T, 81. päev: labürint

Prantsuse keel toimub tavalise klassi asemel 115. klassis WAG-maja keldris, mis on õudne labürint. Ühtki silti ei ole (või õigemini on, aga nendel on suurim klassinumber 113). Evakueerimisplaanilt ei saa ka midagi aru, sest sellel puuduvad klassinumbrid ja märge, mis pidi see on ja kus plaan asub. Ilmselt me kõik eksleme, enne kui õigesse kohta satume. Tagatipuks on õpetaja eelmine kord öelnud klassinumbri valesti ja nädala sees tuli meil parandusega, aga ega seal siis kirjas olnud, et vaadake numbrit hoolega.

Võib-olla oleks siin sobilik kirjeldada prantsuse keele rühma FR 1D. Nagu number ütleb, on tegu algajate rühmaga, ehkki mõni hilisem liituja on olnud suuteline õpetajaga lobisema. Seltskond on kirju, peamiselt nn uutest liikmesriikidest (kus prantsuse keel ei ole ilmselt kuigi populaarne võõrkeel). On türklane (48), kaks poolakat (45 ja 26, ühe liignimes on muude keelte mõttes ainult kaas- ja sulghäälikud, nii et esimeses tunnis õpetaja eraldi küsis, kuidas seda loetakse), soomlane (41, kes kipub lugema kõike nii, nagu see oleks soome keeles), itallaane (35), kaks ungarlast (25 ja 27), Austria passiga Slovakkia ungarlane (53), leedukas (25), lätlane (28), rumeenlane (25) ja sloveen (26). Vanused on meeles seepärast, et väga sageli teeme harjutust, kus me end tutvustame, ja seal on vanus sees. (Viimasel ajal oleme mitu korda jutustanud, mis kell me ärkame ja mida päeva jooksul teeme.) Õpetaja jagab juhatusi ja seletusi peamiselt prantsuse keeles, vahel harva öeldes midagi ka inglise keeles, nii et sõnastikku on alati hea käepärast hoida.

Tunni lõpus on jutt sellest, mis kellelegi meeldib ja mis mitte, mainitakse muusikat ja paari pilli ning siis tuleb jutuks miljonite prantsuse vanurite lemmikmäng petanque; keegi ei saa aru, mis see on, õpetaja püüab seletada, nagu jaksab, ja siis lätlane küsib, kas see on ka mõni pill.

JMO-majas söömas ja siis tööle. Sageli on nii, et tulen esmaspäeval prantsuse keelest ja lõunalt kella ühe paiku tagasi ja kella kolmeks on midagi üles antud. Seekord õnneks mitte. Töö tuleb alles hiljem ja see tuleb teha eraldi tõlkeruumis korrusel miinus neli.

Aga laua peal on silt, et toanaaber, keda viimati nägin lihavõttepuhkuste tõttu aprilli alguses, jääb pikemaks ajaks haiguspuhkusele. See tähendab, et olen jälle toas üksi; 12 siinoldud nädalast olen olnud üksi kokku 7.

Filmivõttefurgoonil on vana silt Hobbs tagasi. Näen P. platsil bussiaknast, kuidas laternapostile laskub harakas, seal ringi vahib ja siis äärmise puu võrasse sukeldub: seal ongi harakapesa (vt 3. IV), kus harakas istub, saba üle ääre.

Buss viib ometi jälle toidupoodi.