L, 1060. päev: puhkusele ehk jalg maha Itaalias

Bussiga lennujaama. Lend sujub suurepärasena kuni vahemaandumiseni. All on kaunid mäed ja pilvede vahel tuttavad kohad.

Itaalias paistab päike ja sooja on 28 kraadi. Toredad muljed lahtuvad aga siis, kui asun otsima ümberistumise pardakaardi letti. Letid on (ja palju), aga tühjad. Käin küsimas. Infoletis (infoletis, mõtelge!) istub tädi, kelle inglise keel on tasemel, et ta ei suuda eristada märksõnu arrival ja departure, nõnda soovitab ta mul minna otsima kohta, kus on arrival flights, et sealt saab kohe pardakaardi, või siis minge enne lendu väravasse, sealt saate. No kõnnin juhatatud suunas, kuni mõistan, et ta on soovitanud mul läbi pagasisaamise kohta minna õue kuuma kätte, registreerida lennule ja siis läbida uuesti turvakontroll. No ei.

Malpensa transiiditsoonis on järgmised toitlustusvõimalused:

• kohvi ja muffin/sarvesai/salat (ilma kohvita variante ei ole); teenindaja inglise keel on selline, kui soome tibi küsib, kas saaks as take-away, siis on pikk vaikus ja arglik küsimus: ...steak?)
• Coca-Cola, võileib ja padi
• kärarohke lehkav teine söökla ülalnimetatud menüüga
• külmad salatitaldrikud
• arbuus

Teisiti kui Amsterdami transiiditsoonis, kus ümberistuvaile reisijaile pakutakse mitmetunnise molutamise asemel võimalust sõita kähku vaatama Amsterdami kanaleid ja Anne Franki maja, ei ole Malpensas ühtki märki sellest, et mõelge ringi, äkki soovite käia vaatamas suurlinna Milanot, või tulge tehke meil äri, õigemini vähemgi veel – peale sildi saabuvate busside ukse kohal ei ole ühtki märki, et olete just Milano lähedal.

Itaalia hügieen: prügikastid, hallvaresed, peldikus valamud kasimata, kabiin lukustusega, mis tegelikult ei lukustu, ja õnnelik inimene, et minu mõlemad käed on parasjagu pükste tõstmisega ametis (nagu umbes 2002. a tooreste nektariinide järel päästis ukse haagist lahti kiskunud krišnanoormeeste paari sinisest silmast ainult see, et Haapsalu kuursaali tsaariaegses peldikus oli ukseni väga palju ruumi).

Pardakaardi saan kokkuvõttes tervelt 24 minutit enne kavandatud väljalendu. Väljalend ise muidugi hilineb 21 minutit; vahepealsest ajast suur osa (20 minutit) seisab rahvas bussis, mis viib lennukini. Eesti Õhu Linda ehk õigemini Lendav Lasteaed seisab kaugel eemal nn põllu peal.

Tundub, et uuele lennule Tallinn–Milano on antud tasuta pileteid talulastele, sest kõik see 2¾ tundi jooksevad lennukis edasi-tagasi paljasjalgsed lapsukesed. No mis lõbu või tervis on olla paljajalu lennukis! Miks mitte siis juba linnaasfaldil! Lennuk on tüüpiliselt kasimata, istudes turvavöö kinnitamise silt on pokudele ja peldikus on olukord, kus kuiva maad on ainult ühe talla jagu. Nõnda et kui minu taga istunud itaalia sumomaadleja peldikust kusehaisuga naaseb, siis ei ole midagi, et tal on juhtunud õnnetus, lihtsalt tal võib-olla ei olnud vajalikku akrobaatilist suutlikkust.

Istun vahekäigu kõrval ja minu selja taga akna all kohal 12A istub lapsevanem oma paariaastase võsuga. Kuigi ei saa aru, mis keeles laps räägib (küllap räägib üldse nn keeltes nagu ekstaasis lahkusuline), peab see kindlasti olema eesti ema lapsega, sest ega ju kuskil mujal maailmas ei ole suhtumist, et minu laps ja minu lennuk. Nimelt kõik see 2¾ tundi suhtleb too nooruk iga viie sekundi takka röögatades. Kui see hiina piinamine on mind mitu korda unest üles ajanud ja ma mitu korda kurjalt ja pikalt üle õla vaadanud (oskan teha nägu, mis tavaliselt sellised kisakõrid vaigistab), ei jää muud üle kui tõusta, võtta ülalt kapist kott ja urgitseda sellest välja kõrvatropid. Paraku nende pakutud 30 dB summutus aitab ainult veidi, kuni kõrvad uue helivaljusega harjuvad. Kui, kurat, kasvatada ei oska (no kuidas pagan mujal maailmas saavad väikelapsed lennukis olla vagusi?!), ära mine reisile või võta lennutakso.

Kusjuures, rõhutan, see ei olnud mingi lõunamaa-tellimuslend, vaid tavaline liinilend.

Milanost tuleb peale ka rohkesti eesti päritolu modelle; vaesed lapsed, kool jääb glamuuri nimel pooleli ja kui kümnekonna aasta pärast nad läbitrööbatuna ja mitmekesiste sõltuvusprobleemidega tänavale heidetakse, siis ei oska nad midagi mõistlikku ette võtta ja hakkavad pakkuma nt SMS-laene või kahtlast stiilinõu (Eesti oludes tähendab stilistiteenus ju seda, et teeme kenast tütarlapsest koleda vanamoori; kes ei usu, vaadaku naisteajakirjade kaasi). Õudne.

Minu ees siseneb lennukisse eesti noormees, kellel on jalas sääreta sokid ja mustad kuldsete kirjadega D&G kingad. Saan aru, koolivaheaeg, muidu lintšitaks too noormees selliste kingade pärast koolis ära. Nagu koolivend Tauno, kelle juuksed moodustasid loomuliku afrosoengu, aga kes sai meie kloostrikoolidistsipliini pärast seda kasvatada ainult suvel vaheajal, isegi kui sellega oli siis palav.

Lennuk Linda on päris vana ja iga kord, kui minust möödub vanem lennusaatja, tunnen, kuidas vahekäigu põrand tema kohalt paindub. Aga ei midagi, Euroopa lennuohutus on tasemel, et isegi kui aastas sõita umbes 40 korda lennukiga, on tõenäosus lennukisõidul hukkuda tervelt kaheksa korda väiksem kui tõenäosus saada aasta jooksul Eestis mõrvatud.

Tallinna Lennu jaama maandumise järel tänavad lennusaatjad kooris, et aitäh, et meiega lendasite; ma ei vasta, sest kohasem olnuks lause „maksame teile piletiraha tagasi” – Eesti Õhk on teadaolevalt normaalhinnaga firmaks õudne firma, nii õudne aga ei ole sõit varem veel olnud.

Taksojärjekorras kasutan taksosõitja õigust valida see takso, mida tahab; nõnda kõnnin mööda kahest Linnatakso taksost ja ei pane tähelegi, kui vana on Tulika takso juht, umbes 90. Lootes taas ideaalõigustusele „ega ju minuga midagi juhtu”, tirin turvavöö hästi tihedasti kinni ja loodan, et paugu korral avaneb turvapadi hinnakleepsust hoolimata. Vanamehe käed värisevad, taksomeetri õige nupp on tema jaoks liiga väike. Raadiost tuleb algul raskem rokk, rõõmustan, et ei olegi Elmar, aga no kussa! Elmar keeratakse peale veel enne Tartu maanteele jõudmist.

(Pühapäeval virtuaalse interneti­ühendusega (võrk on, võrk väljaspool Tallinna internetti ühendatud ei ole) on bussis minust üle vahekäigu kaks progressiivset pensionäri (ühel neist on lapselapsel pruut Grisli – äkki ongi karu), kes kommenteerivad kõike – kahju, et mul ei ole aega neid konspekteerida – nagu sõidu eel kostva rahustava muusika kohta: „Mis urin see on?” – „See on muusika!” – „See? See pole ju mingi muusika!”)