Ärkan hirmsa vihmakohina peale. Ja tore on, sest muidu vast magaksin lõunani. Küll on mõnus, et meil on ikka veel suvine graafik!
Täna hommikul on joodiknaaber väljunud majast enne mind, aga ainult veidi varem, sest lift on veel täis suitsetatud nagu kolhoosisauna riietusruum või kooli õpetajate tuba enne seda, kui seal suitsetamine keelati ja õpetajad pidid hakkama suitsetama kohas, kuhu õpilased niisama naljalt ei sattunud – kooli puidutöökoja esikus.
Võtan Dornbergeri mälestused bussiraamatuks (põnevam lugeda kui sõnastik, pälvib ka kaassõitjatelt vähem veidraid pilke, sest eufemismide sõnastikus on niikuinii iga teise või kolmanda sõna seletus defecation, copulation või homosexual). Dornberger – kes inglise Wikipedia andmeil olevat olnud üks kahest inimesest, kellelt Hitler vabandust palus (teine oli feldmarssal von Brauchitsch, kes talle Dornbergeri tööd selgitas), sest ei uskunud kuni nii 1943. aastani, et raketiasjandusest võiks asja saada – nimetas 3.10.1942 õnnestunud raketistardi puhul peetud tänukõnes seda päeva ajalooliseks päevaks, mil algas uus ajastu – kosmoselennu ajastu. Nõnda et asjaolu, et raketist sai hoopis relv, oli suurema üldpildi ebameeldiv detail. Kes aga arvab, et seetõttu tuleks kogu teemat põlata, mõelgu selle peale, mis juhtunuks, kui sõjaaegne Saksamaa oleks ballistilise raketi arendamissse seotud ülisuured summad (sadu miljoneid riigimarku) kasutanud hoopis tavarelvade või lennukilaadse odava tiibraketi V-1 tootmiseks.
Õhtul Kirikmäe prismast teine katse osta vanale taskuarvutile uus patarei (seal on mälu hoidmiseks tilluke liitiumpatarei, mis on ammu tühi). No ja selgub, et ma olen patarei koodi valesti mäletanud ja saab vale suurusega. Nõnda et on soodsalt ära anda kasutamata nööppatareid SR59 ja CR1220.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment