P, 397. päev: Speyer

Käin Speyeri tehnikamuuseumis. Põhjus on selline, et olin umbes märtsis ostnud reisi Sinsheimi tehnikamuuseumi, aga paraku ei ühildunud see puhkuseplaanidega ja tuli ära jätta. Speyer on umbes samasuguse ampluaaga ning pealegi siinpool Reini Rheinland-Pfalzis, st sinna viib Rheinland-Pfalzi päevapilet (18 €/1 in, 25 €/2 in), aga Sinsheim on mõnikümmend kilomeetrit kaugemal üle jõe Baden-Württenbergis, kuhu saab ainult tavalise rongipiletiga, T. linnakesest 46–55 €/inimene/ots.

Alustuseks magan sisse, ärkan kell 6.30, mis on just see kellaaeg, mil olen kavatsenud uksest välja astuda, et jõuda 7.17 rongile. Astun tegelikult kell 6.45 ja midagi maha ei jätagi. Võtan jaama suunas hästi pikad sammud ja lähenen jaamale tagantpoolt (et vältida kaart, mis tekib üle jaama viival D. maantee viaduktil). Olen jaamas 7.10 ning nõnda vara kui 7.13 on mul kassast pilet ka käes.

T-s jaama automaadist Rheinland-Pfalzi pilet, mis kehtib ka Saarlandis. Saarlandi võiks nimetada ka "Saksa Saaremaaks" – Edgar V. Saks nimelt arvas raamatus Esto-Europa, et saksa kohanimi Saar tuleb soomeugri sõnast saar, et ta nagu kolme suure jõe vahel on — mis on veider, sest a) Saar on ka jõe nimi ja sageli on veekogude nimed vanemad kui muud kohanimed ning mismoodi saab jõe nimi olla saar?; ja b) heitke pilk kaardile – mismoodi "jõgede vahel"? Miskipärast ei ole Saks siin rakendanud oma tavalist mõttekäiku, et jõenime lõpus olev R on lühenenud soomeugri tüvest raba (mis Saksa väitel tähendas algselt igasugust veekogu).

Ajakirjaputkast Saarlandi 1:75 000 kaart, papagoiajakiri ja kaks lennukiajakirja, mida lugedes teen aega parajaks, järgmise rongini on aega umbes 50 minutit. See läheb kell 9.01, sihtkohaks eilseni täiesti tundmatu linnake Homburg, kuhu rong jõuab 11 läbi. Saari alamjooksu metsane org on väga lummav, edasi tuleb tööstusmaastik, siis uuesti metsa ja põlde.

Homburgis on aega rongide vahel ligi 50 minutit, õhufoto järgi (kogu Saksamaa umbes 1:2000 õhufoto on Google Earthis olemas) on jaamast pooleteist kilomeetri kaugusel linnusevaremed, aga kohapeal selgub, et sinna otsa viib väga käänuline ja pikk tee. Sajab, kaart saab märjaks. Kõnnin vanalinnani, teen vihmavarju alt pilti. Jaama ees kiirustab meesterahvas, kandes umbes poole meetri pikkust Tinky Winkyt antennipidi nagu sangast.

Homburgist veidi edasi ja veidi enne Kaiserslauterni on Landstuhli jaam, millest paistab üle põõsaste kiirtee ääres olev McDonald's sildiga Ramstein, mis on ainus raudteele paistev märk Ramsteini lennuväebaasist, millel juhtus lennundusnäitusel kunagi kole õnnetus, mille järgi võttis omale nime Rammstein, kelle esikplaadil Herzeleid on ka samanimeline laul. Mis oleks sobivaim, kui selle laulu katkend ühendada selle sildiga. Aga paraku kohast, kus rong seisma jääb, silt ei paista ja tagasisõidul ma sinna poole istuma ei saa, nii et pilt jääb tegemata.

Homburgist viib rong kohta nimega Schifferstadt, mida samuti kuulen esimest korda, sealt neli peatust edasi Speyerisse, kuhu rong jõuab kell 13.30. Ostan jaamaputkast linna tutvustava raamatukese, mille taga on kesklinna plaan, ning asun selle järgi orienteeruma tehnikamuuseumi poole. Läbin kena vanalinna [Speyerit sõjas eriti ei pommitatud] ja teen kiire tiiru ka toomkirikus, mis on pärast Cluny kloostri mahalammutamist Napoleoni ajal suurim romaani stiili kirik maailmas ja UNESCO kultuuripärandi nimekirjas. Seal puhkab kivikirstudes keldritäis Saksa keisreid. Krüpt olevat Euroopa suurim romaani stiilis sammassaal.

Muuseum on toomkirikust mõnisada meetrit edasi, olen seal kohal umbes 14.10. Planeerin vaatamise ajaks kuni kolm tundi. Õnneks ei ole muuseum mitte väga suur, vaid lihtsalt suur.

Sissekäiguhalli juures on kaks kinosaali (kuhu ma ei taha), seejärel hallitäis autosid, vedureid ja lennukeid, selle kõrval õues vaguneid ja vedureid, paate jne, tokkide otsas lennukeid, siis suur lage plats ja teises otsas nurga taga veel lennukeid, laevu ja helikoptereid ning mere- ja mudelimaja.

Eks see muuseum ole rohkem meelelahutus. Papist dinosaurused on ainult puudu (aga on üks vee- ja kaks kuivliugteed). Üks Saksa lennukimootor on eksponeeritud, sussid püsti (Saksa lennuki-V-mootoritel oli väntvõll üleval); Ju 52 tunnus on ühel pool üks ja teisel pool teine (sellest, et kirjatüüp on vale ja ristid valedes kohtades, me üldse ei räägigi); Rheingoldi väidetakse Hitleri-Saksa valitsuse rongiks – ajaloohuvilised teavad, et Hitleri isikliku rongi nimi oli hoopis Amerika (allik: David Irving, Hitler's War) ning Himmleri omal Steiermark ja Göringi omal muidugi Robinson (allik: KTB des OKW, Bd. I (lehekülge ei leia üles)); tokkide otsas on peaaegu kõik lennukid esil kaldu, nii et B747-s (maapinnast umbes 30 m kõrgusel) hakkab mul paha umbes 2 sekundiga, sest teatavasti kui lennuk on kaldu muidu kui keeramise pealt (mil mõjuvad jõud lasevad sõitjal arvata, et ta on otse), siis on ta alla kukkumas.

Vähemalt kahes õues seisvas õhusõidukis on linnupesa. Phantomi sees on mingi väike tume lind, keda ma ei tea (määraja järgi sarnaneb natuke kaelustäksile, kuigi mitte täiesti, on varblase suurune, aga pikem ja kõhnem, tumepruun ja maas kõndides laia valge pikitriibuga küljel, lennul vilksatab eestvaates midagi roostepruuni), Mi-24P rootoris elab linavästrik.

Põnevaimad eksponaadid on Bf 110 vrakk (peamiselt tiivad; saba jäänused taas tagurpidi), Dassault Mercure (minu jaoks põnev asjaolu, et VEB Plastikarti 1:100 Mercure'i mudel oli mu esimene mudel ning eksponaadil on koguni värvilahendus ja lennufirma logo sama [tagantjärele tarkus: mis pole ka ime, sest neid tehti üldse ainult 10 tk ja ainult üks lennufirma oli nii loll, et osta lennuk, mida oli vaja tankida iga lennu järel – Dassault tegi muidu sõjalennukeid ja nad jätsid selle asjaolu kahe silma vahele, et maanundud reisilennukeid tavaliselt ei hakata kohe tankima, vaid isegi lühimaalennukid võivad teha mitu lühikest lendu ka vahepeal tankimata]), kääbusallveelaevad Neger (kummalise kupliga), Biber ja Seehund, laevamudelite seas umbes 4 m pikk Grille mudel. Mudelimajas on keegi mudeldaja asetanud SR-71 mudeli muru peale, Bf 110 ja paljude teiste propellerlennukite kõrvale (no kõiki sama mõõtkava mudeleid ei ole vaja samasse dioraami panna). Enamikest mudelimaja mudelitest üpris kiire sammuga mööda kõndides mõtlen endamisi, kas neil mudelivõistlusil, kus ma käinud olen, need üle 10 punkti saaks (enim võis saada 120 p, olen oma silmaga näinud 119 p mudelit ja minu parim mudel sai 116 p), sest need sarnanevad ehituskvaliteedilt vägagi sellele tundmatu mudeldaja tankile, mis kord sai võistlusel 7 p; aga suured laevamudelid ja vrakkide praeguse seisundi mudelid on head.

Sisse saab ronida (ja pleksiklaasi tagant juhiruume näha) peale ülalnimetatud kaldus B747 veel umbes sama kaldu, aga palju tudisevama trepiga ja maapinnast umbes 10 m kõrgusele mingisse keskmise suurusega Vene propellerlennukisse, mis vedas kunagi Ida-Saksamaa tähtsaid ninasid ja mille tahaossa on kuidagi paigutatud limusiin Tšaika, mille massi teades lahkun lennukist sedamaid; Dassault Mercure'is pääseb ainult esikusse; Mi-8 helikopteris on alles autentne hais; on üks Vene mere-päästekopter; ja on Ukraina propellerhiid An-22 Antei, mille juhiruum on kahel korrusel ja kaubaruum on mõõtmetega 33 × 4,4 m ning, mis selle muuseumi kohta veel eripäralisem, Antei on täiesti rõhtasendis!

Veel saab sisse ronida 1960. aastate allveelaeva U-9 ning seal täiesti autentselt kaks korda pea ja üks kord küünarnuki ära lüüa. Allveelaevas valjuhääldeist kaikuv tutvustus väidab mäletamisi seda, et kujutage ette, kuidas siin elas ja töötas 220 meest; ei kujuta, sest nii palju siia füüsiliselt ei mahu, isegi mitmes kihis mitte, muuseum on õigele arvule lihtsalt nulli otsa pannud.

Kinnitan muuseumi sööklas keha (kell on neli läbi), seejärel kõnnin rahulikult linna poole. Toomkirik on kinni, päike keerab juba õhtusse. Jaamast 18.26 rongi peale. Tagasisõit on kokku viies jaos, vaja on silmas pidada, et õigest jaamast mööda ei sõidaks. Seekord on ümberistumised enne T. linnakest Schifferstadis, Kaiserslauternis (kus ongi jaamahoone ees perrooni peal papist dinosaurus) ja Saarbrückenis. Õhtu läheb pimedaks ja Saari metsasel alamjooksul on juba täitsa pime.

Kogu paljude tundide rongisõidu jooksul kontrollitakse pileteid ainult siinmaa rongis.

Jaamast jalgsimatk tagasi. Päevane läbikõnd on umbes 22 km ja olen saavutanud saavutamatu: mul on Meindli hõõrdumiskindlast saapast ja kahest paarist sokkidest hoolimata jalad villis. Küllap ei aita kumbki hõõrdumisvastane meede muuseumis eksponaadi juurest teise juurde tatsumise vastu, vaid aitavad ainult normaalse matkasammu puhul.