Tagasisõit

Kahenädalasel puhkusel sain uuesti vaadatud kogu sarja The Office, South Park'i XI hooaja, Reality pealt rohkesti haisaateid ning Jaapani avangardfilmist 日本の夜と霧 esimene veerandtund, mis oli mu arust mitte just nauditav, aga sürr elamus igatahes (nt see, et massirahutusi kujutati kahe üliõpilasega pimedas toas, oli pigem kunstitaotluslik kui metsikroosilik koonerlus). Lootetavasti saan siinmail vaatamist jätkata, sest võtsin plaadi kaasa ja ehk jäi plaat terveks, kui siin lennuväljal (nägin) mu kott lennuki kõhust kärule heideti just plaatidega välistasku peale [hilisem lisandus: terveks ta jäi, aga karbist välja kargas]. Käisin kahe nädala jooksul kinos kahe korra võrra rohkem kui kokku aastail 1999–2007 (jah, ja hommikuse seansi kõik kaheksa vaatajat väänlesid Brüno linastusel naerust). Ja parooliks oli meil „Otetaanko huurteinen?” ning vastuseks „Ensi puraisu!”.

Puhkuse ajal taasavastasin võtteid, kuidas pesta katuseakende välimist külge (läksin aknapesus hoogu ja pälvisin majaelanike kiiduavaldusi), ja nautisin ajalooliselt tähtsas kandis kruusateid, millel edenemine on küll vaevarohkem kui asfaldil, aga kogemus on vahetu. Kohalike koduloouurijate arvamuse peale, et muistse vabadusvõitluse lahingud nende linnamäeni ei ulatunud, sest Henrik neist ei kirjuta, arvan vastu, et miks mitte, Henrik sellel sõjakäigul ise kaasas ei olnud ja ta võis linnamäe lihtsalt segi ajada, nagu ajas ta segi Lohu ja Keava linnamäe teisel sõjakäigul, kus teda samuti kaasas ei olnud.

Kust võisin N. kreisilinna suurimasse kaubanduskeskusse astudes teada, et selle uks suvatseb peatuda pool meetrit enne avanemist, nagu pauguks väljas pakane ja kütet tuleks kokku hoida (ja ehitusmaterjali, jättes ehitamata tuulekoja). N. kreisilinna kolmest uuest kaubanduskeskusest glamuurituimas nägin oma silmaga riiuli kohal silti „Imikutoidud / Mähkmed / Viin”. Veel nägin puhkuse ajal pilti, kuidas hooldustehnik lamas kõhuli 30 cm kõrguses pilus külmiku ja lae vahel (aga külmikutagusesse pistikupesasse pidin lõpuks pistiku panema ikkagi mina, sest mu käsi oli pikem ja käeline osavus suurem), ning kogesin maanteed, kus kaasasolnud tehnikavidinate järgi oli auk iga 23 meetri järel. Mõnesajast pildist (enamasti päike, mõnel ka lilled ja heinamaa) kindlasti omapäraseim on koera portree, mis kaadrilõiketa kasvataks mu populaarsust kutsu.ee kooskonnas. Muid saavutusi oli juhuslik kohtumine stammlugejaga ja teine juhuslik kohtumine klassiõega, keda algul arvasin olevat lihtsalt sarnase inimese, ning ühe vanavanavanaisa „saksa päritolu” legendi purustamine sugulaste seas. (Nagu ikka, purunevad kõik eksootilise päritolu legendid dokumentide valguses. Ei olnud ta ühti tulnud Saksamaalt, vaid hoopis kõrvalkihelkonnast, ja sealse kirikuraamatu järgi oli ta vanaisa nimi Siimu Mihkel.)

Veel sain teada koha, kus käib soengut tegemas tuntud koerasõber Aivar Otsalt, ja sain perekondlikult hakkama täiesti I kl lugemiku klassikalise pala „Heino nuga” stiilis heateoga.

* * *

Esimest lendu lendab sama pudikeelne toredast inimesest lendur, kelle eesti keelest saab aru vaevaga ja inglise keelest ainult seda, et see peab olema inglise keeles. Ta aerobaatikasättumus jätkub ka täna, sest Kastrupi laskumist alustab ta nõnda äkki, et reisijad kerkivad hetkeks istmetelt lahti (vat selliseks puhuks olidki sakslastel lennuki-reasmootorid tagurpidi, väntvõll ülespoole, sest vastasel juhul suri mootor negatiivse g ehk äkilisele laskumisele pöördudes ülespoole suunatud inertsi tõttu välja).

Mõlemal lennul tuleb mul lahti kangutada mu kohale istunu. TLL-CPH lennul on selleks võõramaine daame, kes väidab, et paremas pardas lähevad istmed D-E-F akna poolt lugedes (jube põnev, seega siis on rea järjestus kokku ju A-B-C-F-E-D; no inimestel ikka ei ole loogilist mõtlemist üldse). Vastan sellele viisakalt, aga resoluutselt No. ja osutan, et sildi järgi on F ikka akna juures.

Teisel lennul on mu kohale paigutanud oma umbes aastase jõnglase oragutanilaadsete käsivartega taani noor isa, kes ta sealt sülle korjab, kui tungivalt näitan, et mu piletikontsul ilutseb koht 11F. (E kunagi ütles sarnases olukorras noorele lapsevanemale, et vaadake, kui lennuk alla kukub, siis on teada, et sellel kohal on just minu jäänused.) See lend kestab õnneks ainult poolteist tundi, mille vältel on tsirkust rohkem kui rubla eest, kusjuures nii mõnigi kord on mängueksavaatori kopa ja noore isa küünarnuki ohutsoonis minu vasak silm. Mõtlematu lapsevanem annab käte oheldamiseks mängida papptopsi, millesse mõtlematu lennusaatja valab vett, mis minuti pärast muidugi mõista on põrandal ja noore isa jalasäärtel. Temast vallandub vabandusepalumise valing, aga ma pean omaette peenikest naeru, sest vesi ei ole minu ega mu koti peale läinudki. Miks arvavad noored lapsevanemad, et pika autosõidu asemel on parem piinata kisakooriga tervet lennukitäit rahvast? Noore taani isa ees on istumisraskustega põdura vanamehe koht, mille seljatuge taani tulevik togib ja nüpeldab.

Korterisse bussiga, kus kuulen, et Tallinna Lennu-jaama kaal olevat mõõtnud veel fantastilisema kaalu kui ennist mul (kui 19,8 kg kott kaalus lennujaamas 18,7 kg): nimelt olla kodus 20,8 kg kaalunud kott olnud lennujaamas vaid 18,4 kg.