Kirjutan oma kevadise kursuse viimaseid tagasisidesid, mis on senini saatmata (me bad!), aga nüüd on need valmis ja üleval (parem hilja kui mitte kunagi).
Täna on natuke vähem kuum kui sel nädalal, toas tuleb higi ihule ainult mõneks tunniks päeval.
Õhtuks on ühendus püsinud viis tundi järjest üleval, meeleolu on ülev. Kes mind publikus nägi, see teadku, et ka ma ise imestasin mitu korda, et näe, olen publikus!
Rahulolevana kuulen, et ka täna, teisel päeval, teadustab Anu Lamp, kelle diktsioon on nõnda selge, et ta ju suisa õpetab seda näitlejatele. Ilm on ilus ja ometi kord saan laulupidu vaadata ilma mõtlemata, kuidas ma seda kõige paremini pildi peale püüan (võttenurk ja filtrid ja valgus jne). Kõlab koorilauluklassika ning nii mõnelgi korral hakkan kaasa laulma, kuigi ma ei suuda tuvastada, mis häält. Ainus hääl, mida ma kooris ametlikult laulnud ei ole, on sopran. („Ametlikult” seepärast, et kui laulupeol pandi segakoorid seisma nii, et samal real mehed taga ja naised ees (laululava igale astmereale mahub seisma kaks rida inimesi), siis eks me laulsime naiskoorilaule väga kõrge falsetiga kaasa: ema viis hälli HEI... [kole kõrge noot] ...namaale, alle-aa, alle-aa, kandis KII- [teine!] ...gu kesa peale, alle-aa-aa-all-LEE... [nii kõrge noot, et pooleldi juba ultraheli] ...aa. Aga lõbus oli.)
Mu laulupeokogemuse hulka kuulub ka juhtum, kuidas koor, kes traditsiooniliselt üldjuhte pärjatab ja õhku loobib, magas finaali alguse maha, et oli põõsa vilus rahulik õllejoomine, äkki keegi hüüatab: „Juba laulavad!!” ja siis kiirustati kohale ja jäädi Ellerheina ette, sest oma kohale ei mahtunud.
Avastan, et olen umbes 20 aastat arvanud laulu „Ta lendab mesipuu poole” heliloojaks Peep Sarapiku asemel Mart Siimerit. Kunagi 1991. aastal pidin korjama koorirepertuaaris olnud lugude autorite elu- ja surma-aastaid (kõikvõimalikest teatmeteostest rahvusraamatukogu teatmesaalis!) ning siis sattusin selle küsimusega Siimeri koori teise dirigendi juurde, kes imestas mu küsimuse peale, et „kolmapäeval oli ta veel täiesti elus”. Eks küsimus oligi kohatu, sest siis oli veel elus ka varalahkunud Peep Sarapik ise. Mart Siimer on praegugi ilusti elu ja tervise juures, nagu teleülekandest näha. [Ja selle olen hoopis unustanud, et kohtasin teda 2007. a meditsiiniseminaril, kus ma pidasin ettekannet ja ta juhatas ümarlauavestlust.]
Laine Jänese kileda kõne ajal lähen kööki ja leian, et eile on jäänud külmikuuks irvakile ning jahutada üritav külmik on kasvatanud sügavkülmikusahtli peale nii paksu jääkorra, et uks ei lähegi enam kinni! Mis teha, tuleb üles sulatada. Jääd saab vähemalt kilo.
Ja siis paar tõrvatilka kah, sest kui ainult ülevoolavalt kiita, siis kesse usub. Peo lõpus, enne veel kui lauljail laulu „Mu isamaa on minu arm” järel silmast pisar pühitud, kerkib pukki Eri Klas ja hakkab juhatama reibast, lummust purustavat marssi „Kas tunned maad”, nagu mäletamisi tehti Vene ajal, 1987. aastal noorte peo lõpus, et laulupeolised ei saaks laulda Ernesaksa laulu mitu korda (nagu 1985. aastal ja varem). Ja inimestele meeldib!! Ei no ma ei tea. Massihüsteeria on ikka kole, nagu 1994. a laulupeol, mil hümni järel kõlas miski kirikulaul ja kogu plats peale minu tõusis püsti ja ma pidin ümberkaudseile kinnitama, et koraali ajal ei seista. — Ja ülekande kaadripikkus: lauljaid näidati suurplaanis kõige rohkem kolm-neli sekundit – näeb, et jah laulavad, aga kui tahta imetella laulust kaunistet nägusid kauem, siis käib pilt volks! juba mujale. See on laulupidu, mitte muusikavideo! — Ja siis see laulupeo pealkiri, „ÜhesHingamine” – selline suhtumine siis õigekirja! Miks mitte lahku või kokku ilma äkilise suurtäheta sõna keskel, mis ju jätab mulje, et kui laulupeo nimes võis, siis miks mujal ei või! (Rääkimata nimetusest üldse: kui kuulsin esimest korda sõna „ÜhesHingamine”, siis ei osanud ma üldse arvata, et räägitakse laulupeost, ja algul mõtlesin, et jutuks on kas Jaan Tätte uus luulekogu või on leiutatud eesti vaste mõistele grupiseks. – No offence! sest noh inimestest, kes midagi rohkem teha ei suuda kui sellist kirjapilti leiutada, tuleb ju ka aru saada. Võrdsed võimalused.) Sellega haletamine lõpeb.
Õhtul jõeorus ööbik.
Piltide varundamine jätkub, jõuan õhtuks 2008. a lõpuni. Eesti selts võib nüüd rahulikult hingata, sest jõulupeo praakpildid on lõplikult hävitatud.
3 comments:
Rahulikult Ühes Hingata :)
Täpsustuseks: astmele mahub kaks rida, aga kohalolnute kinnitusel pressiti kolm.
2004. a laulupeost on väga nina vastu lina istumisest veel pildikesi, kuidas Partsu kõne ajal ühendkooris lapsed haigutavad ja kuidas Rüütli kõne ajal räägib puldi all turvamees oma kraesse.
Selle ÜhesHingamise sõnaga seostub kummalisel kombel Jaan Kaplinski üks hiljutine postitus, kus ta kirjutab, et ei taha enam eesti keeles kirjutada, sest eesti keel on jäänud hingeta. http://jaankaplinski.blogspot.com/2009/07/language-without-soul.html
Võib-olla hinge puudumise pärast tulebki Hingamine keset sõna suure tähega kirjutada?
Muide, tunnussõna on praegu hoopiski ladina- või lätipärane: "latili".:)
Post a Comment