R, 1046. päev: ja kuri põdur, ei märgand, mil tuli saatuslik kuul

Fotoka kasutusjuhendi abil saan selgeks, mismoodi valgetasakaalu õigesti paika pannakse; ongi nii, et „kui miski ei aita, vaadake instruktsiooni”! Samas avastan, et piltidel on uus tolmukübe kohas, kus enne ei olnud. Nüüd aga on mul suur „tormituule tekitamise” kummipuhur, millega – taas kasutusjuhendist järge ajades – sensori puhastan. Tulemuseks on see, et uus tolmukübe on läinud, aga vana kella-nelja-asendi kübe on tagasi ning samuti on keskele üles tekkinud uus kübe! Järgmine kord peaksin proovima hoida fotokat asendis, et puhastamisel satuksid võimalikud uued tolmukübemed pildi vasakusse alumisse ossa, kus need nii põik- kui ka püstpildil kõige vähem välja paistavad.

Lähen täna tavalisest varem tööle: enne lõunat on vaja kaks rasket dokumenti tõlkida ja kell 10 peaks olema koosolek. Tõsi, ühtki märki, et koosolek tõesti toimuks, ma ei tuvasta.

Lõunal koos praeguse ja endise toakaaslasega. Viimane läheb homme Pariisi U2 kontserdile, rongiga, ja esimene tegeleb aruandega, mis lahkab 2006. a toimunud haruldast liiki raudteeõnnetust, kus kaks rongi sõitsid ninapidi kokku. Küsin, ega juhuslikult olnud asjasse segatud Edelaraudtee. Jutuks tuleb ka National Geographicu saade prantsuse rongist, mis ei saanud pidama (vt kirjeldus 20.1. sissekandes).

Joondan mälu jaoks pikka aruannet, mille toimetaja on ilmselt vaadanud, et ahh, mõnus vohav kantseliit, jätamegi selliseks, ei ole isegi valesid termineid parandanud. No mällu sellisena see minna ei saa, muidu on järgmine aasta tulemus sama kehv.

Kõrvaltoa lätlane on puhkuselt tagasi ja laulab. Laul on I am sailing, I am sailing, mis toob mõistagi meelde koha sarjast Men Behaving Badly. (Vaatan selle leitud lingi mõjul YouTube'ist õhtul pikalt sarja juppe. 1990. aastad tulevad meelde.)

Kõrgmetsa maksimarketis ringikõndimine, filmid Die Gustloff ja paiguti kõrvalmajas filmitud film. Esimesel läbivaatamisel tunnen ära mitmeid kõrvalmaja vaateid, nagu mu töömajani viinud toru otsas olnud trepp, koridor vaatega raudpostide vahel seisvale ja suisa töömaja kõrval olevale tiivale, Demi Moore'i kabinett tiivas, mida enam ei ole, ja koguni restoran on nn sinises salongis, kus umbes aasta tagasi tegutses töömaja kohvik ja mille asemel seisab praegu suur ekskavaator. Filmi peamise tegevuskoha fuajee (mida näeb filmis palju kordi) on filmitud punase silla kõrval linnateatris. Filmi peamine võlu ongi visuaalne pool (1960. aastad enne seda, kui algasid kuumad kuuekümnendad). Filmis suitsetavad kõik nagu korstnad, mis seegi lisab autentsuse atmosfääri. Michael Caine on osav vana koristaja (otsige üles Panso reisiraamat „Maailm arlekiini kuues” ja lugege sealt, mida ta tollal veel noore Michael Caine'i kohta kirjutab!) ja Demi Moore on naispeategelane. Kuigi omaette mängivad mõlemad toredasti, ei laabu kokkumäng suurt eriti, ning eriti õõvastav on see, kuidas filmi alguses ja lõpus kannab Demi Moore grimmi, mis peaks tegema teda 85-aastaseks. Pigem on ta rohkem nagu vähemalt 185-aastane; filmitegijad võinuks mõelda, kas selline vaade jääb filmivaatajat kummitama või mitte. Miks ei võinuks vanaproua rollis üles astuda mõni kena päris vanainimene? No ei mõista. Kui ma peaksin järgmine kord mõnes teises filmis Demi Moore'i nägema, siis tuleb see kole pilt jälle silme ette.

Tänasel Sinsheimi pildil on nukker sõdur.