Sirvin hommikul bussis, mida uudist Postimees ka on toonud, ja kohe esimene RSS-i lugu jutustab, et tudengiaegse tuttava pähe on asunud elama rott ja ämblik. Kuigi Kohila on kahtlemata võrratu paik ja selle inimesed imelised, ei ole ma kokku juhtunud neist muudega kui kunagi jalgrattamatkal kahe vanaprouaga, kes peatasid mind teel Saha kabelist Lagedi jaama ja küsisid, kuidas saab sealt Kohilasse (NB! kui ette ei kujuta, vaata kaardilt, kus on Saha ja kus on Kohila!), ning siis hiljem tõlkijaga, kes suutis kukutada kuvaris pildi külili. Nagu mitu korda öeldud, on psühhopatoloogia õpik üks kolmest-neljast raamatust, mis on mu maailmapilti enim muutnud, ning nagu ei naera ma füüsilise puude üle, ei lõbusta mind ka vaimuhäiretega inimeste tegemised.
Pangas avamas ülekandevõimalust Prantsusmaale (olen tellinud ajakirja, maksmine käib McGraw-Hilli esinduse kaudu, mis on Prantsusmaal).
Õhtul on köögis tohutu roheline ritsikas (7 cm pikkune pluss vuntsid). Mõistlikul viisil ei hakka ma teda näpuga torkima; pärast raamatust loen, et suurel putukal on suured lõuad ja mingit sarnast liiki kasutatud Rootsis soolatüügaste ära hammustamiseks. Köögi laevalgusti pealt õnnestub ta (lõikelaua ja pannilabida abil) maandada prügikasti servale, sealt püüda klaasi sisse ja heita aknast välja.
Lõpetuseks Sinsheimi pilt, nagu ikka. Sedapuhku on pildid inglased, keda on praadinud ergav kõrbepäike.
Lõpetuseks Sinsheimi pilt, nagu ikka. Sedapuhku on pildid inglased, keda on praadinud ergav kõrbepäike.
No comments:
Post a Comment