad sõidukid, mis mujale ruumidesse ei ole ära mahtunud (üks suurtükk ja tank, vist Bradley – most interesting exhibits are unlabelled, seisavad hoovis kah). Kohe nurga taga on Hetzer ja neljatorune Flak 38 varutorudega ja sõjaregi HS 1 ja 3,7 cm Pak 35/36 Stielgranate-ga ja hunnik laskemoonakaste ning igasugust muud kola ja mundris mannekeene, mis tõotavad lõbusaid leide, sest naeratavate poemannekeenide kasutamine muuseumites ei jäta paraku eriti tõsist muljet – nagu 1989. a Taanis, kus võõrustav pererahvas küsis mult pärast kohaliku muuseumi väisamist, mis mulle seal kõige rohkem meeldis, ja ma vastasin pikalt mõtlemata, et Taani vastupanuliikumise saal, see oli nii naljakas, mille peale tegi pererahvas suured silmad ja pereisa surus läbi hammaste, et mis seal siis nii naljakat oli, ja ma vastasin ausalt, et vaateaknamannekeenid sõjaaegsetes mundrites (seal oli paaril Saksa vormis sõduril nii lai ostke-Pomoriini-stiilis naeratus, et osa hammaste valgest värvist oli sattunud ka huultele); seepeale olid taanlased hulk aega vait ja siis küsis pereisa, et aga teil Eestis oli ju ka Saksa okupatsioon, mille peale ma vastasin, et oli jah, aga meil võeti sakslasi vastu lilledega, mispeale saabus umbes viis minutit väldanud piinlik, aga jäine vaikus, mille lahendas täpsustus, et mõeldagu selle peale, mis juhtus Eestis 1940–1941!
Järgmises kahes toas saab näha varustuse ja mannekeenidega dioraame, mida selles muuseumis on arvukalt. Neid lahutab külastajatest mitte klaassein, nagu tavaliselt, vaid toekas rinnakõrgune raudaed, millele saab fotoka toetada ja loomulikus valguses pilte teha. Dioraamid on (mannekeenide imelikke nägusid arvestamata) väga hästi tehtud ja kogu muuseumis on kraam salapärasel viisil tolmumata.
Neljandas toas on klaasi taga paras arsenal, küllap tonnide viisi püsse, kuulipildujaid, raketiheitjaid ja nende rakette. Kohe uksest vasakul on tankirusika kõik mudelid, sh Panzerschreck ja "ahjutoru"; ees paremal mitu jalaväeraketi Stuka zu Fuß mudelit. Paremas seinas on kuulipildujad ja linditäitmismasinad, uksest paremal püstolkuulipildujad ühes Sturmgewehr-i evolutsiooniga (enne kui seda hakkas oma nime all edasi arendama isand Kalašnikov).
Trepi ääres on kohalikud sõjaaegsed plakatid avalike hukkamiste kohta ning saab teada, et kohalik gauleiter (siinne ala kuulus 1940. aastast Suur-Saksamaa koosseisu) oli nime poolest umbes nagu Wilhelm Simon.
Edasi satun masendavasse saali, mis pühendatud Tambovi vangilaagrile, kus hoiti Saksa sõjaväes olnud ja sõjavangi sattunud prantslasi ja siinmaa kodanikke, kellelt paariaastase näljutamise järel väidetavalt küsiti, kas nad tahavad astuda de Gaulle'i väkke või Punaarmeesse. Peale narisid kujutava dioraami ja maketi, mida ma esialgu arvan kujutavat traataiastatud ja mitme koerakuudiga surnuaeda – aga mis plaaniga võrreldes osutub kujutavat kogu vangilaagrit, lihtsalt barakid ja traataed ei ole samas mõõtkavas – teevad selle saali eriti masendavaks paarkümmend suurt vesivärvipilti, mis kujutavad kohalike elanike sõjateed mobiliseerimisest kuni kojutulekuni ning mille kohta "naivistlik" öelda on äärmiselt naiivne ja ülepakutud. Saan aru, et asjaosalise enda joonistatud, aga ühest oleks täiesti piisanud, sest pildid on sellised, et nende servas võiks täies rahus seista Siim Susi, teine klass.
Ja edasi satun siinmaa sõdurite tänapäevast (st sõjajärgset) elu ja võitlusteed (NATO!) kirjeldavasse kahekordsesse saali. Nimelt on siinmaa ainus sõjaväeosa kohe D. linnakesest kirdes künka otsas. Ka siin on ohtralt dioraame – kümme, kui mu mälu ei peta – ja peale selle rohkesti mundris mannekeene küll ühe-, küll mitmekaupa. Mannekeenide näod, jah, on sellised, et naer tuleb peale, aga itsitada on kohatu; nii jääb pildistamata ka üks suurhertsogi auvahtkonna kapis seisev ekstravagantse käteasendiga naisohvitseri kujutav mannekeen (aga harjataoliste vuntsidega tseremooniameister ning vilenööridega, püstolkuulipildujaga ja ülitugevalt meigitud silmadega nais-julgeolekuülem saavad pildile siiski). Mõistatuslikkust õhkub dioraamist, mis kujutab kaht laua taga istuvat ja püsse puhastavat sõdurit (Meyerit ja Müllerit, ütlevad sildid rinnal), eriti nende malbest naeratusest ja ühe (Mülleri) looritatud pilgust, mis tuletab meelde seda karjala rahvalaulu, et nekrut on tore olla – argipäeval käime püssi laskmas ja pühapäeval antakse punane särk selga!
Trepist alla laskudes satun keldris pommitamise teemalisse tuppa, kus on paar USA pommi ja allakukkunud lennukite tükke (ent pommitamistest endist ei saa teada midagi, kuigi Suur-Saksamaa osana pidi vähemalt pealinna kaubajaam kõvasti pihta saama, mida ta ju saigi, ligi 200 inimest surma ka).
Selle kõrval on suur ja pime saal, millest enamiku hõivab suur talvine dioraam (varustust veetakse üle koheva lume paadiga) ja et selle tegelased on vaataja poole seljaga või kaugel, ei häiri ka imelikud näod. Selle vastas on üks USA roomikauto, mannekeenid sees. Järgmises toas on muu kilakola ja kolme dioraami seas väljas jupp mitmekümne meetri pikkust miinivälja puhastamisseadet, mida lükati tanki ees, ja dioraam "guljašikahuri" ehk Saksa välikatlaga. Kõrvaltoas on dioraam, mis kujutab Saksa sidepunkti, kus radistil on täpselt noore Lembit Ulfsaki nägu, ning vitriinis on väiksemat pudipadi ja veteranide annetatud suveniire, muuhulgas raamat Hitleri eksliibrisega.
Aga muuseum läheb edasi: mitte kuskilt ei saa aru, mis järjestuses peaks ruume läbima, et jutustus oleks ajalises järjekorras. Edasi (õigemini tagasi) on näiteks dioraam 7,5 cm Pak 40-ga in action, tankiruskikatega talvevarustuses jalgrattur, snaiper posti otsas ja tankitükke (et Arumägede operatsiooni lõpuosas lõppes sakslastel bensiin, jätsid nad oma masinad sageli maha ja taganesid jala, nõnda et siinkandis oli pärast sõda taolist vanametalli lademes); järgmises toas on dioraam sellest, kuidas 1944. aastal veetsid ameeriklased tänupüha siinmaal kalkunipraega (aga ilma taluhoovis passiva võika koera- ja kassitopiseta oleks see hulga parem). Ja edasi on tuba, kus ühes otsas on dioraam, kus on üks häbelikult naeratav binokliga sakslane ja teine, samuti naeratav, poetamas parajasti miini miinipilduja torusse, kuigi sellises asendis saaks ta miiniga kohe vastu kulmu ja naljal oleks lõpp. Samas toas on kappides väljas kõikvõimalikke sõjaaegseid granaate ja jalaväemiine (loodetavasti on nad kahjutuks tehtud – mitte nagu 1944. a pommitamise järel Helsingi Normaallütseumist leitud lõhkemata süütepomm, mis seisis enne kahjutuks tegemist mitukümmend aastat direktori kabinetis riiulil).
Viimases toas saab näha Saksa kolmemehe-kettsaagi terapikkusega umbes meeter (mark NSU), sõjaosaliste kõikvõimalikke kiivreid ning pudipadiartikleid nagu hambaharju, pardleid ja prille ning kust saab ühtlasi teada, et Saksa sõduri teatud kummitoote säilivusaeg avamata pakendis oli kolm aastat. Samas on veel üks väheütlev kahuridioraam ja suur kapp kõigi osapoolte meditsiinivarustusega.
Tagasi sissepääsusaali. Siin köidab tähepanu USA 2000-naelane (907 kg) lennupomm pealdisega Greetings to Adolf from 457th B.G., kus A-tähel on silmad, suu, tukk ja vuntsid, aga mis on jäänud kahjuks lõhkemata (ega ta muidu muuseumis oleks), ning USA neljatorune õhutõrjesuurtükk, mille esiosal on umbes samasugune maaling nagu Vabadussõja soomusautol Wanapagan.
Samas saalis on muu ohtra kilakola seas ka mõningaid haruldusi, nagu krüptimismasin Enigma ja V3-ks nimetatud kaugsuurtüki mürsk (sellel u 20 cm kaliibriga suurtükil oli liikumatu u 50 m pikkune toru, millel iga paari meetri takka lisalaengukambrid, mis kõik mürsule lisahoogu andsid). Saab teada, et siinmaa pealinna pommitati 1945. a kevadel V3-ga üsna mitut puhku ning ühel korral sai vähemalt neli inimest surma.
Omaette nurgake on Saksa ja USA järeletehtud sõdurihaud, nagu nad päriseltki olid tihti lausa kõrvuti. Aga muidu täidavad selle saali suurtükid, veoautod, maasturid, traktorid (RSO Steyr/Magirus), järelhaagised ja hobuveokid.
Muuseumist väljudes on õues päikesepaiste (ja silmad jäävad tuppa). Kell on kolm läbi ja nõnda ei jõua ma teistesse muuseumidesse nagu auto-, õlle- või mesindusmuuseumisse. Jäävad teiseks korraks. Buss läheb 16.13 ja plaanis on minna linnast lõunas künkanõlvale, kus on maantee servast tore vaade. Aga seal vaatan kella ja leian, et jõuaksin ka veidi kõrgemale, kust on veel parem vaade, ja kui ma juba seal olen, siis on sealt kiviga visata ka kohaliku põhivaatamisväärsuseni, Kuradialtarini.
Ronin aga mäkke, tõus on oodatust pikem ja higi võtab lahti. Tee on paksult täis omajagu libedaid puulehti (küllap sadas siingi eile äiksevihma). Kui olen üleval künkalael, täheldan, et see on tasane ja tore lehtpuumets, ent kaardi järgi peaks tee Kuradialtarini kulgema piki nõlva. Samas oli maanteelt juures raja otsas viit Kuradialtari poole ja rada kuskil oluliset ei hargnenud. Otsustan jalutada kohani, kus vaatamisväärsus peaks asuma (sest äkki on matkarada kaardile paar millimeetrit valesse kohta trükitud), ja kui seda seal ei ole, siis laskuda mööda jalgradu alla.
Oletuslikus kohas monumenti tõepoolest ei ole. Otsustan, et 16.13 bussi peale ma niikuinii enam ei jõua (kell on 15.50 ja tulek alt linnast kestis pool tundi) ning laskun ettevaatlikult mööda jalgrada nõlvast alla (olen orupõhjast arvestades roninud 110 m asemel 170 m). Kuigi puude küljes on tähiseid, et see on kohalik matkarada H (mida mu kaardil ei ole), on puulehed sellel nõnda puutumatu kihina, et inimese jalg ei ole sellel astunud hea hulk aega (jah, ka täna ei kohta ma teisi matkajaid).
Teerada jõuab uhke, kivipuruga kaetud matkateeni ja selle juures ongi Kuradialtar. Prantsuskeelne silt algab tõdemusega, et tegelikult on tegu rekonstruktsiooniga aastast 1892 (selgitamata, mis sai algsest monumendist, vast usupimedad lammutasid kuradikartuses igaks juhuks ära) ning et küllap oli tegu megaliitse hauakambriga. Muinasmälestis on umbes 5–6 m (9 kiviploki) kõrgune ja piki nõlva vaadatuna midagi kitsa värava taolist. Aga muinasmälestisest (eriti kui see on XIX saj rekonstruktsioon, mis siis, et algupärastest kividest) uhkem on vaade alla orgu D. linnakesele ühes selle õlletehasega ja teispool orgu kõrguvatele küngastele, eriti nõlval söövate lehmadega.
Otsustan laskuda alla orgu mitte mööda matkarada, vaid otse karjamaade vahelt mööda väikesi teid, ja see on hea valik, sest avaneb uusi toredaid vaateid. Mööda neid radu olnuks ka tõus muinasmälestiseni olnud palju selgem, aga see on tagantjärgi tarkus. Kui ühest lehmakarjast pilti teen, sõidab tagaplaanilt läbi buss, millele ma ennist plaanisin minna ja kuhu oleksin ka jõudnud, kui matkaradade hargnemiskohas oleks olnud teeviit.
All orus jõuan pool viis läbi raudteejaama ja näen sõiduplaanist, et järgmine buss pealinna läheb tõepoolest kell 17.13, aga see on samasugune ekskursioonibuss nagu see, millega ma ennist saabusin, sest jõuab kohale alles kell 18.33. Otsustan minna rongiga E. linnakesse (5 minutit) ja sealt vaadata, kuidas edasi saab.
Seega kell 16.58 olengi E-s ja ronin tunneli kaudu jaamahoone ette (ja tunnen trepist laskudes, kuidas vasaku saapa kanda kaitsev paberitopp libiseb talla alla). Loen sealt, et rong tagasi pealinna väljub teelt nr 1 (jaamas on teed järjestuses 2, 1 ja 3), perroonil ootab lootustäratavalt palju inimesi, ju siis rongid jälle sõidavad. Ronin tunneli kaudu tagasi perroonile nr 1. Ja kui seal olen, öeldakse, et rong läheb teelt nr 2, jaamahoone eest, nii et tuleb veel kord kobida tunnelist läbi (ikka pundar paberit talla all). Rong tulebki ja on kiirrong, mis viib vähem kui poole tunniga kohale. Nii et olen pealinna raudteejaamas kohal umbes 17.50, mis on ligi kolmveerand tundi varem kui bussiga oleks jõudnud. Tore.
Korteris uurin kohemaid kaardilt järele, mis asulatest ma päeval läbi sõitsin. Üldiselt leian ma nad üles, kuigi täpses marsruudis ei saa kindel olla, sest oli pilves ja suunast ei saanud paiguti aru.
No comments:
Post a Comment