Eilne vihmakohina peale ärkamine leiab täna selgituse. Ma olin üleeile unesegaduses viimase, kolmveerandkaheksase kella üldse välja lülitanud.
Selgub mu kursuse kevadsemestri viimane hinne. Nüüd võib alata sügissemester.
Tööl teatatakse, et kaks töökaaslast hakkavad pulmi pidama. Seda (et pruut ja peigmees suisa samast majast) juhtub minu siinoleku ajal esimest korda. Mõlemad on olnud ainult paar kuud, aga kui ma ei eksi, siis nad tundsid teineteist varemgi, sest mõlema ühisel esimesel tööpäeval olevat nad üksteist nähes karjatanud: „Sina siin!” – „Ja sina ka!” Maailm oli nende jaoks väike.
Leian lõpuks üles taskunoa. Mälu järelikult ei peta, lennujaamas kotist asju ei varastatud, koristamisel on ka varjukülgi (noa peale oli sattunud üks uus rätik ja natuke vanapaberit) ning saan nüüd avada tomatikonservi purgi.
Saan läbi „Väikse nõia” saksakeelse originaali. Vladimir Beekmani eesti tõlge on ikka väga hea; aiman lugedes palju kohti, kus saanuks puusse panna, aga eesti tõlkest nagu neid ei mäleta. Kütid, tuleb välja, olid originaalis sõjaväelased ja küttide pealik aukraadilt kapten (Hauptmann). Tudengiajal oli majanaabriks korealasest saksa filoloog, kes oli kõvasti üllatunud, et meil oli koolis kohustuslikuks kirjanduseks „Väike nõid”, tema arvates vähetuntud kirjaniku vähetuntud raamat (nagu ka ameerika kirjasõber imestas, kui hästi Eestis teatakse „Onu Remuse lugusid”).
Dornbergeri mälestustest loen, kuidas 1933. a käinud Kummersdorfi raketikatsetusplatsil külas Wernher von Brauni isa, vangutanud pead ja kurtnud, et ei tema tea, kust küll vana aadlisuguvõsa poega selline tehnikapisik tulnud.
Pariisi teise käigu pildid on peaaegu valmis. Vast saab nüüd lõpuks ka pildid plaadi peale, nagu mitmele inimesele lubatud. Puhkusepildid ka.
Poest juba kolmas patarei, mis seekord vanasse taskuarvutisse isegi passib (SR927), ja etskae, pilt tuleb taas ette, kuigi mitte täielikult, sest kolmandat komakohta ei tule, ekraani kaheksaid täis vajutades on kolmas märk hoopis E ja viies 3. Nende ridade kirjutamise aegu (järgmisel hommikul) on aga muud krõnksud tagasi, nii et tuleb ilmselt vana taskuarvutiga kas hüvasti jätta või hakata tegema sellega tehteid täisarvudega ja ainult saja piires nagu teises klassis.
* * *
Leht kirjutab, et ka täna on Eesti Nokia järjekordselt leitud, sedapuhku on see kaerajaan, mida tuleb kepslema panna kogu Euroopa. Aga miks ainult kogu Euroopa, kogu India peaks panema, ja kui see juba kord Bollywoodis sees on – soovitatavalt vähemalt kaks korda kiiremas tempos –, siis läheb kogu ülejäänud Aasia ja muu maailm takkajärele ning mets ja maa saavad meitele. Rääkimata Lätist ja Leedust, kus kaerajaan on nõnda kodunenud, et seda suisa omaks tantsuks peetakse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment