N, 373. päev: mitmekülgne, ilus, tark ja osav

Maipühad on läbi, näen all bussipeatuses, sest selle vastas oleva maja neli päeva vaikinud ehitusplatsil möllab jälle ekskavaator. Nõlv koosneb peamiselt liivakivist, mille peal on paar meetrit mulda. Niipalju kui kuulda võib, üritatakse liivakivi murda ekskavaatorikopa abil (ehkki eile poest tulles nägin paarsada meetrit linna pool parklas väikest roomikutega puurimismasinat, mida tavaliselt kasutatakse lõhkeaineaukude puurimiseks, aga lõhkamist oleks kuulda ning kaitsematte ka näha).

Eestis koostatud soome sõnastike andmeil olevat ekskavaatori tabav soomekeelne nimetus hullujussi. Kõik ei ole peas täitsa korras ka ekskavaatorijuhil. Seda, kuidas ta seda suhteliselt suurt ekskavaatorit juhib, on valus vaadata, ehk siis mulle on selgusetu, kuidas sellega veel suurt õnnetust juhtunud ei ole. Võib-olla hoiab neid mitmeid tonne nõlvakul õhus püha vaim nagu lahkusulisi ehitusmehi redeli ülemisel pulgal. Millal ekskavaator ja pool tuhat kuupmeetrit pinnast kolinal kõrvalmaja samuti nõlva sisse kaevatud õue peale kukuvad, on vaid aja küsimus.

Ja kui sa, kallis lugeja, arvad, et keegi mõlemast ehitusmehest kannab kiivrit, siis sa küll eksid.

Bussilektüürina jätkan eelmise raamatu teemat, aga vastupidisest vaatevinklist – järjekordne katse lugeda Jörg Dietrichi raamatut Der Brand. Deutschland im Bombenkrieg 1940-1945. Tunnen äkki, et raamatu serv on märg; selgub, et ööseks kotti ununenud külmutatud spargelkapsaste pakk (kinnine kilekott, et te teaksite) on moodustanud kotipõhja paraja loigu. Ja et kott ei ole veekindel, on märg ka teises taskus olnud raamat ja minu põlved, kui ma kotti süles hoidsin. Ning kott lehkab nagu veneaegne juurikapood.

Tööl ootab mind üks üpris keerukas tekst tõlkida ja üks väike koolitus, kus näidatakse uut dokumentide otsisüsteemi. Sellelt lahkudes satun hoopis lõbusale üritusele, kus homme valitavate keskastme juhtide kandidaadid endid esitlevad. Kas mäletate Bläck Rokiti laulu Vaata mind (Tõeline mees)?

Huu, aga mul ei ole sellest pääsu, sest mul on vaja tõlge lasta kolleegil üle kontrollida, aga kolmest eesti kolleegist on üks puhkusel, üks ennast kandidaadina esitlemas ja üks publikus. Nii ma siis passin, hästi ukse juures, ja varitsen hetke, kui üritus lõpuks läbi saab ja ma saan ühele neist oma paberid kätte suruda.

Kavatsen lahkuda kell 16.30, et minna taas tutvuma T. linnakese taskutelefonihindadega (eelmisel nädalal käisin, aga otsisin siis ainult üht kindlat marki ja mudelit, mida ei olnud; nüüd olen ringi mõelnud). Vahepeal kontrollin muid väikesi pudinaid, aga ette satub selline vusserdis, et ma küsin toakaaslaselt, kas ta teab, kellele me peame vastuvõetamatu kvaliteediga tõlgetest teatama. Saan teada ja teatan. Selles susserdises ei oldud näiteks aru saadud, mis vahe on parkimisel ja pargil või et saksa Gewinde on keere ja mitte tuul (eriti kui see on sõnas Gewindeadapter) või et sõnad polüetüleen ja mõõtetops ei seostu polüetüleeni mõõtetopsiks või et jalaga vajutatav autotulede ümberlüliti ei ole jalalüli või et Volt-Ampere-Prüfgeräte on volt-ampermeetrid, mitte mingid müstilised voldi-ampri kontrollseadmed jne jne JNE. Mul hakkab selliste jaburuste peale sees keerama. [Väga sümboolne, et käesoleva postituse Bloggeris avaldamise kontrollsõna on oxemld.] Ei tasu lisadagi, et rongi peale ma ei jõua, ehkki neljapäeviti on T-s mõni pood lahti üheksani.

Pärast põhjalikku ootamist bussi peale (koos oma kapsalõhnalise kotiga, mida kannan käes, mitte seljas). Õhtul skannin negatiive (vahelduseks uuemast ajast kah, 2004. a kevadest koera saabumine). Avastan funktsiooni, mis täiesti rahuldaval kombel puhastab pildi tolmukübemetest, mille vältimiseks peaks muidu skanneri klaasi ja filmi pidevalt üle pühkima.