N, 4405. päev: täitsa uskumatu lugu

Hommikul postkontoris. Olen bussis teel tööle, kui helistab väikeloomakrematoorium, selguse huvides luban neile meilida. Keeran paki põiki sülle, kirjutan sellel. Alles prantsuse keelde minnes selgub, et mütsi enam ei ole. Saadan bussist ühistranspordikeskusele meili, et müts kadunud.

Prantsuse keele eksami tulemused. Hoone ümber rohutirtsud. 

Lõpeb tavalisest varem ja mõtlen, et lähen õige töölt läbi. Töölt kodu poole sõites juhtub tulema sama numbriga buss kui hommikul. Mõtlen, et ega see tükki küljest võta, kui lähen istun samasse kohta kui hommikul ja vaatan tooli alla. Aga tooli alla vaadata ei ole vaja, sest – müts ootab tooli peal!!! Kasvõi hõiska üle bussi, et see on minu müts, hommikul kaotasin, ma ei omasta siin võõrast vara ega midagi. Kodus müts pesumasinasse ja pärast vildikaga nimi + telefoninumber sisse.

* * *

Prantsuse keeles saab teada:

• 14. VII (la fête de la fédération) on rahvuspüha alates 1790.
• Varennes: Metzi-Pariisi kiirtee ääres on suur silt, kus Louis XVI revolutsiooni ajal end varjas. Tunti ära nii, et maksis kõrtsmikule rahaga, millel oli enda pilt.
• Juhiloa teoreetiline eksam kehtib 6 a, varem 2 a.
• Nancy ooper on kliimaseadmeta.
• Sõidukiteta saar Kreekas: Hydra (eeslid). 2000 el, 6000 turisti. Seadusega lubatud ainsad autod on prügiautod.
• Nazaré (Portugal): väga kõrged murdlained.

L, 4400. päev: kuum

Ilgelt palav. Troopikamütsi kõrvad lähevad päikses kuumaks.

Söömas, uus kaubanduskeskus, matkapood, tohutu toidupood, seal seisab mahlariiuli ees ja päratu ostukäru taga keegi, kes meid vahib – see on kunagine saksa kirjanduse õpetaja. Rõõmus taaskohtumine.

Üldiselt on see pood nii suur, et seal võiks sõita rong. Google küsib, mida arvan. Ütlen siis ausalt, et klientidel veab, sest korrus kõrgemal müüakse matkatarbeid.

N, 4384. päev: neljapäev

Prantsuse keel, pärast maksimarketi tööstuskaupade osakonnas.

Prantsuse keeles saab täna teada, et

• une péniche – lameda põhjaga jõepaat, paadimees oli triibulise särgi ja punase rätiga, ameeriklased nägid neid Pariisis palju, tekkis stereotüüp 
• hobuseliha: XIX saj oli Pariisis väga palju hobuseid, lõpnute äraviimine oli kallis, liha tohtis ise süüa
• Asterixi ja Obelixi joonistaja on itaallane, stsenarist poolakas
• Prantsusmaal oli giljotiin kasutusel kuni 1981
• Prantsusmaa andis Esimeses maailmasõjas enda poolel sõdinud välismaalastele kodakondsuse
• Marie Curie ajal sai prantslasega abielludes naine mehe kodakondsuse
• Sarkozy emapoolne vanaisa immigreerus Prantsusmaale Salonikist Hispaania kodakondsusega, S. prantsuse vanaema abiellus temaga, sai hispaanlaseks
• Prantsusmaa on maailmas 2. relvaeksportija

N, 4330. päev: 4. puhkusepäev

Loomaarst, teine vereproov, vähkreme laual kolmekesi 25 minutit, kus palju ei puudu, et nõel oleks tsusatud minu kätte, ja millest viimased 10’ tunnen üha tugevnevat seljavalu. Koer koju, poodi (kirjatarvetes on mullikilet kümme ja sada korda suuremas pakendis kui mul vaja; toidupood), bussiga tagasi, prantsuse keele kodutöö. Jaamast võileib, prantsuse keelde.

Nädala ülevaade jõuab riburada mööda kohalolijaid pooleni, kui jutt satub Prantsuse sõjaväe ja selle välismaiste sõjaväebaaside peale, õpetaja ilmutab teemast erakordset asjatundlikkust ja edasi läheb nii nagu õp P. tunnis, kui õp P. hakkas meenutama tudengiaega, ainult et koolitund oli 45’, ent pr k õpetaja räägib Djiboutist 1½ h (saame teada olulisi punkte tema eluloost, nagu et tegi magistritöö somaali keelest ja sattus D-sse pr k õpetajaks ning elas seal 3 a, mees oli seal Pr sõjaväelane, tulid pärast D iseseisvumist 1996 ära). Üsna kõvasti meenutab kooliaega ka ses suhtes, nagu kui kellegi õpetaja tuttav oli käinud Kamtšatkal või Vietnamis või Tasmaanias ja näitas sellest slaide.

N, 4323. päev: neljapäev

Pärastlõunal prantsuse keel. Saab teada väljendi manger sur le pouce ‘sööma mujal kui restoranis, nt lõunaks võileiba’.

Buss töölt sinna 39 minutit, sealt koju 45.

N, 4309. päev: buss paraneb

Prantsuse keelde, kuhu on vähemalt 40 minutit tihedat bussiga sõitmist (õnneks peaaegu uksest ukseni). Aga pärast esimest äkilist parempööret (kitsale Küüditamise tänavale, ma’p tea, kes Jaan Tatikas pani sealt sõitma pikad lõõtsbussid, mis ei keera mäepoolsel ristmikul hästi välja) sureb bussi mootor välja ja pärast mõnd katset teatab bussijuht, et buss katki, minge ära. Sajab, inimesed avavad vihmavarjud ja kõmbivad lähimasse peatusse. Aga see on väikese raudteejaama vastas, vaatan, kas tuleb äkki rongi enne järgmist bussi 10 minuti pärast. Tulebki, minuti pärast, nii et lähen peatuse pearaudteejaama rongiga ning viie minuti pärast jaama ees bussipeatuses näen, et tuleb minu buss. Sisenedes selgub, et katki läinud bussil on nüüd parem – samad sõitjad ja buss on ka sama.

N, 4295. päev: aur ja puur

Algul satun 1½ km (3 bussipeatust) valesse majja, siis otsin klassi nagu Schotti õiget kontorit (siin, 0:41–1:30). Toredaks üllatuseks selgub, et prantsuse keele õps on sama tore õps kui sügisel 2017 ja veel kohe (tänu koduste raamatute andmebaasile telefonis), et õpik mul juba on, ei pea ostma ega midagi (need, kes lähevad poodi ostma, pettuvad, sest poes seda ei ole; nad peavad tellima Amazonist ja see ei jõua järgmiseks tunniks kohale).

Tartus olla linnavolikogus lollakas, kes must valgel arvab sealses lehes, et puidu põlemisel tekib ainult veeaur. See, et kogu muu ta jutt üritab tõestada, kui kasulik on ahiküte linlaste tervisele, ei ole selle pöördelise keemiaavastuse kõrval kärbsemustki.

Ehitan helisalvestile tuulekindlat puuri. Kunstkarusnaha asemel on karvane põrandalapp ja puuri sõrestik oli varem ½-liitrine mustikapurk. Lõikan selle seina ja otsa augud – seina ehk ümber jäävad põhja kandma alla 1 cm laiused ja nii 5 cm pikad, M-asetusega ribad, mida tugevdan kangasteibiga. Põhja – mille ümber on kummirõngaga põhjakate – tugevdan klaaskiudteibiga, et see mõneti taluks ka survet. Helisalvestit hoiavad kohal vahtkummist käsnad, eeldatavasti saab puuriga salvestit hoida käes. Selgub, et kuigi interneti andmetel on PET-plasti liimida keeruline, liimib käsnad purgi külge suurepäraselt kontaktliim. Aukude suurust proovin sellega, kas kõrva juures kostab purgist enam „merekohinat”. Purk on nii suur, et salvesti mikrofonid vaatavad mitte läbi purgi põhja, vaid läbi külje (mis eeldatavasti vähendab peegeldusi põhja servast ja suudme juurest, kus purgi materjal on pideva rõngana). Külge katab, nagu öeldud, põrandalapp (Kärcher), selle takjariba kinnitub kolmele tükile takjateibile. Põhja katab üks kiht pabertaskurätti (kohal kummirõngaga). Tagant on puur lahti, aga salvestit alt ja küljelt toetavate käsnade tõttu on vaba ruumi vähe. Salvestit toetab käsn alt kogu ja pealt nii ⅓ laiuses – pealmine käsn läheb üle ekraani, jättes küljed vabaks, nii et on näha, kas salvestab, ja võtteaeg.

Katsetan rõdul (puuriga; vahtkummiga; ilma; puuriga statiivilt), sajab vihma, tuult ei ole. Vihmatilgad vastu puuri kostavad.

K, 4294. päev: keeletund jätkub

Kui arvutus on õige, olen tänaseks elanud kauem kui ükski teadaolev meesliinis eellane.

Homme algab jälle keeletunni-orjus (see on kohustuslik ja miskipärast ainult see va prantsuse keel; aasta tagasi sain ära ettekäändega, et olen haige ja ei jaksa, sügisel sama jätkuga, et pean koguma jõudu, aga nüüd ei aita enam midagi; vast visatakse välja või viiakse alamale kursusele kui see, mis jäi aasta tagasi pooleli). Kombekohaselt toimub see linna teises otsas, nii et neljapäeviti jään lõunata, sest aeg kulub sõidule.

Õhtul 18°, kaelas on villane sall.

N, 4147. päev: koolitus

Koolitusele minek kestab arvatust tunni rohkem (arvasin 20 min, kestis 1 h 20 min; juhatatud uksest ma sisse ei pääse, tuleb minna kolmveerandtingi ümber hiigelhoone, ligi kilomeeter). See-eest olen enne II poole algust kohal ligi tunni varem, loen (The Zanerian Manual of Alphabets and Engrossing, 1924).

Esineja on üks neist, keda pean oma ametiteel tähtsaimaiks õpetajaiks, aga enamik publikumi on vanast sõnatõlkijate ja -kummardajate hõimust. Tore on kuulda mõistuse häält tavalise mis-sõna-ma-siia-pean-panema-suhtumise sekka.

* * *

Krt, ega ma aru saa, kas tänaval on ees päikse- või tavalised prillid; tervitan pärast koolitust bussipeatuses endist sõbralikku kolleegi ja mõtlen, et on aga uues töökohas ülbeks läinud.

* * *

Algab antibiootikumi võtmine. Ei saa aru, kuidas peab võtma: 200 mg/d küll, aga kas 1 × 2 tbl või 2 × 1 tbl? Võtma peab pärast sööki, mis üldiselt pärsib õhtuse tableti ajastamist (sest ega me kella järgi söö).

T, 4137. päev: infektsionist

Täna jõuab lõpuks kätte käik infektsionisti juurde. Siinkandi parimas (kuigi mitte suurimas) haigemajas on reisimeditsiini osakond, seal töötavad ka siinkandi umbes kaks infektsionisti. Mul on ühe juurde suunamine.

Algul ehmatan, sest ootetoas on 18 inimest, aga selgub, et teisel pool on neuroloogia registratuur, enamik on sinna. Ühe vana patsiendi tütar räägib kellegagi üle toa (vähemalt enda ettekujutuses), pool tundi, pidanuksin salvestama ja kasutama õppematerjalina. Hea, et mul on puhkus ega pea kiirustama tagasi tööle.

Selgub, et see ei ole päris sama infektsionist, kelle juurde mind suunati ja kelle jaoks aeg kokku lepiti; ta sedastab, et mul kahtlustatava haiguse nähte ei ole, aga tellib põhjalikuma vereanalüüsi, mida kohe ka võetakse. Ma muidugi ei tea, kus täpselt, mõlemad küsitud eeldavad, et ma pean teadma seda ise. Aga nagu igas haiglas, on seinal üksikasjalikud seletused ja nooled.

Siis koos sööma, siis korraks töölt läbi: nädala lõpuni saab registeerida end prantsuse keele kursusele. Selgub muidugi, et ohoh, registreeruda saab ainult see, kes eelregistreerus juunis; ma olin siis kas haige või jäi eelregistreerimine muidu märkamata, seega ma nüüd registreeruda ei saa ja prantsuse keel jääb mul sügisel olemata. Teisalt peaks eelmise aasta tasemeeksam nüüd varsti aeguma, mis tähendab, et ma pean tegema kevadel uue ja võib juhtuda, et satun veel alamale tasemele kui seni, võib-olla isegi subjunktiivieelsele tasemele – tore.

L, 4064. päev: laat, Spider, suur kontsert

Peaks kirjutama kursusele lõppsõna, aga ei viitsi.

Kuum.

Koos eile saabunud külalistega Paunvere väljanäitus. Mul ilmnevad minnes (asendusbuss + rong) mõningad pahaduse tundemärgid, aga kohapeal manustan pudeli külma vett ja ostan mütsi, pärast mida olemine leebub. Teistest varem linna tagasi, E soovitusel 50 min enne rongi, ise oleksin hakanud tulema 30 min enne, jaamani läheb platsilt 35 min. Asendusbussi ei mahu, ootan 15 min järgmist. Linnas raamatupoes, siis astronautide üritus. 10 minutiga on elu viies* autogramm käes ja sõidan koju. Koerad, pood.

1. Erki Nool juhuslikult mingil laadal, autogramm on raamatus „Naised Vabadussõjas” (ärge naerge midagi, teised kaks selt ürituselt ostetud raamatud olid Kiviräha naljalugude väike kogumik „Kalevipoeg” ja Alfred „Voldemari venna” Waga „Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg”).
2. Arvo Pärt juhuslikult mingi suvalise kontserdi publikus (märkasin esimese poole peal ridade vahelt, vaheajal läksin kärmesti juurde, autogrammiga kavaleht on kadunud).
3. Rein Zobel vanalinna päevade Müürivahe tänava ekskursioonil. Kolm tundi, tassisin kaasas tema raamatut „Tallinna keskaegsed kindlustused” (mida koer siis ei olnud veel nurgast närinud). Rääkimise hetk tuli alles pärast ekskursiooni lõppu, Zobelil oli hea meel.
4. Tudengiaegne sõber tema mälestustesse, mille oma eksemplari kirjutasin pliiatsiga perekonnanimed juurde.
5. Rusty Schweikart raamatusse Moon Lander (Thomas S. Kelly mälestused). Seekord oligi üritus korraldatud autogrammide andmise üritusena, astronaudid istusid kõik kenasti reas laudade taga. Olin kohal kohe alguses, kui astronaudid alles kõndisid ringi. Sattusin õigel ajal õigesse kohta, olin R. Schw. sabas kolmas. Mina: Could I get your autograph related to your previous capacity, please. R. Schw. (näeb raamatu pealkirja): But I didn’t land! Mina: But you were the pilot of the Spider! (R. Schw. itsitab, küsib järele, kuidas mu nime kirjutatakse, ja kirjutab.) Nüüd on peaasi, et ma raamatuid segi ei ajaks, mul on neid raamatuid kaks, teine on tööl kapis, kunagi oli plaan kinkida see itiosakonnale seoses ühe suure süsteemi valmimisega, et vaadake, on lahendatud veel keerukamaid asju, aga on üle andmata senini. Julgen väita, et Apollo Kuu-moodul oli oma ajal keerukaim kunagi ehitatud masin ja esimene mehitatud kosmoses lennanud eksemplar (Apollo 9, LM-3) oli pärisnimega (raadiokutsung) Spider (ämblik) ning Schweikart oli formaalselt selle piloot (Kuu-mooduli piloot oli küll rohkem pardainsener, juhtis neid komandör, ainult Al Bean (Apollo 12 LMP) olla mõneks minutiks saanud Kuult stardi järel Kuu taga komandörilt proovida, mis tunne on (Kuu taga sellepärast, et Maal saadaks asjast teada alles tagantjärele). Peale selle oli Schweikart esimene, kes seisis uues Apollo skafandris lahtise luugi vahel avakosmoses.

Õhtupoolikul jalutus vallakeskuse pargis; näitame silda, mille alt meid vaatasid nädal tagasi väga suured kalad.  Mõtlen vist välja, mis korrusel elab naabermaja poolakas: kui pargi poole kõnnime, kostab aknast pahinat, nagu keegi praeks või dušitaks; ainus aken on lahti 2. korrusel; pool tundi hiljem tuleb ta meie peatusest bussi peale ja suundub samuti suure vabaõhukontserdi poole. Olin varem arvanud, et ta elab 3. korrusel: ilusamad kardinad, orhidee aknal.

Linnapargis on kohaliku sümfooniaorkestri ja Läti ooperidiiva E.G. suur, kahe poolega vabaõhukontsert. Binoklit kaasas ei ole (kui selle peale tulen, järgneb muidugi kohe vana nali, kuidas võinuks kaasa võtta astronoomilise binokli, 3 kg, 40 cm pikk, klaasid nagu alustassid); tooli, sööki-jooki ka mitte. Toole ja sööke-jooke inimestel on, binokleid mitte.

Istutakse murul või seistakse kuluaarides, nagu n-ö kurt vanamees, kes filharmoonia parimatel kontsertidel istub alati esimese rea keskel. Siin-seal on eemal tuttavaid nägusid – üks töökaaslane, üks matkakaaslane aastast 2009, mil eesti selts korraldas veel matku, ja üks, kes, kui viimati hambaarsti juurde sõitsin, istus bussis minu ees.

I poole järel on raske murult püsti saada, lohutan, et ei ole viga midagi, vanadekodu on kohe üle tänava. Kaks ratastel kemmergut on, stiilis, et selga näeb igaüks, kes juhtub sealt linnaosast läbi minema.

Kontserdil on veidi mürtsutav võimendus, ekraan ja algeline režii, pärast pimedas ka mõningane valguskunst (mustrid pargipuudel).

K, 4054. päev: kursus lõppemas

Tööl, lõunal hambaarst.

* * *

Mõtled, et teed hästi, ja jätad kursuse lõpust asju ajapuudusel ära, aga ikka leidub keegi, kellele see ei meeldi.

P, 4044. päev: pühapäev

Teen päev läbi kursuse kirjatükka, nii et õhtuks on kaunis paha.

Panen arvuti kinni ja ennäe: läheb paremaks. Isegi söögiisu hakkab tulema tagasi (mitte küll täielikult; unustasin hommikul võtta isu tõstvaid kapsleid, millesse mul küll suurt usku ei ole, aga alati on hea asi ajada millegi kaela, eks ole).

Päeval äike, üks kord jube ragin jõeoru vastaspervel.

Leian, et seoses 29.5.2017 hävinud kõvakettaga ja sellega, et varasemal täielikul varundusel 31.12.2014 ei olnud sügise 2014 kursuse materjale, sest kursus siis veel kestis, ja uuemad asjad reisikettal algavad kevadest 2015, on sügise 2014 asjad kadunud (peale laekunud toore teksti, mis oli alles mujal).

* * *

Saan läbi aastaraamatu „Arheoloogilised välitööd Eestis 2015”. Varem oli AVE kirjutet enam-vähem korralikus eesti keeles ja ainult resümeed olid halvas inglise keeles; nüüd on vastupidi, ainult eestikeelsed kokkuvõtted on enam-vähem korralikus keeles. Ei noh, ajaloolased võiksid teada, et mullatööd ei ole sõnasõnaline earthworks, mis tähendab hoopis pinnasest kaitsevalli.

* * *

Leian üles surnuaia, kuhu on maetud isapoolne vanaisa. Selle leidmislugu on taoline, et sugupuuhuvi tekkides 2000. a paiku kirjutasin Kotlase koduloolastele (ühingule Sovest, peaks tegutsema seniajani) ja küsisin, kuhu sealsetes sunnitöölaagrites surnud maeti. Sain vastuses koguni mälestusi vanadaamilt, kes oli töötanud sealses haiglas ja kes mäletas seal talvel 1941/42 olnud kõhutüüfuses eestlasi. Sain ka kaks skannitud fotot, millel ühel ühishaudadega surnuaia üldvaade ja teisel mälestuskivi (1998 avati memoriaal). No ja need fotod leidusid ükspäev suht juhuslikult vanast arhiivimaterjalist ja leidsin, et need võib kopida korrastatud fotoarhiivi vanaema fotode sekka. Importisin Lightroomi ja asukohta pannes uurisin järele, mida teab Kotlase sõjaaegsetest surnuaedadest Google. Sain teada, et linnas oli üksainus surnuaed, kuhu maeti sõjaajal ja kuni 1953 ka kõik ümbruskonna vangi-, sunnitöö- ja väljasaadetute laagrites surnud, ning et memoriaal on seal. Artikli kaardilink viitab valesti, aga jutus mainitud tänavanimedest ja Google’i tänavaatest saab teada, et õige koht on siin.

P, 4023. päev: pühapäev

Aeg on tulnud pühkida ukselt ära pühapäevaõhtused sirgeldused. Nagu mäletan tudengiajast, pühib atsetoon tõesti markeri ära (samuti raamatukogu kasutajakaardi teksti, nagu kogemata täheldas I), aga peale selle muutub kogu käsn nätskeks, väga külmaks ja eraldub karedast poolest!

Väiksem kapp kokku. See on tehtud Rootsis ja läheb kokku kiiresti.

Kursuse kodutöö, mille iva oli „Vaadake pilti!”, on täitnud eesmärgi, sest neil, kes pilti ei viitsinud vaadata, läkski halvasti. Ja läheks tulevases elus ka, aga nüüd vähemalt on olemas õpetlik kogemus, nii et õppejõud võib loota, et ikka ei lähe.

N, 3999. päev: prantsuse keele saladused

Prantsuse keeles räägib õps, kuidas ta ei saanud koolis aru, miks liitaegades ühildub tegusõna mitte alusega, nagu oleks loogiline, vaid kaudse sihitisega, ja keerab siis jutu mujale. Kreeklane küsima: aga kas praegu saate aru? Õps: ülikoolis leppisin olukorraga, aga aru ei saa siiani.

N, 3957. päev: filmid tunnis

Jubetu töölaar hommikul, mis valmib 40 minutit pärast prantsuse keele algust. Vaatame lühifilmi, kuidas töötu prantsuse onkel (50) valetab end tööintervjuu jaoks (vanainimestele vanne tootva firma müügimees) 10 a nooremaks, mis läheb suhteliselt edukalt, suurema vahelejäämiseta (täis prantsuskeelse koomika vältimatut lakkamatut podinat), ja kohtab siis tööpakkuja personaliosakonna juhatajat juhuslikult poes, valetades, et see kortsus vanatädi on tema ema, aga tegelikult on ta naine kogu aeg kahtlustanud, et mees mukib end (värvib juukseid, silendab nahka jne) mingi tibi jaoks, ja näeb, et nüüd räägibki mingi tibi tuttavlikult tema mehega, ja asub rünnakule. Puänt on muidugi, et mees tööd ei saa, sest direktor tahab ametikohale vanemat müügimeest kui 40, et see mõistab eakaid paremini. Arutame (ei oska) ja ma ei oska märkida asja, mida keegi teine ei märgi, et peategelane (Alain) ütles enda hüüdnimeks olevat Allan seepärast, et see viitab hilisema sünniaja moenimele (film oli tehtud 2006, Alain oli sündinud 1956, „Allan” 1966).

Ka õhtul, teises keeletunnis, vaatame filmi ja peame kirjutama, mis seal juhtub. Filmis teksti ei ole, on lugu Tiibeti mungast ja koerast, kes tahab mängida palli. Tänu teksti puudumisele ja asjaolule, et film on abstraktne animafilm, on sellest kirjutada palju lihtsam.

T, 3954. päev: mängud ja projektid

Keeletunnis jutustame tänapäevase meedia eelistest ja ohtudest, mingi saksa sotsiaaltädide väljamõeldud uskumatu kolenäite põhjal. Meie vestlusrühma mõlemad itaallased üritavad saada serbia prouaga jutu peale ning mul ei ole lisada midagi. Nagu elaks puu otsas. Kolenäites mainitakse mängu World of Warcraft, mille kohta algul üks nii vahest 50-aastane saksa härra (n-ö lustlik sakslane; rühma teine sakslane on n-ö nihilistlik sakslane) küsib, kas see on sama kui … (ei mäleta, üks tõsine kõmmutamismäng), mispeale n-ö väiksem itaallane (habemeta ja suurte prillidega) hakkab seletama, kuidas ei ole, et ta on seda natuke kunagi mänginud. Keegi muu ei tea, ja õpetaja guudeldab ja ma pärast vestlusrühmas mainin „South Parki” jagu Make Love, not Warcraft. Kellegi näos äratundmisrõõmu eriti ei teki. Aga seda, kas WoW-d mängitakse samamoodi kui muid kõmmutamismänge, et vasak käsi klaviatuuril ja parem hiirel, seda itaallane öelda ei oska – nimelt üritan kahelda, kuidas arvutimängud suurt ei arenda arvutioskust, sest tippimiseks on vaja mõlemat, mitte ainult vasakut kätt.

Pärast, kui lahkun ja bussi poole kiirustan, mööduvad minust tänaval ja veel pikemal sammul mõlemad itaallased, ja just minu kohal hüüatab n-ö pisem itaallane kerge pahameelega ja kerge kätevehkimise saatel tedesco. Küllap meenutas tunni häbihetki.

Kodus kiidan E-le telefonis, kuidas koerad on olnud väga viisakad ja käitunud tema äraolekul ilusti, teadmata, et just samal ajal situb Št keset elutoa põrandat, nagu ikka, ja kuseb linnupuuri ette suure, n-ö ühevetsupaberirullise loigu, mis põranda kerge ebatasasuse tõttu valgub sealt kitsa ojana söögilaua alt läbi esiku poole. Kusjuures me just enne seda olime õues, pikalt, aga selmet õiendada häda õues nagu kord ja komme, nuuskis Št aiaäärt või seisis niisama.

Saan bussiraamatust teada, kuidas alles 1250. a paiku hakati Euroopas katust jäigestama ka pikisuunas; varem ehitati sadulkatused alati viilude vahele. Ja et kuigi keskaja lõpuni ei mõistetud, kuidas täpselt kulgevad jõud võlvist alusmüürini (mispärast kasutati kogemust ja paljusid rusikareegleid), kasutati (eriti Itaalias) stabiilsuse katsetamiseks makette (tugevust skaalaefekti tõttu mudeliga katsetada hästi ei saa, stabiilsust saab). Bologna mingi kiriku ehitamisel tehtud 18 m pikkune tellistest ja mördist makett. Ja et mõõtkavas põhiplaane hakati tegema alles XIII saj lõpus; enne märgiti kogu hoone kohe maha; veidi varem hakati joonistama püstlõikeid ja vaateid, enne mida mõtles ehitusmeister kogu ehitise detailideni peas valmis ja mõnikord tuli vigu parandada töö käigus; tänu joonistele sai seda teha juba pärgamendil. Ja et ühelgi keskaegsel pildil ei ole joonistatud hoonet projekti järgi, kõik on kas loodusest (olemasolev hoone) või fantaasiast (analoogia).

N, 3943. päev: taandareng

Soe, päike. Algab prantsuse keel, aga tööl on kiire, saan kohal käia end näitamas (2 minutit) ja selgitamas, miks ma ei saa tundi jääda. Saan tunnikava (õpetajal on see kirjas paberi peal) ja kursusel on ka elektrooniline kursusekeskkond, kust saab teada õpsi nime, mis on kasulik puudumist ette küsides.

Õhtul raamatupoes prantsuse keele õpikut otsimas. Jõuan kohale täpselt hetkel, kui poodi suletakse. Seega Amazon.

* * *

Saan läbi Luce taandarengu raamatu. Praegu peab Saaremaal kirik suure au sees, et Luce oli kirikuõpetaja (NB! 2 aastat ja 4 päeva – märtsist 1783 märtsini 1785), ja võib-olla kuulnud, et tema esimene maakeelne raamat oli „Juhhataja Piibli ramatu ſisſe” (1788) (mille „Maenitſus” algab reipasti „Arm[ſ]ad ſöbbrad! Siin on teitel üks pisſokenne ramat.”) aga nähtavasti ei ole lugenud, mida ta arvas selles „Juhhatajast” ainult neli aastat hiljem kirjutatud ja 1794 ilmunud tõsises raamatus, peatükis „Religion” usust üldse:

Die Religion iſt es, die oft die barbariſchſten und ſinnloſeſten Caſteyungen von ihren Verehrern heiſcht. So glauben mehrere Völker, durch ihr Blut erzürnte Götter zu verſöhnen, und von Thoren, die ſich aus Religionswahn auf mancherley Weiſe ſelbſt marterten und quälten, wimmelt es in der Geſchichte vieler Religionen, vorzüglich paradirt in der chriſtlichen, die katholiſche Kirche mit dergleichen Heiligen. Oft vertritt die Religion die Stelle der Phyſik, erklärt Naturerſcheinungen, läßt die erzürnte Gottheit aus dem Donner reden u.ſw., oft tritt ſie an die Stelle der Medicin und Thierarzneykunſt, und oft dient ſie ſtatt aller Wiſſenſchaften. Sie iſt es endlich, die oft alles Menſchengefühl vertilgt, blutige Opfer von Söhnen und Töchtern fordert, die Witwen zum Scheiterhaufen der Männer führt, ſchuldloſe Brüder dem Ungeheuer der Inquiſition in die Hände liefert, die Felder friedlicher Menſchen mit dem Blute ihrer Eigenthümer düngt ⁊c. c.

(Usk nõuab oma järgijailt sageli kõige metsikumaid ja mõttetumaid kannatusi. Paljud rahvad arvavad näiteks, et veri lepitab vihaseid jumalaid, ja paljude uskude ajaloos kihiseb juhmidest, kes usuhulluses ennast mitmeti piinasid ja vaevasid, eriti palju on selliseid pühakuid ristiusus, katoliku kirikus. Sageli astub usk füüsika kohale, seletab loodusnähtusi, laseb vihasel jumalusel rääkida kõuena jne, sageli asendab meditsiini ja veterinaariat ning sageli kõiki teadusi. Lõpuks hävitab ta sageli kogu inimlikkuse, nõuab poegade ja tütarde verist ohverdamist, heidab lese mehe tuleriidale, annab süüta vennad koletu inkvisitsiooni kätte, väetab põlde rahulike põllupidajate verega jne jne. — AV.)

Sellest, mida arvas autor nõidumisest, olen siin juba kirjutanud.

Edasi mainib autor, et vennastekoguduste juht Zinsendorf pidanud abielurahva seksi nii pühaks (kui et abielu olnud jumalast seatud jne), et abielurahvas võinuks seksida kaks korda kuus kirikus altaril. Kahjuks ei anna autor täpsemat viidet (isegi Wikipedias ei ole), nii et ei saa kontrollida, kas jutt oli ühe paari näitlikust esinemisest nagu filmi „The Meaning of Life” koolitunnis või kogu koguduse ühisest ettevõtmisest. Viimane muidugi selgitaks vennastekoguduste erakordse populaarsuse, heheh.

Üldiselt on raamat oma ajast ees: lamarkism, frenoloogia, liikide lihtsustumine tulid kõik alles palju hiljem.

N, 3936. päev: keelekursus algab

Päeval söömas.

Õhtul teine, mu jaoks esimene tund sel semestril. Mäletan seda õpetajat ammust ajast (nii 3 a tagasi), kui pidime ajutise maja sööklas ootama õpetajat ja algul tuli see, aga ta hõikas oma rühma numbri ja läks enda õpilastega minema, ja siis tuli meie oma, mitu korda suurem. Vahepeal on möödunud kolm aastat, aga ta on ikka sama väike. (Kui pikk on lumelaud? FB on hakanud mulle soovitama õpsi, profiilipildil on ta mäe otsas, tugevas vastuvalguses, lumelaud lõuani. Aga muidugi saab õpetajatega FB-s sõbruneda alles pärast kursust.)

T, 3927. päev: toit ja lugu

Päeval söömas. Lumi läind.

* * *

Kirjutate kunagi ühe obskuurse kogumiku jaoks artikli ja üheksa aastat hiljem osundab seda üleriigiline ajaleht. Ja mitte sõnastuses, et artikkel ütleb, vaid et ütleb A.V. Aga jutt on muidugi jumala tõsi, ütleksin praegugi samamoodi. Ja loodetavasti tõuseb sellest ka kasu.