L, Pariis, II käik, 2. päev

Hotelli hommikusöögilaual on universaalkausid – ei mõista, kas nendest juuakse kohvi või süüakse suppi. Siis pühalikult ka croissant. Pariisi-programmis on kindlasti ka vein, aga lõuna paiku.

Notre-Dame'i jääme turistimassi ennetamisega natuke hiljaks, sest hommikusööki hakati andma juba 6.45, mitte 7.45. Samas on tore, sest Ste-Chapelle tehakse lahti juba 9.30 ja vahepeal seega ootamist ei ole. Kui üheksa paiku kohale jõuame, siis „juba laulavad” ehk missa käib. Turistide voog kulgeb vastupäeva ümber katedraali, ühest külglöövist sisse, kooriümbriskäigus ümber koori ja teisest külglöövist välja. Vaatame ja uudistame ning märkan ühel seinal äkki Gruusia lippu (no see on tegelikult silt, et kabel kuulub Jeruusalemma Püha Haua Ordule). Leian, et peale üpris uue vineermaketi on esil ka vana puitmakett.

Kahe päeva jooksul nähtud parim pildistamispoos.

Turiste on juba päris palju. Mitme jaapanlase pilk on segane. Jutuga tuleb üldse olla ettevaatlik, näiteks vast jaapanlased saavad aru, mida eesti sõna „Jaapan” tähendab; parem on igaks juhuks ütelda „tõusva päikese maa”.

Sainte-Chapelle'i ees on pikk saba; turvakontroll ja asjade tagasitoppimine enda külge on sama põhjalik kui lennujaamas. Teisiti kui eelmine kord, paistab täna päike ja üritan saada eelmise korra piltidest veel imelisemaid pilte. S****gi. Peaaegu kõik pildid oli lootusetu tehniline praak ja tuli kustutada. Ega ikka fotoka sensor sellise dünaamilise ulatusega ole, et saaks korraga hästi pildile kabeli sisemuse ja päikeses säravad vitraažid.

Selge on ja sooja lubati olevat 32 kraadi.

Siis suveniirid (kus seisan ootan poe ees ja näen, kuidas hindu on ostnud omale Pariisi nokatsi, aga unustanud ära võtta selle poes ülesriputamise konksu, mis nüüd ehib ta pealage), siis metrooga ja kaarega Trocadéro platsile, mida täidab kuum suvepäike ja mille tagumises otsas kõrgub Eiffeli torn. Kui platsile saabume, on tornitipu vari täpselt Jena silla keskel. (Muide hiljem leidsin Wikipedia abiga lõpuks üles ka koha, kus täpselt Diana otsa sai. See oli kaks silda ülesvoolu Alma silla põhjaotsa juures.)

Platsi põhjaserva kõrgendikku kaunistavad suured pronkskujud. Näen, kuidas kujuril hakkas piinlik ja figuur tuli välja nagu mõningase meditsiinilise puudulikkusega.

Eiffeli torni all on rahvast väga palju, kuigi pisut vähem kui eelmine kord õhtul kell kuus. Samas siiski seisaks siin – palavaga! – oma poolteist tundi.

Marsi väljaku sõjakoolipoolses otsas suplevad purskkaevus ema ja tütar. Ma jään natuke hiljaks, õigemini ma algust ehk esimest vettemineku hetke ei näe; igatages on ema juba vees, kui tütar järele tuleb.

Sõjakooli ees alustab just sõitu hobuvanker, mis on kohale toodud furgooniga, hobused hobuseveokiga. Meenub asjade peaaegu analoogne korraldus sarjast Knight Rider.

Jalutuskäigul Invaliidide palee juurde tekib kogemata video „Pariisi tänavad” (õigemini küll mitte kõik 6000 km Pariisi tänavaid, vaid mõnikümmend meetrit Av. de Tourville'i). Kui videole võetud purkisittumine on kunst, siis see on lausa über-kunst.

Invaliidide palees Napoleoni haud. Käin sõjamuuseumi kemmergus (mida ma eelmine kord ei leidnud); no ärgu lugeja pangu pahaks elamuslikke vetsukirjeldusi, elu on elu, aga see on ilmselt ainus kemmerg maailmas, mille sissepääsu ees seisab rakett V-2, isegi kui see on 1:2 makett ja tegelikult ripub.

Siis Invaliidide palee teisest otsast välja ning läbi pargi metroosse, millega ooperi juurde. Sealt ringsõidubussi ja sellega Montmatre'i bussitiir. On huvitav veel näha tuntud kohti. On väga palav ja olen vist pisut külmetunud (küllap eile hotellitoas, mille termostaadi märkidest ei saanud aru), nõnda et olen üpris loid. Samas silmad valgust ei karda, päiksega on huvitav kasutada polaroidfiltrit, mis aga polaroidprillidega tekitab selle, et pildiotsijast kipub pilt üldse kaduma (sest jõuab silmani läbi kahe polaroidfiltri, samamoodi nagu polaroidprillidega saab vaadata küll mobiiltelefoni ekraani, mille polaroid on sama pidi (LCD-ekraan tegelikult polariseerib valgust, tume kujutis tekib polaroidfiltriga, nagu selgitas 1980. aastate algul pinginaabri leiutajast isa, kellele oli toodud parandada elektronmäng ja kes lõpuks diagnoosis, et selle ekraani eest on polaroid lihtsalt kadunud), aga kui mobiiliga pildistada (mobiil on siis külili), siis peab pea viltu keerama, muidu ei näe ekraanilt midagi, sest ekraani ja päikseprillide polarisatsioonisuunad on risti).

Ooperi lähedal Kaputsiinide bulvari ääres kohvikus vein, jäätis ja kohvi/kakao; on väga palav, oleme väljas varjus, sees on konditsioneeriga tekitatud hundilaut. Huvitav, kas Prantuse kliimaseadmeid reguleerida ka saab või on ainult kaks olekut, väljas ja põhjas?

Metroos hoiatab silt, et kulinaarse õuduse hooaeg on algamas.

Siis jaama, putkast võileib; jaamas seebipood (ma eelmine kord ostsin sealt suveniiriks asju ja kodus oli rõõm suur, sest see olla mingi väga eksklusiivne mark, mida Eestis küll müüakse, aga väga piiratud valikus).

Ootamine pinkidel ja möödujate vaatamine: näiteks „Näe, Ivo Eensalu!„ ja „Vaata, jälle Ivo Eensalu!” – „Ei, see on rohkem nagu Mart Laar!” (mis meenutab lugu, kuidas kunagi 2005. a aprillis nägime laupäeva hommikul Paide bussijaamas keset platsi tuikuvat seltsimeest, kes oli „Arvo Pärt” mis Arvo Pärt, ning naljatasime, et ta on oma Porsche parkinud nurga taha ja tuli siin kohalike joodikutega vennastuma). Eile näiteks nägime „Tõnu Kaljustet” (kuigi ta võis olla ka Saddam Hussein) ja „Erich Kriegerit” ning metroos oli plakati peal „Heidy Purga”.

Rongiga tagasi. Jaamast korterisse taksoga; arve on umbes kolm korda väiksem, kui mäletasin (no ainus kord, mil varem olen jaamast taksoga sõitnud, olin väga unine ja ei mäleta, mis arve tollal oli).