Jubetu töölaar hommikul, mis valmib 40 minutit pärast prantsuse keele algust. Vaatame lühifilmi, kuidas töötu prantsuse onkel (50) valetab end tööintervjuu jaoks (vanainimestele vanne tootva firma müügimees) 10 a nooremaks, mis läheb suhteliselt edukalt, suurema vahelejäämiseta (täis prantsuskeelse koomika vältimatut lakkamatut podinat), ja kohtab siis tööpakkuja personaliosakonna juhatajat juhuslikult poes, valetades, et see kortsus vanatädi on tema ema, aga tegelikult on ta naine kogu aeg kahtlustanud, et mees mukib end (värvib juukseid, silendab nahka jne) mingi tibi jaoks, ja näeb, et nüüd räägibki mingi tibi tuttavlikult tema mehega, ja asub rünnakule. Puänt on muidugi, et mees tööd ei saa, sest direktor tahab ametikohale vanemat müügimeest kui 40, et see mõistab eakaid paremini. Arutame (ei oska) ja ma ei oska märkida asja, mida keegi teine ei märgi, et peategelane (Alain) ütles enda hüüdnimeks olevat Allan seepärast, et see viitab hilisema sünniaja moenimele (film oli tehtud 2006, Alain oli sündinud 1956, „Allan” 1966).
Ka õhtul, teises keeletunnis, vaatame filmi ja peame kirjutama, mis seal juhtub. Filmis teksti ei ole, on lugu Tiibeti mungast ja koerast, kes tahab mängida palli. Tänu teksti puudumisele ja asjaolule, et film on abstraktne animafilm, on sellest kirjutada palju lihtsam.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment